Norra laste aseombudsman: küsige laste käest, kuidas nende heaolu tagada

Knud Haanes Foto: Anneli Ammas

Ainult lapsed teavad, mis tähendab olla laps, ütleb Postimehele antud intervjuus Norra laste aseombudsman Knut Haanes. See tähendab, et ka lahendus peab tulema lastelt.

Norra oli esimene riik, kus 1981. aastal loodi lasteombudsmani institutsioon. Tänaseks on lasteombudsman 37 Euroopa riigis ning maailmas on niisuguseid laste õiguste eest seisvaid ametkondi ligi 200. Eestis täidab õiguskantsler lasteombudsmani kohuseid 2011. aastast. Norras töötab lasteombudsman laste ja perede ministeeriumi haldusalas sõltumatu organisatsioonina.

Mida on lasteombudsmanil Norra-suguses heaoluühiskonnas üldse teha?

Norra on laste jaoks hea koht kasvamiseks ja meil on arenenud laste turvavõrgustik. Meil on küllalt palju raha, meil on traditsiooniline sotsiaaldemokraatlik valitsus, mis on pannud olulise rõhu hoolekandele. Samas on isegi meie heaoluriigis laste turvavõrgustikus augud.

Need augud pole suured, aga globaalne majandus mõjutab ka Norrat, kuigi meil on olnud õnne hoiduda halvimast, mille võinuks kaasa tuua maailmamajanduse kehv seis.

Koolid on meil hea kvaliteediga, kuid koolikeskkond pole õpilaste jaoks piisavalt hea. Paraku ei toimi süsteem, mis püüaks kinni laste kaebused, alati nii, nagu peaks. Meie kontor ei ole mõeldud üksikute kaebuste lahendamiseks. See on erinev Eestist, kus tõenäoliselt tegeletakse rohkem laste individuaalsete kaebustega.

Eesti laste ombudsman, kes on samal ajal ka üldine ombudsman, tegeleb ka laiemate probleemidega.

Enamikus Euroopa riikides on see keskendunud rohkem individuaalsetele kaebustele. See on nii ehk seepärast, et riikidel pole arenenud kaebuste lahendamise mehhanisme. Meil on nii, et kui last koheldakse koolis halvasti, võivad tema või tema vanemad esitada kaebuse kohalikule omavalitsusele. Kui midagi ei muutu, võib kaevata maavalitsusse, ja kui ikka midagi ei muutu, võib kaevata edasi riigitasandi asutustesse. Kui aga kaebuste käsuliin ei toimi, on meie ülesanne uurida, miks see ei toimi. Kirjutame raportid näiteks haridusministeeriumile, väites, et see, mis paberil on hea, ei toimi praktikas.

Ka laste hoolekandes on meil hea süsteem, aga ometi on meil palju lapsi, keda väärkoheldakse, kelle kallal kasutatakse vägivalda. Laste hoolekandesüsteem ei ole alati võimeline neid lapsi üles leidma ja piisaval määral aitama. Jälle – üritame leida, kus on süsteemis puudujäägid ja mida saab süsteemi paremaks muutmiseks teha.

Milliseid auke olete leidnud oma turvavõrgustikes?

Nagu mainisin, on üks probleem laste hoolekanne. Meie laste hoolekandesüsteem toetab peresid. Mõnel juhul siiski võetakse lapsi perede juurest ka ära. Euroopa kolleegidega on meil käimas suur diskussioon lastest institutsioonides.

Eestis elab üle tuhande lapse teie mõistes institutsioonides, mida meie nimetame asenduskodudeks. Norras niisuguseid asenduskodusid, kus vanemliku hooleta lapsed aastaid elava, peaaegu polegi.

Enamik lapsi, kes Norras oma perest ära võetakse, lähevad kasuperedesse. See on küll ka probleem, mida me pole suutnud päriselt lahendada – meil pole piisavalt häid kasuperesid. Vahel nad ei ole piisavalt koolitatud ja vahel liiguvad lapsed ühest kasuperest teise.

Isegi Norras, kus kasuperede süsteem on väga hästi üles ehitatud, juhtub niisuguseid lugusid?

Juhtub, ja see on väga halb, sest kui ühiskond vanemliku hooleta jäänud laste eest hoolitseb, peab tagama, et kasupere suudaks nende eest hoolt kanda. Neid probleeme saab lahendada lisaraha, koolitusega ja ka organisatsiooniliselt.

Tean, et Norras on väga keeruline kasupereks saada – väga palju tuleb aru anda, kasuperesid kontrollitakse pidevalt ja igal aastal on vanematel, kellelt lapsed ära võetud, õigus lapsi kohtu kaudu tagasi nõuda.

Laste kaitsmise huvides on tõesti palju reegleid, mida kasupered peavad järgima. Halvim, mis lapsega juhtuda võib, on, et laps jääb kasuperes hooletusse ja siis viiakse järgmisesse kasuperre, või veel hullem, kui seda tuleb üha uuesti teha. See hävitab last.

Meil on olnud kontakte paljude laste ja noortega, kes on olnud laste hoolekandesüsteemis, kasuperedes. Nad ütlevad, et laste hoolekande otsus nad perest välja võtta päästis nende elu, sest elu oma bioloogilises peres oli väljakannatamatu. Samas nad ütlevad, et alternatiivne süsteem võiks olla parem.

Teine asi, mille kallal töötame, on koolide olukord, sealne heaolu, probleemid. Koolid on igal pool maailmas väga eriline kultuur oma hierarhilise süsteemiga jne. Me külastame paljusid koole, räägime koolijuhtide ja lastega. Oleme kirjutanud kaks raportit olulistest probleemidest koolis.

Milliseid probleeme koolides leidsite?

Osaluse puudus. Lapsi ei võeta tõsiselt. Kool on aga laste töökoht ja neid tuleb seal kuulata. Lapsed ei pea saama kõike otsustada, aga nad peavad saama osaleda otsustusprotsessis. Lapsel peab olema võimalik kaevata koolijuhile ning vastavalt seadusele peab koolijuht reageerima ja midagi tegema. Väga sageli pole midagi tehtud ja probleemid muudkui jätkuvad.

Vähemalt Eestis teavad lapsed vahel oma õigusi väga täpselt ja täiskasvanutele võib tunduda, et nad kaebavad ka ilma tegeliku põhjuseta. Kas see on Norras võimalik?

Vahel võib nii olla, aga sellest saadakse aru. Laste õiguste konventsioonis on selgelt kirjas, et lastel on õigus osa võtta otsustamisest, mis puudutab nende oma elu. Paljudel juhtudel on see meie kui täiskasvanute jaoks kõige keerulisem. Me mõistame, et lapsi tuleb kaitsta, et nad peavad saama koolis käia, aga miks nad peavad osalema!

Me teame ju täiskasvanutena paremini, mis lapsele hea!

Just. Meie teame, mis on nende jaoks parim, aga väga sageli me ei tea! On öeldud ka, et lapsed mõtlevad asju välja, et nad valetavad.

Tüüpiline olukord!

Täiskasvanud on palju paremad valetajad kui lapsed. Kohtusüsteem on täis inimesi, kes iga päev valetavad, kuni leiavad tõe. Laste kuulamise eesmärk on leida head meetodid, kuidas lasta lastel rääkida; luua turvaline keskkond, kus nad saavad öelda oma arvamuse ja saavad kritiseerida otsuseid. Ja siis täiskasvanud peavad otsustama lähtudes sellest, mida lapsed on rääkinud.

Teisalt, kui laps valetab, siis on sellele ju alati põhjus ja täiskasvanutel tuleb välja selgitada, mis on vale taga.

Kui lapsed räägivad seksuaalsest väärkohtlemisest, siis väga tihti arvatakse, et nad mõtlevad asju välja. Hoolimata sellest, et kõik faktid tõestavad, et lapsed ei mõtle niisuguseid asju välja. Nad võivad vahel lisada midagi, mida nad arvad, et täiskasvanud neilt kuulda soovivad. Aga on vaja professionaalseid kuulajaid. Meie politseis on laste intervjueerijad, kes oskavad nendega rääkida, et saada selgeks, mis lapsega juhtunud, nad ei suru lapsele õigeid sõnu suhu. Igaühel, kes lastega töötab, peavad olema need teadmised, et avada oma silmad ja kuulata lapsi. Ei saa unustada, et just lapsel on vahetu kogemus, kuidas olla laps.

Kuidas teie lastega töötate, et oma ettepanekuid teha?

Meil on laste ekspertgrupid. Neisse kuuluvad lapsed, kes on elanud vägivaldsetes peredes, kes on kogenud peresisest lapsepilastust, kes on koolist välja langenud. Somaalia tüdrukud räägivad naiste ümberlõikusest, romade lapsed räägivad oma elust.

Peamine, mida me neile lastele ütleme, kui neid ekspertidena kokku kutsume, et me ei saa neid abistada, aga meie jaoks on oluline informatsioon ja teadmised, mida nad saavad meile anda. Selle info põhjal saame meie selgitada otsustajatele, mida nad saaksid muuta. See on tugev argument, kui meil on noorte inimeste jutt nende elukogemusest.

Kas see toob muutusi kaasa?

Muutusi on. Me viisime vägivaldsetes peredes elanud lapsed kokku politseidirektoriga. Ta kuulas noori inimesi ja sai väga lihtsat nõu, mida laps politseilt ootab, kui ta helistab politseisse ja ütleb, et peres vägivallatsetakse.

Lapsed ütlesid näiteks, et kui laps helistab, siis korraldage nii, et politseinik võtaks teda tõsiselt, mitte ei ütleks lihtsalt, et ära muretse, mine voodisse ning kõik on homseks möödas. Kui laps helistab, siis peab olukord olema tõsine ning tuleb otsekohe, aga ilma politseisireenideta kohale minna.

Lapsed ütlesid, et nad ei taha naabreid äratada, vaid tulgu politsei, kontrolligu olukorda ning viigu vägivallatsev isa vajadusel minema ja andku teada, millal võib arvata, et ta tuleb tagasi. Veel ütlesid lapsed: palun ärge jätke mind üksi mu emaga, kes jookseb verd, nutab ja vajab abi. Tehke nii, et keegi tuleks ja räägiks emaga, sest mina, laps, pean hommikul kooli minema ja pean magada saama. See on väga lihtne ja loomulik soovitus.

Mis juhtus pärast seda, kui politseidirektor nende laste soovitusi kuulis?

Politseidirektor pani need soovitused politsei eeskirjadesse ja need kehtivad kogu riigis. See on hea näide, kuidas lapsi kuulata ja asju paremaks muuta, sest meie ei tea laste kogemusi.

Me võime ju arvata ka lapsi kuulamata, et mures lapsed just niisugust suhtumist vajavad, kuid me ei käitu alati nii. Isegi Norras.

Ei, me ei käitu nii isegi Norras. Kui oleme ringi sõitnud, kohalike poliitikute ja laste hoolekandetöötajatega rääkinud, oleme küsinud, millal nad viimati kutsusid lapsed oma kontorisse ja küsisid, kuidas on selles paigas üles kasvada, mida on täiskasvanud õigesti teinud ja mida valesti. Igas kohalikus omavalitsuses peavad lapsed olema kaasatud omavalitsuse arendamisse. Soovitame samuti, et vähemalt kohalikel valimistel peaks valimisiga langetama 16 eluaastale.

Ka Eestis on aeg-ajalt arutelu selle üle, et langetada valimisiga. Tõsi, räägitud on üldisest valimisõigusest ja mitte ainult valla tasandil.

Me alustasime kohalikest valimistest, et see edasi riigi tasandile kanda. 20 kohalikus omavalitsuses me juba katsetasime valimisea langetamist 16 eluaastale. Arutame nii: 16-aastane on lõpetanud 10-aastase põhikooli ja kui ta pole suuteline põhikooli lõpuks valimistel valikuid tegema, siis on koolisüsteemis midagi fundamentaalselt valesti.

Argument, et 16-aastased on propagandast kergemini mõjutatavad, on sama argument, mida kasutasime sada aastat tagasi, kui arutati naistele valimisõiguse andmise üle. Kohalikud valimised, kus nüüd osalesid 16-aastased, näitasid, et aktiivsus oli nende seas suur – 16–17-aastaste seas oli osalemismäär kõrgeim. Kui lubame 16–17-aastased valima, siis tulevad nad valima ka 18-aastaselt.

Mida katsevalimised näitasid, millest noored eelkõige huvitatud on?

Neid huvitab, mis toimub koolis, miks kool suletakse, miks pole koolis piisavalt varustust, miks on koolil liiga vähe raha. Nad on huvitatud, miks pole kohalikus ujulas vett, kuidas on lood noorteklubide ja noorte tegevusega, kohaliku transpordisüsteemiga. 16-aastasel on raske külastada oma kaugemal elavaid sõpru ja ta ei või veel ise autoga sõita. Kohalikud poliitikud peavad nii rohkem keskenduma noortele inimestele. On kritiseeritud, miks 16-aastased, mitte 14-aastased, aga kusagilt peab alustama ja 16 on iga, kus noortel on juba ka kriminaalne ja seksuaalne vastutus.

Tõsi, paljudes kohalikes omavalitsustes kasvab lastega arvestamine. Paljud on investeerinud palju raha haridusse ja laste tegevusse. Samas teiste jaoks võib olla olulisem näiteks uue kohaliku omavalitsuse maja ehitamine või kultuuripalee, mida avalikkus palju ei kasuta. Eks laste otsus pärast mujal õppimist koduvalda naasta või mitte tagasi tulla näitab, kas neil on olnud õnnelik lapsepõlv oma kodukohas. Kui neil pole häid mälestusi, jäävad nad suurtesse linnadesse, Oslosse või Trondheimi. Kui tahame, et kohalikud kogukonnad jääksid elama, peab tegema nii, et lastel oleks seal hea ja nad tahaksid tagasi tulla.

See on ka Eestis kohalike omavalitsuste jaoks üks peamisi küsimusi, kuidas noored kodukohta tagasi tuleksid.

Lastekaitse eest on Norras esmane vastutus kohalikel omavalitsustel. Norras on väga väikseid kohalikke omavalitsusi, kus laste hoolekandeasutuses pole täistööd. Aga kui vallas töötab sel alal vaid üks inimene, mis juhtub siis, kui ta jääb haigeks või lahkub? Äkki ei olegi seal lastehoolekannet! Mis saab lapsest, keda laupäeva õhtul on pekstud? Oleme väikestele kohalikele omavalitsustele soovitanud ehitada üles ühine laste hoolekandesüsteem.

Usutavasti on selline koostöö Norras sama keeruline kui Eestis – igaüks on oma külas kuningas ja tahab ise kõike otsustada.

See ei ole tõesti lihtne. Meil on 430 kohalikku omavalitsust, mõned neist väga väikesed – sadade elanikega. On arutatud, et võiks neist osa liita. See on poliitiline küsimus, millesse lasteombudsman ei saa sekkuda. Meie saame öelda, et laste eest hoolitsemiseks on vaja koostööd teha.

Kas teil on olnud koostöönõudes ka edu?

On küll. Oleme aastaid töötanud selle nimel, et igal kohalikul omavalitsusel poleks oma telefoninumbrit, kuhu lapsed saavad mure korral helistada. Kontorid on ju avatud vaid tööajal, aga mure tekib sageli just õhtul.

Oleme naljatanud, et võid ükskõik kust ühel numbril helistada ja endale pitsa tellida, aga kui oled kuritarvitatud laps, pead telefoniraamatust otsima õiget numbrit. Võtsime initsiatiivi ning ministeerium korraldas, et nüüd on üks üldine telefoninumber, mille kontor asub Lõuna-Norras Kristiansandis, millele kõik lapsed saavad alati helistada, kust suunatakse nende mure lähimasse laste hoolekandeasutusse. Süsteemis on arengut, aga ikka on veel pikk maa käia.

Väikestes kohtades on Norras olnud väga raskeid laste füüsilise, sealhulgas seksuaalse väärkohtlemise juhtumeid. Lõuna-Norras oli juhtum, kus last oli kodus aastaid väärkoheldud, ja see lõppes lapse surmaga. See oli ühiskonnale suur šokk. Hoolimata sotsiaalsüsteemist ei olnud seda last tähele pandud ei koolis ega mujal.

Meie küsimus on, kuidas tõsta täiskasvanute teadlikkust niisuguste juhtumite märkamisel ja kahtlustest teada andmisel. Sa ei pea täpselt teadma, aga helista politseisse või lastekaitsesse ja ütle, et ei tea küll täpselt, mis naabri juures toimub, kuid sealt kostab igal õhtul karjumist. Arutatakse selle üle, kas see poleks privaatsuse rikkumine, aga peamine on: kui segatud võib olla laps, siis on täiskasvanu kohustus teatada.

Mida saate nende laste heaks teha?

Norra saab luua parema universaalse süsteemi perede jaoks ja tellida rohkem uurimusi, et välja selgitada laste vaesumise põhjused. Võib-olla saab muuta midagi sotsiaalsete toetuste süsteemis. Kui sotsiaalsüsteem leiab, et pere vajab rohkem toetust, siis otsustamisel tuleb vaadata, kas peres on lapsi ja millised on nende laste vajadused.

Norras ei leia tänaval elavaid lapsi ja vaesus on Norras laste jaoks palju parem kui Eesti või Hispaania lapse jaoks. See ei ole alati muidugi võrreldav, kuid laste õiguste konventsioon ütleb, et peame tagama lastele võimaluse elada parimal moel vastavalt riigi elatustasemele. Norra on rikas riik ja peab enam keskenduma sellele, et panustada rohkem ja paremini laste jaoks.

Teil on nii hea sotsiaalsüsteem ja riigil on võimalik erineval moel toetada peret, kus vanemad töö kaotavad või haigeks jäävad, aga võib arvata, et osa inimeste jaoks on ka päris mugav riigi toetustest päris hästi elada.

Me räägime baasvajadustest ja vaesusmäärast. Mis juhtub lapsega, kui pere elab alla vaesuspiiri? Nad on väga sageli sotsiaalsest aktiivsest tegevusest eraldatud. Nende peredel pole raha, et tasuda sporditegemise eest, ei ole raha, et osta sünnipäevakingitusi, mistõttu nad ei saa käia klassikaaslaste sünnipäevadel. Mis juhtub lapsega, kes on sotsiaalselt eraldatud? Ta jääb üksi, ta satub riski, ta võib hakata ebasotsiaalselt käituma. See on nagu kett. Meil on hea toetav süsteem, aga seda enam peame vaatama, miks üha rohkem lapsi elab alla vaesuspiiri. Me peame seda poliitikutele meelde tuletama.

Probleem on ka perekondadega, sest paljud pered on lahku läinud – mis juhtub siis lastega? Kas on laste parimates huvides elada 50 : 50 ehk pool aega isa ja pool aega ema juures?

Meie täiskasvanutena võime arvata, et see on laste jaoks hea, aga iseküsimus, mida lapsed sellest arvavad.

Just nimelt. Miks me ei küsi lapse käest? Me ei tohi kunagi panna last valima isa ja ema vahel. Peame lapse käest küsima, kui pere lahku läheb, millisena laps oma tulevikku näeb. Meile tuleb päris palju e-kirju lastelt, kes küsivad, miks nad peavad igal teisel nädalavahetusel asjad kokku pakkima ja sõitma rongiga Norra teise otsa, et olla isaga. Nad ütlevad, et armastavad isa, aga see rändamine on neilt liiga palju nõutud. Laps ütleb, et tal on siin sõbrad, tal on oma plaanid, mida koos teha, aga tema peab ära sõitma.

Juhtudel, kui vanemate vahel on väga tõsine konflikt, on ülimalt keeruline lahendada olukorda lapse jaoks parimal moel. Kas vanemad võiksid elada teineteisele piisavalt lähedal, et laps ei peaks pikki vahemaid läbima, et teise vanemaga koos olla? Vanemad peavad omavahelise konflikti lahendama nii, et see oleks lapse jaoks parem. Te pole enam mees ja naine, aga te olete ikka isa ja ema. Lahutuse ajal peab seda arutama ja leidma kesktee.

Üleilmastumine annab palju näiteid, kui mees ja naine hakkavad lahutamise järel elama erinevates riikides. Eestis on olnud mitmeid lugusid lahku läinud peredest, kus laps on jäetud elama isa juurde, ja kui ema tahab lapse lähedal olla, siis peab ta jääma ka ise mehe kodumaale elama, kuigi tahaks Eestisse naasta. Rikkamas Lääne-Euroopa riigis elaval isal on majanduslikult paremad võimalused last kasvatada ning tänu sellele on ta saanud õiguse lapse eest hoolt kanda. Iga riik vaatab muidugi neid küsimusi selle vanema seisukohalt, kes nende riigis elab. See on suurenev probleem.

Mida meie teeme nende probleemide puhul: vaatame seadusi, analüüsime erinevaid keerulisi juhtumeid. Kümme protsenti kõige tõsisematest juhtudest, kus mees ja naine ei suuda milleski kokku leppida, jõuab kohtusse, aga enamik lahendatakse perede vahel. Meil on diskussioon, et kohtusüsteem kipub lahendama olukorda just 50 : 50 süsteemi järgi. Meie ei ole sellega nõus. Palju lihtsam oleks, kui laps elaks enamiku ajast ühe vanema juures – siis ei pea laps pidevalt ühe juurest teise juurde rändama. Arutame, mis on kohtunike kvalifikatsioon niisuguseid olukordi lahendada, et nad oskaksid vaadata lapse olukorda.

Kas lapsel on kohtus ka esindaja?

Lapsel peab olema õigus, et teda kuulataks, aga kohtunikud ei kuula. Väga sageli vaatavad nad last kui teisejärgulist isikut. Väga sageli käib niisugustel juhtudel vanemate vahel suur võitlus, et võita teist, aga mitte kaitsta last. Last koheldakse nagu autot või maja või kassi. See pole lapse jaoks hea. Veel kord: meie asi ei ole vaadata üksikkonflikte, vaid laiemat pilti: kuidas süsteem tegelikult laste eest hoolt kannab ja mida peaks ühiskonnas tegema, et seda paremaks muuta.

Kas teil on selleks ideid?

Oleme rääkinud kohtunike koolitamisest. Osaleme aktiivselt selles diskussioonis ja kuulame lapsi ega vaata lapsi kui protsessis teisejärgulisi isikuid. On mõned näited, kus lahku läinud peres jääb laps oma koju elama ja vanemad liiguvad. Ühel nädalal elab lapse juures üks, teisel nädalal teine. See on praktikas keeruline, aga see seab lapse keskmesse. Lapsel on sama kodu, samad sõbrad, sama ümbrus. Paljud vanemad ütlevad, et nad ei saa niimoodi koti otsas elada. Aga nad eeldavad, et lapsed just niimoodi elaksid!

Poolteist aastat tagasi tabas suurt osa maailmast šokk, kui üks Norra noormees, Anders Breivik lihtsalt läks ja tappis kümneid noori inimesi. Mida teie selle ülitraagilise juhtumi järel lasteombudsmani büroos ette võtsite? Kuidas juhtunut analüüsisite?

Meie kutsusime enda juurde 10–12-liikmelise noorte ekspertgrupi, kes olid traagiliste sündmuste ajal Utøya saarel. Osa neist oli väga traumeeritud, osa raskelt vigastada saanud. Me kutsusime neid kokku kui katastroofieksperte, et nad räägiksid oma kogemustest, kuidas on elada edasi pärast Utøyat.

Nad ei rääkinud siin sellest, mis juhtus või kuidas neid seal saarel koheldi. Meie soovisime kuulda, kuidas kool ja kohalik omavalitsus lõid nende jaoks toetava võrgustiku. See oli väga erandlik ja ülitraagiline katastroof, aga igapäevaelus kogevad lapsed oma väikseid tragöödiaid. Nad võivad olla kaotanud autoavariis oma vanemad või sõbrad. Meie küsimus oli: mida meie kui ühiskond võime õppida Utøya kriisi lahendamisest?

Noored rääkisid näiteks, et kui nad läksid tagasi kooli, ütles õpetaja, et unusta juhtunu, sa oled nüüd turvalises kohas ja töötame koolis edasi. Laps tundis aga, et ta vajab tavaliselt edasi elamiseks abi.

Teises koolis oli sisse seatud väike ruum, kus kannatanud õpilane võis puhata, kui tundis, et vajab vaikust. Õpetajad ütlesid, et kui noor ei ole suuteline hommikul üles tõusma ja kodust välja tulema, siis sellest pole midagi – ta võib pool tundi või rohkem hiljaks jääda ja tulla siis, kui suudab. Käituti paindlikult.

See ekspertgrupp rääkis meile oma tegelikest vajadustest ja lõpuks külastasid nad ka kuningat ning rääkisid temale oma tundeist ja soovidest.

Me istusime nendega koos mitu korda ja siis ütlesime, et täname teid, see on nüüd läbi, te peate oma eluga edasi liikuma. Nad olid isegi veidi kurvad, sest nad olid harjunud koos käima.

Pakkusite neile võimaluse teha midagi head ühiskonna jaoks?

Just, ütlesime neile, et te olete saanud oma kogemust jagada ja sellest võib edaspidi kellelegi teisele kasu olla. Aga ütlesime ka, et teist ei või saada professionaalseid ohvreid. See on suur oht. Vägivalla sees elanud laste puhul on selline oht. Meie ekspertgruppi kutsuti pärast Itaaliasse vägivallateemalisele konverentsile, aga me ei pidanud õigeks neid sinna saata, sest nad pole professionaalsed ohvrid.

Kas on juba tehtud uued reeglid?

Ei, aga me oleme seda raportit jaganud teistega, parlamendis ja valitsuses. Kuidas jälgida perekondi, kuidas advokaadid peavad kohtuprotsessi ajal käituma. Selle protsessi advokaadid läksid meediasse, aga meie küsime, mis tunne oli noortel inimestel, kui nad lugesid hiljem ajalehest, mida nad olid advokaatidele rääkinud?

Kuidas juhtus, et Norras üldse oli niisugune noor mees nagu Breivik? Ta oli ju mitte väga ammu olnud laps, kellest keegi ei teadnud, et tal võiks olla peas niisuguseid mõtteid, mis seesuguse teoni viisid.

See on suur küsimus. Võime rääkida, kes nägi seda poissi, kas lastekaitsesüsteemis oli keegi, kes teda aidata püüdis, kuidas kool käitus. Omal moel oli ta lapsena olnud ohver. Väga sageli on keeruline avastada, mis niisuguse käitumise põhjustas, aga see on diskussioon, mis käib ja peabki käima väljaspool meie kontorit professionaalide seas.