Sigrid Saarep: taibud, klounid, sõdurid ja mesilased

«Vabariigi kodanikud» saatejuht Aarne Rannamäe. Foto: Raigo Pajula

Kriitik Sigrid Saarep võtab värskes ajalehes Sirp luubi alla ETV vestlussaate «Vabariigi kodanikud» ning lahterdab seal esinevad saateküllalised taibudeks, klounideks, sõduriteks ning mesilasteks.

ETV kodulehel on mõtlevale kodanikule suunatud Aarne Rannamäe juhitud vestlussaadete sari «Vabariigi kodanikud» liigitatud päevakajaliste saadete rubriiki. Samasse jaotusse kuuluvad veel «Aktuaalne kaamera», «Riigikogu infotund», «Foorum» ja «Välisilm», aga mitte «Pealtnägija», mille leiame märksõna «elusaated», ERRi kodulehel koguni «infoteinmenti» alt.

«Vabariigi kodanike» otsesaateline sari käivitati juba 2007. aastal. Esimesel paaril hooajal mindi eetrisse reede õhtul. Kohe selgus, et reedel kodanike stuudiosse meelitamine oli paras kübaratrikk ja tubli töömesilasest vaatajagi vajas nädala lõpus kergemat meelelahutust. Sarja uueks ajaks valiti teisipäeva õhtu, algusajaks jäi endiselt kell 20.05.

«Vabariigi kodanikud» sai alguse peamiselt saatejuhi Aarne Rannamäe ja tema kahe kaasvõitleja režissöör Krista Rannamäe ja toimetaja Epp Ehandi eestvõttel. Meeskond on väike, kompaktne ja usin, mis mitmete teiste ETV omasaadete puhul võib olla suurem, bürokraatlikum ja laiapõhjalisem ehk koguni demokraatlikum.

Kui riigi toimimiseks on euroopalike mõõdupuude järgi parim valitsemiskord demokraatia, siis ühiskondlik-kultuurilise sisu loomiseks sobib hästi ka mõõdukas ja valgustatud autokraatia.

Näiteks oli raskelt tekkinud ja kiirelt hingusele läinud publitsistikasaade «Revidendid» algatatud ja tellitud ETV programminõukogu poolt, et tugevdada «õhtust eetrivööndit» kella 19.30–20.00 vahel. Sarjal, mis läks samuti eetrisse üks kord nädalas, oli viis juhti: Hannes Hanso, Gaute Kivistik, Kaja Kärner, Ainar Ruussaar ja Vallo Toomet, saate arendusmeeskonda kuulus koguni 15 inimest. Andri Maimets kirjeldas Postimehes seda saadet sõnadega: «hall «Revidendid» ei erine kuidagi süngest «Foorumist».»1

«Vabariigi kodanikes» keskendutakse ühele ühiskondlikult olulisele teemale, mida lahatakse konstateerides, dotseerides, vaieldes, argumenteerides või irriteerides, sõltuvalt sellest, millised külalised on saatemeeskonnal õnnestunud stuudiosse kokku saada.

Probleeme lahkavad kõneisikud on valitud kindlaid kriteeriume järgides: ideaalis peaksid nad valdama teemat, olema tuntud, atraktiivsed, oskama argumenteeritult vaielda ning oma arvamust väljendada ja põhjendada. Samuti ei tohiks nad olla igal võimalusel esinema kippuvad parteipoliitikud ja muud sorti avalikud käilakujud.2

Saate õnnestumine sõltub suures osas külaliste õigest valikust, nende ohjamisest saatejuhi poolt ja stuudios viibijate omavahelisest keemiast. Liiga leiged diskuteerijad panevad vaataja haigutama ja üliemotsionaalsed, allumatud külalised jällegi segavad mõtestatud arutelu kulgemist. Rannamäe sõnul on see saatejuhi süü ja valesti tehtud panus, kui mõnel kutsututest suu jääbki suuremas osas eetriajast lukku.

Olen jälginud ligikaudu 70 protsenti saadetest ja julgen arvata, et umbes sama suur protsent nähtust oli huviga vaadatav. Saate meeskond on enamasti välja pakkunud õhus oleva probleemteema ning leidnud eetrisse väsimatud suud, kes rohkem või vähem erksate mõtetega on kuulajat 50 minutit köita suutnud.

Räägitud on alkoholismist, haridusest, kultuurist, sotsiaalpoliitikast, karjääripoliitikutest ja poliitilisest kultuurist, kodanikuühiskonnast, inimõigustest, majanduskriisist, rahvusküsimusest, ajalookäsitlusest, regionaalpoliitikast ja paljust muust. Tundub, et atraktiivsemad on saated, kus külalised on nii isikuomadustelt kui vaadetelt ja positsioonilt erinevad.

Näiteks viimati nähtutest olid hea dünaamikaga saated «Prokuratuuri ja poliitikute vastasseisust» (külalised: vandeadvokaat Urmas Volens, poliitik Igor Gräzin, politoloog Mari-Liis Jakobson ja kriminoloog Jüri Saar, 30.12.2012), «Kuidas säilitada elu maal?» (külalised: Martna vallavanem Tiiu Aavik, Nopri talu peremees Tiit Niilo, ettevõtja Jüri Mõis ja Tartu ülikooli regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagmaa, 18.12.2012) ja saade Euroopa Liidu võimalikest muutustest (õigusteadlane Tanel Kerikmäe, majandusteadlane Ivar Raig, kirjanik Vahur Afanasjev ja politoloog Iivi Anna Masso, 29.01.2013).

Kuid äärmiselt igavaks osutus heast teemapüstitusest hoolimata «Kuidas ühiskonna ja poliitikute suhtlus valimistevahelisel ajal peaks välja nägema?» (külalised: kodanikuühiskonna ja kommunikatsiooni ekspert Hille Hinsberg, rahvusringhäälingu uudistetoimetuse juht Urmet Kook, riigikogu liige Andrei Korobeinik ja kommunikatsioonikonsultant Janek Mäggi, 11.12.2012). On loomulik, et teatud inimtüübid satuvad juba telesaate sõna ja pildi liikuvuse huvides teatud kindlapiirilisi rolle kandma. Laias laastus on heas saates kohal taibu, sõdur, kloun ja mesilane.

Taibu on doktorikraadi või vähemalt magistrikraadiga avara silmaringiga palju lugenud inimene, kes töötab kas mõne ülikooli või uurimisinstituudi või -keskuse juures. Ta armastab tsiteerida autoriteete, kuid toob vajadusel ka oma arvamuse julgelt esile.

Sõdur on reeglina riigi, partei või kohaliku omavalitsuse tippametnik, kelle jutu sisukust võivad kammitseda aja jooksul kujunenud bürokraatlikud mõttestambid ja lojaalsuskohustus otsese tööandja ees. Sõdur täidab käsku. Sõduri relvaks on toetumine riiklikele arengukavadele ja ministeeriumide meetmete, mõõdupuude, näidikute süsteemile.

Klouni osalemine vestluses on saate dramaturgia seisukohalt äärmiselt oluline. Klounil on tavatõekspidamiste ja levi-arvamusliidritega võrreldes radikaalsed seisukohad, ta esineb värvikalt, irriteerib ja ironiseerib. Kloun elik narr ei ole sugugi rumal ja naudib ka ise oma ebakonventsionaalset esinemisviisi. Kui saatemeeskonnal ei ole õnnestunud klouni hankida, siis kipub saatejuht Rannamäe ise vastavasse rolli asuma.

Ta ärritab, irriteerib, segab vahele ja püüab rääkima saada aeglaselt käivituva saatekülalise või proovib katkestada pikemalt hämava ja küsimuse teemast mööda hiiliva kodaniku mõttelõnga, näiteks peatada Valdo Randperet saates, mille teemaks oli «Eestlaste valmisolekust enda nõudmiste eest seista ja kodanikuaktiivsuse tõusust» (6.03.2012. Kloun peab pakkuma intellektuaalset meelelahutust, raputama oma suuvärgiga heakodanlikku uimast vaatajat.

Mesilane on sümpaatne tegelane juba seetõttu, et tema võimetest ja oskustest tulenev kasu on kõigile vajalik ja silmaga näha. Mesilane on oma eriala professionaal, kes on jõudnud tippu tänu andele, töökusele ja isiklikule sarmile. Ta on poliitiliselt sõltumatu, tema töökoht jääb püsima ka pärast järgmisi valimisi.

Kui näiteks ETV teises otse-eetrisse minevas probleemsaates «Foorum» on üles rivistatud peamiselt karjääri teinud ja ohvitserikraadini jõudnud sõdurid, kes aeg-ajalt esinevad ka klouni rollis, sest uut ju alati öelda ei ole ja vastase arvamus tuleb kiiresti kahjutuks teha, siis «Vabariigi kodanikes» on vähemalt igas saates kohal kolm erinevat eespool kirjeldatud tüüprollide kandjat.

Toon ka ära mõnede esinejate nimed, kel on olnud au esineda saatejuhtide endi kehtestatud reeglite vastaselt mitmel korral. Nende sobilikesse rollidesse paigutamine jäägu lugeja lõbuks. Kaks kuni neli korda on esinenud terviseedendaja Maris Jesse, poliitik ja ERRi nõukogu liige Igor Gräzin, kommunikatsioonikonsultant Janek Mägi, endine poliitik Ott Lumi, poliitikateadlane ja presidendi nõunik Iivi Anna Masso, veel üks presidendi nõunik ja õigusteadlane Ülle Madise, ajaloolane David Vseviov, endine tipp-poliitik ja ärimees Jüri Mõis, vaimulik Arne Hiob, eetika eestkõneleja Margit Sutrop, kes kahjuks soovib korraga olla nii sõdur, mesilane kui taibu ja muutub seetõttu tüütavaks, et mitte öelda omamoodi narriks.

Tänu saatekülalistele võin oma sõnavarasse lisada ka mõned uudissõnad: «nuumik» ehk noor karjääripoliitik; «poliittiksuja» ehk mugav, mitte midagi tegev riigikogu liige; «vilepuhumine» ehk oma parteikaaslaste või ärikaaslastega vastuollu minemine.

Tahan veel peatuda ühel nüansil, mis tekitab rea küsimusi. Kuidas määratleda saate tegijate pandud pealkirjas kajastuva sõna «kodanik» tähendusvälja? Kas on tegu kõikide riigi kodakondsetega, kellel taskus Eesti pass ja suus eesti keel? Kas ka need, kelle poole mõned kümned aastad tagasi pöörduti tiitliga seltsimees ja veidi hiljem tiitliga härra või proua, on saate paradigmaatilises mentaliteedis samas kodanikupaadis nendega, kes kunagi pole seltsimehed olnud?

Kas saates tohivad esineda ka mittekodanikud ja mõne muu riigi kodakondsed (vaevalt et saatejuht külalistelt enne saadet isikutunnistust näha nõuab), kes samas ei ole kunagi seltsimehed olnud? Või on siis kodanik (civitas) iga vaba ja seaduse ees võrdne inimene? Vastust teab vaid Rannamäe.

1 «Telesaadete loomine Eestis ETV päevakajasaadete ja Kanal 2 telemängude näitel», Jaanus Noormetsa bakalaureusetöö, Tartu 2008.
2 Andmed saatekülaliste valimi kohta on nopitud Maris Talvari bakalaureusetööst «Avalikõigusliku telekanali (Eesti Televisioon) roll avaliku diskussiooni foorumina saate «Vabariigi kodanikud» näitel», Tartu 2009.