/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2012/06/09/1157516t1h4214.jpg)
Lisaks sellele, et kaotada olukord, kus valimistel lemmikkandidaadile antud hääl kandub edasi poliitbroilerile, tuleks tekitada võimalus saadikuid tagasi kutsuda, leiab Tallinna Tehnikaülikooli professor Rainer Kattel.
Ekspert: riigikogu liiget peaks saama tagasi kutsuda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta rõhutas kirjanik Toomas Raudami Rahvakogus tehtud ettepaneku, et kui anda hääl konkreetsele kandidaadile, siis ei kandu see enam kellelegi teisele edasi, märgilist tähendust tavakodanikule.
«Sümboolses mõttes on see kindlasti tugev idee ja teeb valimised oluliselt läbipaistvamaks ja valijale arusaadavamaks,» hindas Kattel.
Lisaks seoks see ka parlamendiliikme ja tema valijad. «Iga valija saab öelda, kes on minu esindaja parlamendis,» kommenteeris professor.
«Samas võiks siia siduda juurde ka tagasikutsumise võimaluse: et oleks võimalik vastavas valimisringkonnas algatada konkreetse parlamendisaadiku tagasikutsumise, milleks on vaja siis kindel protsent valimisringkonna valijate allkirju.»
See oleks Katteli hinnangul väga tugev kontrollmehhanism ja annaks valijale reaalse piksemasti rahulolematuse väljendamiseks.
Toomas Raudami ideed hääle ülekandumise lõpetamise kohta pooldas ka Tartu Ülikooli politoloog Rein Toomla.
«Kompensatsioonimandaadid on vist tõepoolest oma aja ära elanud ning nendest võib loobuda,» leidis ta.
Samas märkis Toomla, et kui valimissüsteemi muus osas ei muudeta, tuleb arvestada paari ootamatusega.
Esiteks muutuvad ülipopulaarsed kandidaadid nagu Edgar Savisaar ja Andrus Ansip erakondadele suureks nuhtluseks. Praegu koguvad nad nii palju hääli, et aitavad samast ringkonnast parlamendi ka vähem populaarseid kandidaate, kuid edaspidi läheksid nende «üle kogutud» hääled erakonna jaoks kaduma.
Meie valimiste kõige markantsem sellekohane näide pärineb 2007. aasta riigikogu valimiste ajast Harju-Rapla valimisringkonnas, kus Andrus Ansip kogus enam kui 22 000 häält ning vedas selle abil parlamenti veel neli erakonnakaaslast. Toomas Raudami pakutud süsteemi korral oleks osutunud valituks peale Ansipi veel vaid üks kandidaat ja seegi üsna piiripealselt.
Teine ootamatus, millega soovitab Toomla arvestada, on see, et erakondade saadavate kohtade osakaal võib erineda tuntavalt häälte osakaalust.
Ta toob selgituseks sama Harju-Rapla valimisringkonna näite, kus Reformierakond kogus pisut alla 38 protsenti häältest ja sai oma viie kohaga pisut üle 38 protsendi kohtadest – Toomas Raudami pakutava süsteemi korral oleks oravapartei kohtade osakaal langenud 15 protsendini.
Toomla sõnul ravib taolist probleemi kõige paremini aeg. «Nelja-viie valimistsükli jooksul õpivad erakonnad ära, kuidas vähendada liidrite osakaalu ja tõsta oma teiste kandidaatide populaarsust ning arvatavasti õpetavad ka valijad välja. Kuid vahepeal kogevad väga paljud rahulolematust ja isegi raevu.»
Kirjanik Toomas Raudami idee vastu on aga Tallinna Ülikooli politoloog Tõnis Saarts ja Eesti põhiseaduse üks autoreid Liia Hänni E-riigi akadeemiast.
Saarts juhib tähelepanu, et praegu on riigikogus kompensatsioonimandaatidega vähem kui viiendik ehk 19 saadikut ja nende arv on valimistest valimistesse järjest vähenenud - 1990. aastatel oli kompensatsioonimandaadiga saadikuid keskeltläbi ligi pool parlamendi koosseisust.
«Kas need umbes 20 protsenti riigikogu saadikutest lörtsivad meie praeguse demokraatia niivõrd ära, et nende pärast on vaja muuta tervet valimissüsteemi,» küsis Saarts.
«Kuigi avatud nimekirjad ja otsevalimised oleksid demokraatlikumad, kahtlen ma siiski selles, et see riigikogu koosseisu kuidagi kvaliteetsemaks ja töövõimelisemaks muudaks.»
Saartsil tekib ka kahtlus, et rääkides Eestis isikuvalimiste sisseseadmisest, viitab Raudam majoritaarsele valimissüsteemile ehk olukorrale, kus on ühemandaadilised ringkonnad, kust valituks osutub vaid populaarseim kandidaat.
«Viimasele üleminekut ma kindlasti ei toeta, sest siis läheks veelgi rohkem kodanike hääli sisuliselt kaduma kui praegu.»
Majoritaarse korra ihalust luges Raudami ettepanekust välja ka Liia Hänni.
«Selleks, et valija hääl ei kanduks edasi, tuleb kehtestada majoritaarne valimissüsteem,» leidis ta.
Hänni meenutas, et põhiseaduse tegemisel oli selline võimalus kaalumisel, kuid toetudes erinevate valimissüsteemide toime analüüsile, eelistas Põhiseaduse Assamblee proportsionaalset ehk valimisnimekirjade konkurentsil põhinevat valimissüsteemi.
«Põhiliseks argumendiks oli seejuures asjaolu, et majoritaarne süsteem töötab kahe domineeriva poliitilise partei tekkimise suunas, kusjuures valimisringkkonnas jäävad paljud valijad, kes võitja poolt ei hääletanud, esindamata.»
Proportsionaalne valimissüsteem, eriti Eestis rakendatud kujul, kus valija saab hääle anda konkreetsele kandidaadile, on Hänni väitel «kasutajasõbralikum», sest kui valija eelistatud kandidaat teiste valijate vähese toetuse tõttu riigikokku ei pääse, kandub hääl erakonna nimekirjale ja aitab ikkagi kujundada riigikogu koosseisu.
Toomas Raudami ideed pooldas Postimehe arvamusportaalis temaatilise artikli juurde lisatud gallupile vastanutest täna hommikuks 96 protsenti. Tegu oli ka ühe enim toetust leidnud ideega Rahvakogus.