Jürgen Tamme: «pea maha tal!»

Nii röökis ühtepuhku Ärtuemand Lewis Carrolli teoses «Alice imedemaal», lubades pea maha võtta kõigil, kes tema teele sattusid. Nii ähvardas emand hukata teenrid, kes punaste rooside asemel valged istutasid ja seejärel roosiõisi punaseks võõpasid. Peast pidi ilma jääma ka Kübarsepp, kes suurel kontserdil oli vaevalt lõpetanud esimese laulusalmi, kui kuninganna kimedal häälel karjus: «Ta lööb aega surnuks! Pea maha tal!»

Kuigi Carroll olla ise öelnud, et Alice’i lugusid tuleks lugeda kui lasteraamatuid, tekib tema haaravas keeles teoseid lugedes kiusatus kanda neid laiemasse konteksti. Ja kui raamat avab mitu lugu, on see märk heast, suurest raamatust!

Viimati tabasin end mõttelt, et vastuvaidlemist mittesalliva häälega päid maha võtta lubanud Ärtuemand sarnaneb Armsaks Austatud Marssaliks tituleeritud Põhja-Korea liidri Kim Jong-uniga. Mõlemad tegutsevad uskudes, et kui miski pole täiesti õige, peab see olema täiesti väär. Samuti näivad nad mõlemad arvavat, justkui oleks neil teistest riiakamalt käitudes rohkem õigusi.

Suurim erinevus nende vahel on ilmselt asjaolu, et kui Ärtuemand vaid ähvardab päid maha võtta, siis ära-muretse-küll-ma-kõige-eest-hoolt-kannan-toonil tuumarelva ja rakettidega koketeeriv Kim ähvardamisega ei piirdu. Selle järelduse võib teha kas või vaadates Google’i Põhja-Korea kaardil linnasuuruseid vangilaagreid, kuhu satuvad riigi vaenlaste lähedased, keda süüdistatakse seotuses vaenlastega. Nn vaenlaste saatus on aga surm.

«Nad armastavad siin nii kole väga päid maha võtta. Päris ime, et siin keegi üldse veel elus on!» imestas Carrolli teoste peategelane Alice. On hämmastav, kuid Põhja-Korea-sugustele totalitaarsetele režiimidele nii omane, kuidas inimesed suudavad sellistes süsteemides elada korraga mitut elu, et seeläbi end ja oma lähedasi säästa.

Sarnasusi kurja maadami ja punnpõskse marssali riikide vahel on veelgi. Näiteks Ärtuemandat saatnud risti-hellebardidega kümmet sõdurit võiks võrrelda Põhja-Korea hiigelarmeega, üleni teemantruutudega ehitud õukondlasi aga parteiladvikuga ning südametega ehitud kuninglikke lapsi Kimi kõrgele kohale upitatud pereliikmetega.

Või siis kohus Ärtuemanda kuningriigis, kus süüdistatava poolt sõna võtnu pisteti kohtuteenrite poolt silmapilk, pea ees, suurde nööridega kinniseotavasse kotti, millele teenrid seejärel peale istusid. Karistuse – mõistagi pea mahavõtmise – luges Ärtuemand ette aga juba enne süüdimõistmist. Ka Põhja-Korea puhul on ausast kohtupidamisest rääkida kohatu.

Carrolli arvates leiab igast asjast mingi moraali, kui ainult osata seda leida. Sellest kommentaarist seda tingimata otsima ei pea. Küll aga tasub lõpetuseks märkida, et nii nagu Carrolli Alice’i lugudes juhtus kummalisi ja üllatavaid asju, võib ka Põhja-Koreas kõike juhtuda.