David Vseviov: asiaatidest, muistsest ajaloost ja keelte sõjast

David Vseviov Foto: Priit Simson

Mõnikord tekivad kummalised seosed. Mitte niivõrd ajas ja ruumis eraldatud sündmuste kui mingi nendega kaasneva tonaalsuse vahel. On ju selge, et mõni päev tagasi kõigist meediakanalitest kostnud üleskutsel olla valvas ja teavitada viivitamatult Eesti territooriumile illegaalselt sisenenud asiaatide märkamisest puuduvad igasugused sisulised kokkulangevuspunktid 1930. aastate NSV Liidus NKVD poolt väljastatud samalaadse korraldusega ­GULAGi territooriumil elavatele põlisrahvastele. Ning loomulikult ei seisne vahe vaid selles, et tol ajal ja seal lubati iga tabatud laagripõgeniku eest preemiana paar kilo soolaheeringaid ning tänasel päeval ja meil siin ei lubatud midagi. Tegemist oli ju vabaduse ja demokraatia skaalal meist hoopis teises otsas paikneva stalinliku riigiga, kus inimelu hinda võiski vabalt väljendada suvalistes ühikutes – ka soolaheeringates.

Kuid vaatamata sellele põhimõttelisele erinevusele on nende kahe, ajas ja ruumis erineva sündmuse vahel ikkagi aimatav mingisugune sarnasus. Tonaalsuses ja  üldises arusaamises. Arusaamises sellest, nagu maailm oleks jätkuvalt vaid kahe vastandliku alge – Jumala ja Saatana, headuse ja kurjuse ning valguse ja pimeduse – võitlustandriks. Kohaks, kus antud näite puhul olid ühed (muuseas ilmselt oma enamuses mitte tühiste muredega inimesed) määratud olema tagaaetavate ja teised tagaajajate rollis. Ühed kuulusid meie ja teised nende hulka.

Loomulikult ei tähenda ülalöeldu, et illegaalseid piiriületusi ei peaks takistama ja riiki sisenemiseks ettenähtud korra rikkujaid karistama, kuid vähemalt mõningatki inimlikku huvi selle vastu, miks kaugelt tulijad on sedavõrd riskantse teekonna ette võtnud, oleks võinud mingilgi viisil üles näidata. Seda enam, et kes siis ikka suudaks neid paremini mõista, kui mitte riigi elanikud, kelle eneste ajalugu on suhteliselt hiljutisel ajal olnud sisuliselt põgenemise looks.

Ning ega muistse ajaloo tõlgendamisega ja sellega, kuidas hinnata eesti keele ja Eesti riigi säilimisväljavaateid, pole lood põhimõtteliselt teisiti. Ka nendel teemadel arutledes on viimasel ajal valdavalt tegeletud enese positsioneerimisega skaalal meie-nemad. Kasutades nii kauge mineviku kui tänapäeva puhul eristumist märgistava ja vaata et peamise määrava tegurina mõistet «rahvus». Kuivõrd õigustatud/mitteõigustatud on see keskajal toimunu mõistmise puhul, seda on Postimehe veergudel seletanud nii «Eesti ajaloo» II osa autorid kui nende oponendid. Kuivõrd õigustatud/mitteõigustatud aga on see praegu Eestis toimuvat kirjeldades, selle üle tasub ilmselt veel mõtiskleda. Seda enam, et üks ning ilukirjanduslikult kaunis võimalus selleks on meile antud Olga Andrejeva paljutsiteeritud artikli «Eesti haigus» näol.

Asjaolu, et numbriliste andmetega osavalt manipuleerides võib Eesti leida kord Euroopa edukamate, siis viletsamate riikide edetabelite real, on meile tuttav kas või tulenevalt sellest, kes neid andmeid laiadele rahvahulkadele teadmiseks esitab. Kas koalitsioon või opositsioon. Kuid lõppude lõpuks on need ikkagi vaid suhteliselt süütud mängud numbritega. Need võivad olla alates meelevaldselt valitutest kuni nalja pakkuvateni. Äärmuslikus variandis saavad need olla ka enesepetlikud ja segadust tekitavad.

Aga need pole eksistentsiaalselt ohtlikud. Mida ei saa kunagi öelda juhul, kui lauale on visatud mängukaartidena rahvused. Et seejärel, sarnaselt tõelise kaardimänguga, lüüa nõrgemat rahvust märgistavat kaarti tugevamaga. Nagu seda vastates Olga Andrejeva pärimisele «Kes võidab eesti ja vene duelli?» teebki sellise küsimusega sisuliselt rahvuslikku lõksu püütud Yana Toom: «Eesti keel ei saa kuidagi võita … Selle keele kõnelejaid on 900 000. See on väljasurev keel, väljasurev rahvus – vaat milles on asi.»

Eesti keele kõnelejate arv ja Eesti elanikkonna vähenemine ja muud rahvastiku teemaga haakuvad probleemid pole kellelegi saladuseks ning arutelu nende küsimuste üle tabuteemaks, mida kinnitavad kümned sellesisulised arvamusavaldused ajakirjanduses. Ning kõnealusel juhul polegi probleemiks niivõrd intervjuus väljaöeldud seisukoht, kuivõrd artikli autori ja esitatud küsimustele vastanu kontseptuaalne lähenemine, mis seletab toimuvat Eestis valdavalt «meie» ja «nende» vahelise võitlusena. See on sisuliselt vaid rahvuslikust kriteeriumist tulenevalt jaotunud maailm, mis Olga Andrejeva silmis paistabki välja nägevat järgmiselt: «Siin on selliseid venelasi, kes on venelaste poolt, ja selliseid, kes on vastu.

On ka eestlasi, kes on eestlaste poolt või vastu. On veel tohutu hulk ideoloogilisi peensusi, nagu pooleldi eestlased, pooleldi venelased, kes on poolt, vastu jne.» Esmapilgul keeruline, tegelikult äärmuslikult lihtsustatud maailmanägemine, mis üritab taandada inimeste vaateid üldisematele ja konkreetsematele küsimustele (ka üleminekule osaliselt eestikeelsele gümnaasiumiharidusele, mille strateegiliste tulemuste suhtes olen ma korduvalt väljendanud skeptilisust) valdavalt tulenevaks nende rahvuslikust päritolust. See on asjade pööramine jalgadelt pea peale, heites kõrvale rahvuse mõiste määratlemise ühe peamise kriteeriumi, milleks on kultuur selle sõna kõige laiemas tähenduses. Parimal juhul osutub selline lähenemine tupikteeks, mis ei suuda adekvaatselt seletada ühiskonnas toimuvat, halvimal aga võib viia ajaloost tuttavate tulemusteni, mille kordumist ei soovi ükski täiemõistuslik inimene. Ehk kokkuvõtvalt, mitte rahvus ei määra kultuuri, vaid kultuur rahvuse.

Rahvuse asetamine määrava teguri rolli on juba ainuüksi sellepärast tulutu ettevõtmine, et absoluutselt vettpidavaid kriteeriume selle mõiste määratlemiseks pole olemas, mida kaudselt kinnitab ka ülaltoodud Olga Andrejeva tsitaat ning laiemalt kogu tema artiklis esitatud käsitlus. Rahvus on pigem subjektiivne enese või teiste hinnang kui midagi tõeselt mõõdetavat (natside šarlataansed katsed ei lähe arvesse). See on määratlus, mis aegade jooksul võib nii omal tahtel kui teiste survel vabalt muutuda. Ainult selliselt võis saada nii-öelda saksa verd Anhalt-Zerbsti printsessist Sofia Frederike Augustast sajaprotsendiline venelanna Katariina II. Ja see pole kaugeltki ainus näide. Kusjuures rahvuse määratluse suhtelisust arvestasid oma huvidest lähtuvalt ka nõukogudeaegsete rahvaloenduste korraldajad, lubades rahvuse lahtrisse kirjutada vabalt valitud vastuse.

Muidugi, nii nagu see oli tollele riigikorrale omane, teatud mööndustega ja teatud suunitlusega ning järeldustega, hoides näiteks mõne kõrgkooli uksed suletuna ka nende ees, kelle passi oli kirjutatud vastuvõtuks aktsepteeritud rahvus, kuid kelle isanimi võis viidata mõnele muule, õppimasaamiseks ebasobivale rahvuslikule taustale. Aga – kõrvalküsimusena – kui rahvuse «objektiivse» määratlemise juures on isegi praegu sedavõrd palju lahtisi otsi, kuidas sai see olla võimalik siinses aegadetaguses maailmas? Kas XIII sajandi alguses oli kogu selle maa ulatuses tõesti võimalik ise ennast identifitseerida eestlasena. Meiena. Vastandudes selle mõiste rahvuslikus tähenduses ristisõdalastest «nendele». Minu arvates ja ettekujutuses: vaevalt.

Kuivõrd pädev on rahvuslik-romantiliseks nimetatud vaatenurk kauge mineviku sündmustesse, seda võib igaüks otsustada, lugedes viimasel ajal ajakirjanduses avaldatud selleteemalisi arvamuslugusid. Kuid selles, et olemuselt sama arusaam võib lootusetult hägustada meie ettekujutust lähiminevikust, pole mingit kahtlust. Olgu selle näiteks vaid lühike katkend Eesti Ekspressi tv-nädalast, mis 6. veebruaril ETV ekraanile jõudvat dokfilmi «Sinimäed» tutvustades loob potentsiaalsetele vaatajatele käsitlevate sündmuste laiema ajalootausta lausega «Punaarmee edeneb Euroopas ligi tuhat kilomeetrit, kuid ei suuda vallutada kolme nõlva Ida-Eestis». Kas pole mitte suurepärane näide rahvusromantilisest «ajaloolisest tõest»!

Kaasaja Eesti ühiskonnas toimuvate arengute ja sündmuste taandamine peamiselt rahvuslikule päritolule tuginevale meie-nende vastandamisele on sisuliselt ideoloogilistest stereotüüpidest lähtuv arusaam. See on arusaam, mis erinevustele rõhudes võib hävitada meid kõiki ühendava inimlikkuse. Selle arusaama külge klammerdumine tähendabki vaid võitlust. Sellepärast ei saa rahvusideoloogiad ja rahvusideoloogid iialgi omavahel rahus elada. Kuigi vastastikuste ideeliste toitjatena pole neil üksteisest pääsu, ei mahu nad tülitsemata kuidagi ühte ruumi ära. Neist erinevalt aga saavad kultuurid ja kultuursed inimesed suurepäraselt koos eksisteerida ja toimetada. Nii nagu nad Eestis seda rahvusest sõltumata suudavad probleemideta igapäevaselt teha.