Toomas Kümmel.

FOTO: Kalev Lilleorg / Õhtuleht

Pankur peab seisma oma klientide huvide eest, mitte osalema missioonidel, aitamaks kedagi kusagil raha välja petta, kirjutab ajakirjanik Toomas Kümmel, kommenteerides Vahur Krafti võimalikku rolli VEB Fondi saagas.

Ühiskonnas palju kõneainet tekitava nn VEB fondi loo puhul on faktivead kahetsusväärsed. Hea kolleegi Kalle Muuli kirjutises «Vahur Krafti kaitseks» (PM 5.02) esitatud argumendid ja faktid on nii segi aetud, et esmalt loetlen faktid uuesti.

Vene alkoholiärimees Aleksandr Matt ei ole ostnud mingeid nõudeid Moskvas asuvale Välismajanduspangale (VEB). Seega ei ole ta ka mingit 12,5 protsenti nõuete väärtusest iialgi maksnud Eesti valitsusele. Tegelikult olid asjad nii. Pärast VEB Tallinna osakonna ülevõtmist Eesti Panga poolt moodustati sellest keskpanga välisoperatsioonide valitsus (EP VOV).

Just EP VOV ja Balti Ühispanga (UBB) valuutade korrespondentarved VEBs olid need, kus kuni 31.12.1991 laekunud summad IMFi soovitusel külmutati. Muuseas, sellel ajal ei olnud enam mingit vajadust valuutat Moskvas hoida, valuuta korrespondentkontosid sai avada ka Rootsi ja Saksamaa pankades.

Et see oli spetsiaalne vandenõu Eesti vastu, ei vasta lihtsalt tõele. Nõukogude Liit oli pankrotis, kokkuvarisenud majandus ja madalad naftahinnad tekitasid välisvaluuta puuduse, mille eest osta hädapärasemaid tarbekaupu. VEBs külmutati kõik valuutaarved, ka Venemaa, Leedu Tadžiki, Armeenia, Ukraina jt tollaste vabariikide pankade kontod.

Juba pärast külmutamist reorganiseeriti EP VOV Põhja-Eesti Aktsiapangaks (PEAP). 1992. aasta sügisel järgnes pangakriis ja kolmele pangale kuulutati moratoorium. Lahendusena päästeti ainult PEAP. UBB osteti tervikvarana ja liideti PEAPga. Selle baasil loodi uus pank: Põhja-Eesti Pank (PEP). Võib ka öelda, et Eesti Pank päästis iseennast.

Päästeoperatsiooni teeb unikaalseks asjaolu, et kui panga enda külmutatud vahendid maksis riik ehk maksumaksja heldelt kinni, siis selle panga hoiustajate raha tõsteti nõuetena ilma neilt luba küsimata panga bilansist välja arusaamatusse VEB fondi. Maksumaksjale läks Eesti Panga päästmise operatsioon kokku maksma vähemalt 685 miljonit krooni: valitsus emiteeris 300 miljoni krooni eest võlakirju PEP-le. Need kümneaastased kümneprotsendilise tootlikkusega võlakirjad läksid maksumaksjale maksma 585 miljonit krooni. Lisaks andis Eesti Pank sularaha sada miljonit krooni.

Möödusid mõned aastad ja keskpanga juht Vahur Kraft teatas 1997. aasta 4. jaanuari Eesti Panga nõukogu istungil 238 miljoni krooni suurusest august PEP bilansis. Edasi läheb päästetud pank Ühispangale, kusjuures Eesti Pangal ja valitsusel tekivad sellega seoses kohustused 160,8 miljoni krooni väärtuses. Tegelikult realiseeris Ühispank mitmed üleantud kinnisvaraobjektid hiljem märgatavalt kõrgemate hindadega. Seega läks Eesti Panga päästmine Eesti maksumaksjale maksma vähemalt u 900 miljonit krooni.

Eesti Panga päästeoperatsiooni käigus tekkis valitsusele ja keskpangale samuti VEB fondi sertifikaate ehk nõudeid VEB-le, sest keskpank maksis sada miljonit krooni ja valitsus emiteeris 300 miljoni krooni eest riiklikke võlakirju.

Valitsuse nõue loovutati tasuta Eesti Pangale. Nõude loovutamiseks sõlmiti 24.04.1997 valitsuse ja Eesti Panga vahel vastav leping, mille järgi loovutas Tiit Vähi valitsus nõude Eesti Pangale vaid tingimusel, et see pidi selle omakorda edasi loovutama Ühispangale kui PEP õigusjärglasele 24 miljoni krooni (kümme protsenti nominaalist) eest!

Eesti Panga VEB fondi nõudeõigus 103 miljoni krooni väärtuses läks mais 1998. aastal kokkuleppel Ühispangaga 12,4 miljoni krooni eest viimase omandusse. Iseasi, kas keskpank ja valitsus ka mingit reaalset raha said või kanti see mingite kohustuste katteks Ühispanga ees. Sest VEB fondi, kuhu müügist saadud raha oleks pidanud laekuma, ei ole seda iialgi tulnud. 

Ei ole isegi ilukirjanduslikult kuigi kütkestav leid kujutada Vahur Krafti Rummu Jürina, kes «aitas ühel vene ärimehel petta Venemaalt välja suure summa raha». See on just see, mida ajakirjanik Kalle Muuli Eesti huvide eest tegutsemisena imetleb. Pankur peab seisma oma klientide huvide eest, mitte osalema missioonidel, aitamaks kedagi kusagil raha välja petta.

Selleks et Kraft võiks taastada mingi kübegi kaotatud usaldusest, tuleb esiteks kahetseda pikki aastaid vastikut valetamist ja varjamist. Teiseks tuleb hakata suhtlema avalikkusega.

Ehkki suure tõenäosusega on kõigeks juba liiga hilja: «Annuška ostis juba päevalilleõli, ostis ja jõudis maha pillata. Nii et koosolek jääb ära.» Samas, kristliku kultuuriga õhtumaal pole ülestunnistamiseks ja kahetsemiseks kunagi liiga hilja.