Kristina Traks.

FOTO: Laura Oks

Postimehe ajakirjanik Kristina Traks kirjeldab, kuidas valitsuspoliitikute suhtumine kallinenud elektriarvetesse näitab, et nad pole möödunud aasta ämbritest midagi õppinud.

Värske elektriarve on neil päevil paljudel meelel ja keelel. See hinnatõus puudutab kõiki inimesi isiklikult, olgu siis tegemist teletähega või tädi Maaliga maalt.

Mis mind täna aga kirjutama pani, on meie riigijuhtide suhtumine sellesse teemasse. Ilkumist stiilis «see hinnatõus on kukepea, ärge vinguge, vaid makske» on Stenbocki majast kuulda olnud viimasel ajal pea igal neljapäeval (siis on valitsuse pressikonverents).

Hästi. Mingi aeg tundus, et härrased ministrid «langivad» lihtsalt niisama lollitamise mõttes. Avalik tähelepanu ju garanteeritud ja mida muud on poliitikul vaja. Kuid viimasel ajal on see suhtumine ikka täiesti üle mõistuse läinud.

Kui ma hakkan mõtlema, millal viimati kuulsin Toompealt sõnumit, mis ei oleks inimesi naeruvääristav, alavääristav, ennastupitav, ülbe, mõnitav või upsakas, siis mulle ei meenugi lähiminevikust midagi sellist. See nõmetsemine ja ülbitsemine on peaaegu iga valitsuse pressikonverentsi läbiv joon ja seda ei ole tore kuulata. Riigijuhid ei tohiks endale lubada sellist suhtumist oma rahvasse ja nende muredesse.

Muidugi ei arva ma, et valitsus peaks hakkama kooris halama, kui hirmus kurb saatus on meid nüüd tabanud. Kaugel sellest! Kuid normaalne ja inimlik suhtumine võiks olla elementaarne, arvestades, et vaeseid on Eestis väga palju.

Ligi viiendik Eesti inimestest elab allpool vaesuspiiri, mis tähendab, et nad peavad kuus hakkama saama umbes 300 euroga. Absoluutses vaesuses elab iga viies Eesti laps ning vaeste hulka kuulub kolmandik leibkondi, kus on üks palgasaaja (näiteks üksikvanemad). Need on inimesed, kelle jaoks ka 10-eurone lisaväljaminek kuus on pingutus, mille pärast tuleb millestki loobuda.

Ma ei tea, mida selleks peaks tegema, et lõpeks ära see mõnitamine, parastamine ja alandamine, mida Toompealt viimasel ajal kuuleb. Kas saata riigijuhid mingile suhtlemis- või kommunikatsioonikoolitusele? Joogakursustele? Mediteerima? Kuuks ajaks 300 euroga hakkama saama? No ma ei tea. Võibolla on see küsimus valitsuse kommunikatsioonispetsialistidele.