Suursaadikud: mida on Eestil Prantsusmaalt oma ajaloo tutvustamisel õppida?

Vene Impeeriumi feldmarssali Michael Andreas Barclay de Tolly monument Tartus. Foto: Sille Annuk

Eesti Vabariigi suursaadik Prantsusmaal Sven Jürgenson ning suursaadik OECD ja UNESCO juures Marten Kokk kirjutavad Postimehe arvamusportaalis, et Eesti võiks julgemini siit pärit või siin elanud ja töötanud suurmeeste – Vene keisririigi sõjaministri ja 1814. aastal Pariisi vallutanud feldmarssal Barclay de Tolly, Antarktika avastaja admiral Bellingshauseni, keemianobelisti professor Ostwaldi jt – mälestust jäädvustada ja teadvustada.

Kirjutis väljendab autorite isiklikke seisukohti ja ei ole kuidagi seotud Eestis praegu käivitunud ajaloodebatiga. Oleme omavahel neid mõtteid vahetanud aastaid ning pidasime vajalikuks need nüüd ka kirja panna.

Prantslased tutvustavad maailmale oma ajalugu ja kultuuri ilma vähimagi valehäbita. Prantsusmaal leidub arvukalt kujusid, büste ja mälestustahvleid tublidele naistele ja meestele, kellel ajaloos on olnud oluline roll mängida. Probleemideta jäädvustatakse ka välismaalaste mälestust, seda väärtustatakse Prantsusmaal väga. Eestlaste suhe ausammastega on teistsugune. Me oleme Eestis selles osas tagasihoidlikumad ja meie traditsioonid on prantslaste omast erinevad. Me pole kunagi olnud kuning- ega keisririik.

Illustratsiooniks sobiks ka vaid üks näide: Barclay de Tolly puhkab väikeses mausoleumis Jõgevestel, Napoleon Bonaparte Pariisi ühes kõige silmatorkavamas kirikus, mida külastab aastas ilmselt miljoneid inimesi. Jõgevestel käies ei näe seal ühtegi inimest, kuigi koht on ise kenasti korda tehtud.

Kui sinna aga välismaiseid külalisi viia, ei suuda nad esmalt uskuda, et nii kuulus sõjamees nii tagasihoidlikult on maetud. Ja ometi tundub vähemalt meile, eestlastele, et eluajal olid nad sõjameestena võrdsed (muudes riigikorralduslikes küsimuses suutis Napoleon muidugi palju enamat)  aga sõjamehena oli Barclay ehk lõpptulemuse järgi kavalamgi – peagi möödub 200 aastat tema sissemarsist Pariisi liitlasvägede eesotsas.

Esimese vastuargumendina selle Eesti ajaloo kuulsusrikka osa selgemale jäädvustamisele tuuakse välja, et sel ajal suurtegusid teinud persoonid on ju baltisakslased ja enamasti Vene keisririigi teenistuses – nad ei ole piisavalt omad. Ka prantslaste jaoks oli Napoleon korsiklane, kes rääkis prantsuse keelt elu lõpuni tugeva aktsendiga ega õppinud selles keeles kunagi korralikult kirjutama.  Samuti on huvitav, et Prantsusmaal pole probleemiks mälestusmärkide püstitamine ka mitte-prantslastele, vastupidi  – Ièna väljakult Pariisis võib hõlpsasti leida George Washingtoni ratsamonumendi või Concorde´i väljaku äärest Belgia kuninga Albert I oma.  

Sellist tunnustamist kasutatakse edukalt ka välispoliitilistel eesmärkidel. USA president Wilsoni avenüü Pariisis ristub Inglise kuningale George V-le pühendatud  avenüüga ja see ei tekita küsitavusi.  See on normaalne. See võimaldab jutustada lugusid. See inspireerib uurima ajalugu.

Tegelikult leidub ka Eestis ju juba praegu baltisakslastele pühendatud monumente – vaevalt keegi seab kahtluse alla Karl Ernst von Baeri osa meie ajaloos ja ka Barclay de Tolly jaoks on meil Tartus oma plats. Kaasajal on nimetatud patriarh Aleksiuse järgi üks Tallinna väljak. Patriarh ei olnud meile sugugi rohkem oma kui Bellingshausen, Toll, Krusenstern või Struve.

Neid Eestimaalt pärit inimesi, kelle mälestust võiks paremini jäädvustada, on veel -  mitmel puhul on olnud juttu eelpoolmainitud Fabian Gottlieb von Bellingshausenist, kes 1820. aastal Antarktika avastas - seda tähistavad paar 1970. aastatel Saaremaale paigaldatud mälestuskivi. Venelased on talle aga Kroonilnna vägeva kuju püstitanud juba 20. sajandi alguses. Nende jaoks on ta piisavalt oma.

Eesti jäädvustab Bellingshauseni mälestust aga ilmselgelt vähe. Bellingshauseni  kuju koht võiks olla vabalt kui mitte Välisministeeriumi ees Islandi väljakul, siis kusagil D-terminali kandis või teel lennujaamast kesklinna. Antarktika avastamine Saaremaa mehe poolt pole ju sugugi tähtsusetu või teisejärguline episood maailma ajaloos. Oleks millest külalistele rääkida.

Või võtame näiteks Wilhelm Ostwaldi, pikka aega Tartus elanud ja Tartu Ülikooligi lõpetanud Nobeli preemia laureaadi – ainsa, kes meil on. Tõsi lätlastega kahasse, sest eeskätt oli ta riialane. Talle on Tartu Ülikooli seinale paigaldatud kena mälestustahvel. Kuid kindlasti võiks enam.

Ka Võrumaa mõisates oma lapsepõlveaastad veetnud ja lõpuks Tartus surnud meresõitja ja Arktika uurija Ferdinand von Wrangell, kelle järgi on nimetatud Alaskal terve linn ning mitmeid loodusobjekte (sest ta teenis seal vahepeal kindralkubernerina) pole meil liigse tähelepanu osaliseks saanud. Tema järgi on nimetatud siiski Roela lasteaed-põhikool.  Kuid vaid selle näite põhjal on tema rolli maailma ajaloos välismaalastele pisut kentsakas tutvustada.

Näiteid leidub veelgi  - maailmakuulus filosoof Hermann von Keyserling, kes on Pärnumaal sündinud,  ja veel 1918. aastalgi Eestis elanud ning Tartu Ülikoolis õppinud. Kas paljud eestlasedki teavad  ja teadvustavad seda fakti? Tema põhilisse elukohta Raikkülasse võiks panna mälestusmärgi ka vürst Otto von Bismarckile, kes oli seal korduvalt krahv Alexander Keyserlingi, Hermann Keyserlingi vanaisa ja oma ülikoolikaaslase Berliini ülikooli päevilt, külaliseks.

Omaette teema on baltisaksa kunsti koha tunnustamine meie ajaloos. Millegipärast näib «meie» kunstiajalugu algavat Johann Köleriga. Samas -  kuipalju me mälestame eestimaalast Carl Timoleon von Neffi? Ta on Köleri kaasaegne Lüganuselt, kelle töid võib leida maailma ühest tuntumast Uffizi kunstigaleriist Firenzest. Olgem ausad, Köleri lend oli märksa madalam. Sama kehtib laias laastus ka von Kügelgeni ja veel mõne tolleaegse kunstniku kohta. Nad olid ju meie mehed, miks sellest mitte numbrit teha?

Mälestama peaks paremini ka leiutajad, nagu Karl Papello, kes leiutas oma aja kohta ultramoodsa õhutõrje tulejuhtimissüsteemi või siis Walter Zapp, Minoxi kaamera leiutaja.

Millegipärast tekitab aga võõrmaalaste või mitte eesti päritoluga inimeste mälestuse jäädvustamine Eestis sügavat poleemikat – Ronald Reagan on siinjuures lihtsaks ja käepäraseks näiteks.  USA 40. president mängis Eesti ajaloos olulist rolli, aga tema mälestuse jäädvustamisel takerdume me kiiresti kohatutesse pisiasjadesse.  Pisiasjade üle tuleb muidugi selliste otsuste puhul ka vaielda, see on tõsi.

Kuid olgu Reaganiga kuidas on, ehk peabki veel natuke aega mööduma enne kui tema kohale ajaloos suudame väärika hinnangu anda, kuid eelpoolnimetatud osale Eesti ajaloos võiks südamerahuga rohkem tähelepanu pöörata juba praegu ja seda maailmale julgemalt tutvustada. Need nimed kõnetavad maailma rohkem kui paljud meist arvatagi oskavad ja näitavad Eesti seoseid maailmaga, mis on ju tegelikult samuti kultuurrahvaks olemise osa. Kindlasti pole põhjust seda osa meie ajaloost unustada - see on rahvusliku eneseväärikuse küsimus.