Neeme Korv: kabinetikindral Vane kahuriliha

Neeme Korv Foto: Liis Treimann / Postimees

Üldisest liikluskultuuri paranemisest ei ole mõtet unistada, kuni komisjonides istuvad ametnikud, kelle ettepanekud suudavad tekitada vaid meediakära, selmet käsitleda liiklust kui keskkonda, kirjutab ajakirjanik Neeme Korv.

Üks tsiklimehest tuttav sattus raskesse õnnetusse. Kodumaja lähedal asuval ristmikul keeras tema mootorrattale ette kõrvalteelt tulnud auto. Ta ei ole ülikogenud tsiklijuht, kuid see-eest elukogenud mees, mitte mõni piimahabe, seega üldiselt tähelepanelik ja ettevaatlik. Ka õnnetuse hetkel sõitis ta aeglasemalt, kui lubanuks teeolud ja kehtestatud linnakiirus. Kuid tol päeval tolles olukorras poleks pääsenud ka vilunuim sõitja. Sest pidurdusmaad ega põikevõimalust ei antud. Põhimõtteliselt sõideti talle otsa.

Igaüks, kes vähegi tsiklisõiduga kokku on puutunud, teab, et selline ettesõitmine (või sissesõitmine) on tüüpiline mootorrattaõnnetuse põhjus. Tänapäevase tsikli dünaamika iseärasused muudavad mootorratturi liikluses autojuhi silmale nähtamatuks. See tähendab, et kaherattalise mootorsõiduki juhi üks tähtsamaid oskusi on selle efekti teadvustamine ja arvestamine, millega kaasneb loomulikult ka sõiduvõtete valdamine, nagu ümberpõige, äkkpidurdus jne. Sellest kõigest on aga vähe tolku, kui muu keskkond jääb endiseks.

Liiklus on keskkond, kus üksainus uus liiklusmärk või maha tõmmatud joon võib kardinaalselt muuta ühe liiklejate rühma käitumist, mis omakorda mõjutab kõiki teisi. Igasugused ettepanekud liiklusohutuse suurendamiseks on nonsenss, kui need liikluse peamist iseärasust arvesse ei võta.

Sel nädalal saatis liiklusõnnetuste põhjuste väljaselgitamise Harjumaa ekspertkomisjon Villu Vane juhtimisel majandusministeeriumile ettepanekud, mis tuginevad 2012. aastal juhtunud avariide analüüsile. Dokument, mis komisjoni juhi sõnul on süstematiseeritud, sisaldab enamjaolt üsna üldisi seisukohti. Seda enam väärib tähelepanu konkreetne ettepanek. Nimelt soovitatakse luua mootorratturitele täienduskoolituse süsteem ning teha see edaspidi lausa kohustuslikuks (näiteks, nagu paberile sai pandud, iga kolme aasta tagant).

Vane on Eestis liiklusküsimustes mõjukas arvamusliider, paljudel juhtudel ajakirjanduses liiklusteemade nii-öelda valvekommentaator. Ta on osav esineja, kes suudab näiteid igasugu juhtumitest varrukast puistata. Kuid tema juhitud komisjon pakub antud juhul lahendust, mida võiks võrrelda katsega peatada sisemist verejooksu plaastriga.

Kusjuures, nagu Vanega vesteldes selgus, teadvustab ta seda ka ise. Milleks siis seda üldse ettepaneku kujul esitada? Linnukese pärast? Et järjekordsetel koosolekutel saaksid järjekordsed ametnikud kulutada järjekordseid tagumikutunde? Et anonüümsed kommentaatorid saaksid end portaalides tundide kaupa välja elada?

Jah, probleem mootorratturite sõiduoskusega on Eestis tõsine, nagu selgitas ka motokoolitaja Enn Poola mullune teadustöö. Kuid et seda mõista, tuleks esmalt jõuda selleni, et liikluskorraldusega kokku puutuvates ametkondades suureneks moto­alane kompetents.

Vane ise on tüüpiline näide liikluseksperdist, kelle A-kategooria juhiluba kogub tolmu ning mootorrattasõit, nagu ta ütleb, teda õieti ei huvitagi. Kuid see ei takista tal ettepanekutele alla kirjutamast ja ka sel teemal sugestiivsel häälel sõna võtmast.

Autos ei juurdle juht eriti pikalt selle üle, kuidas ta ühes või teises olukorras käitus. Kas läksin ristmikult liiga hilja üle, kas lülitasin liiga hilja suunatule sisse, kas märkasin teel ohtlikku löökauku, unustasin kaugtuled pikalt sisse...? Olukorrad mööduvad, raadio mängib, elu läheb edasi.

Mootorrattaga sõites tuleb aga eneseanalüüsiga tegeleda kogu aeg, sest vale reaktsioon võib olla elu ja surma küsimus. Sõiduoskused vajavad pidevat täiendamist. Avalikkusele on ehk vähe teada fakt, et ühed vähestest liiklejate rühmadest, kes pidevalt vabatahtlikult (sic!) täienduskoolitusi läbivad, on nimelt tsiklijuhid. Läbiviijad on valdavalt üksikud entusiastid, kelle renomee tsiklimeeste seas on väga kõrge ning kursused krõbedast hinnast hoolimata populaarsed. Kui sel tasemel vabatahtlikud kursused oleks tasuta (s.o riigi kulul liiklusohutuse hüvanguks), oleks osaleda soovijate järjekorrad pikad.

Kui Vane komisjon või muu taoline mõttekoda tahab anda riigile tarka nõu parandada moto­alast liiklusohutust, peab iga kiri ja iga ettepanek lähtuma tervikpildist. Ehk antud juhul rääkima vundamendist.

Et igas suuremas Eesti linnas oleks vähemalt üks suuremõõtmeline eksami- ja harjutusväljak. (Praegu oleme sellest valgusaastate kaugusel. Platse, vastupidi, suletakse, sest koolid ei jõua neid pidada ja need ei vasta nõuetele.) Et koolitada koolitajaid – motokoolitajate endi tase on Eestis pehmelt öeldes kõikuv. (Üksikute tipptegijate kõrval on motoõpe tihti autokoolide kõrvalharrastus, mille eest raha kasseerida.)

Kohustuslik liiklusalane täienduskoolitus pole iseenesest paha mõte. Kuid kui juba, siis tuleks ette võtta kõik juhid. Kaasliiklejaid mitte arvestavaid ja sõiduvõtteid kehvasti valdavaid kõlupäid pole tsiklisõitjate hulgas suhteliselt rohkem kui autojuhtidegi seas.

Kuid mootorratas on ja jääb nišialaks, samas kui teedel liigub tuhandeid autojuhte, kel tegelikult ei peaks rooli taha asja olema. See on pikk nimekiri alates neist, kes pole midagi kuulnud ohutust pikivahest, ristmike kinnisõitjatest kuni nendeni, kes parklates autosid «rihivad». Neid on kokkuvõttes liikluses palju rohkem kui hälvikmootorrattureid ning liiklusele kui keskkonnale kujutavad nad summa summarum palju suuremat ohtu.

Mu tsiklimehest tuttav sai loo alguses kirjeldatud õnnetuse tagajärjel vigastuse, millega tal tuleb nüüd elu lõpuni elada. Avarii põhjustanud autojuht (muide, taksojuht ehk professionaalne autojuht) aga kärutab reipalt ringi ja otsib järgmist ohvrit. Temasugustele Vane komisjon kohustuslikku sundtäiendust millegipärast ei soovi.

Kui riik asuks ettepanekus kirjeldatud plaani ellu viima, läheks käiku lahingukava kabinetikindralilt, kes ise püssirohtu ei nuusuta, kuid tahab luua eliitväeosa, et see siis kahurilihaks lasta.

PS. Siinkirjutajal on A-, B- ja C-kategooria juhiluba. Viimasel kolmel hooajal olen sõitnud tsikliga kokku ligi 25 000 kilomeetrit, mis ei ole mingi eriline näitaja. Ma ei pretendeeri olema liiklusekspert, kuid igapäevase liiklejana häirib liikluskorralduses valitsev anarhia. Tekki kord ühele, kord teisele poole kiskudes kannatab liiklus kui keskkond. Mõnikord mõjutab seda poliitika, mõnikord üksiknäidetest tehtavad subjektiivsed üldistused. Komisjonid, kes peaksid nägema üldpilti, ei suuda (või ei tahagi) süveneda nüanssidesse. Kannatab kogu liikluskultuur.