FOTO: Urmas Nemvalts

Aeg paneb asjad õigesse perspektiivi. Selleaastase teenetemärkide jagamise puhul on see nii lausa kahes mõttes.

Kui 2009. aastal otsustas president Toomas Hendrik Ilves jääda autasustatute nimekirjaga saja nime piirist allapoole, arutleti selle üle, kas selline teguviis on kõige õigem. Selle ajani olime harjunud mõnevõrra pikemate loeteludega, mis küündisid 795 (Lennart Meri autasustate nimekiri 2001. aastal) või koguni 834 (Arnold Rüütli nimekiri 2006. aastal) tunnustatuni.

Toona näis, et napp sadakond teenetemärgi saajat on liiga vähe: Eesti on täis tublisid inimesi, kes kõik vääriksid esiletõstmist ja riigi tunnustust.

Neid inimesi ei ole aastatega sugugi vähemaks jäänud. Kuid ometi võib vast nüüd juba öelda, et neli aastat kestnud lühemate nimekirjade praktika on andnud riigi teenetemärkidele tagasi tolle erakordsusest tuleneva väärtuse ja kaalu, mis varasematel aastatel tuhmuma kippus. Riigi tunnustus on eriline, ja seda praegune tunnustamise kord ka kinnitab.

Teine perspektiiv, mille õigeks rihtimisele aeg kaasa on aidanud, puudutab aastakümnetetaguseid tegusid. On kujunenud tavaks, et president annab ühe autasu just tagasivaatavalt, tunnustusena toona tehtu ja nüüdseks lõpule viidu eest. Sel aastal on selliseks tagasivaateautasuks Väino Sarnetile, Eestis erastamise korraldajale määratud Valgetähe III klassi teenetemärk.

Toona, 1990ndatel võis harjumatu erastamisprotsess sünnitada inimestes arusaamatusi ja segadust, kuid nüüd, kaks aastakümmet hiljem toimunule tagasi vaadates ei ole toonasele asjade korraldusele põhjust midagi ette heita.

Ülesanne oli raske, kuid sellega saadi toime – ja mitte sugugi halvasti, eriti kui võrrelda Eestis toimunut kas või teiste Balti riikidega: just nagu läinudaastase inimarengu aruande koostajad nentisid, pääsesid Eesti majandus ja poliitika Lätit-Leedut painavast oligarhide haardest just tänu õigele erastamistaktikale.

Seda, et president on selle protsessi läbiviimist ordeniga tunnustada võtnud, saab vaid heaks kiita.

Aastate jooksul on saanud riigi tunnustuse arvestatav hulk väärikaid inimesi. Teenetemärkidega seonduvad kenad tavad, ja presidendi kantselei on märkidega seonduva korraldanud hästi ja piisava väärikusega.

Kui midagi võiks soovida, siis seda, et teenetemärgi saanud tunnustust – kas või tagasihoidliku rosettmärgi kujul – julgemalt kannaksid. Teenetemärgi kandmise kord lubab seda teha pidulike riiklike ja seltskondlike sündmuste puhul, ja seda ei peaks, olgu siis loomupärasest tagasihoidlikkusest, häbenema: tegu on väljateenitud tunnustusega, millega riik on tänanud parimaid.