Kui Peep Pahv otsis oma kirjutises suusatundide ärajätmise põhjusi (PM 24.01), siis Hanneli Rudi toob must valgel esile hoopiski selle, kui tühi ja mõttetu tund ise on – selle korraldus, kui mitte öelda korralagedus (PM 5.02).
Kaarel Zilmer: kes raiskab suusatunde?
7. veebruar 2013, 14:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tekib vägisi küsimus, kuidas saab selline, tõepoolest tühi töö toimuda, ja ilmselt mitte esimest talve. Kuhu on kadunud aineõpetaja mundriau ning miks ei ole töö sisu üle kontrolli ja analüüsi. Sest hoolimata takistustest, millega praktiliste suusatundide juures arvestama peab, on ju lapsed tunnis ning tahaksid ka midagi selgeks saada, seda enam et aineprogramm seda nõuab.
Kui küsida, kas johtub see ehk õpetajate puudulikust suusatamise õpetamise oskusest, siis kinnitan, et ülikoolides õpetajakoolitust saavad noored on omandanud selleks vajalikud teadmised. Hoolimata majanduslikest raskustest on toimunud talvised õppelaagrid, kus saadakse selgeks nii suusatamise põhitõed kui käiakse läbi ka õpetamise metoodiline pool. Hoolimata sellest, milline on tudengi sportlik eriala ja motivatsioon.
Nii et õpetajate oskuste taha ei peaks suusaõpe küll jääma. Pigem ikka nende üldiste hoiakute taha, et see asi pole eriti tähtis ja et võib lasta kuidas tahes. Ühesõnaga – üsna vajaliku ja sobiva kehalise tegevuse võib täiesti ära lörtsida!
Leidub muidugi asjaolusid, mis õpetajate tööd raskendavad. Esmalt see, et osa koolide juhtkonnad on seisukohal: meil suusatunde ei toimu ning kõik! Tallinna võimaluste näite põhjal võib öelda, et meil on kaks korralikku suusakeskust Pirital ja Nõmmel, kus hulk lapsi oma tunde teha saavad. Mõlemad on aga üsna võimetud, kui tipp-tundidel neid lasteparved ründavad. Neil pole algõppeks sobivaid platse ja pisikest nõlva mäesõiduelementide jaoks.
Eks ahtas linnaruumis olegi selliseid kohti leida raske, aga kui tahame suusatunnis just õppimise osa korda saada, peame need tingimused looma. Kui siis seal põhioskused omandatud, saab ka ringile minna ja õpitut rakendada. Kaoks kaos ja kasvaks suusarajal olemise tunne.
Üha enam inimesi (ka lapsevanemaid) leiab suusatamises oma võimaluse talviseks liikumiseks. Ka viimased talved on meid igati soodsate tingimustega õnnistanud. Eesti Terviseradade võrgustik on loonud enneolematud võimalused ja pea igas piirkonnas hakatakse jõudma otsusele, et neil peavad sellised suusavõimalused olema. Kui see kasvav harrastajate vägi kuuleb seesugusest tühjast tööst kooli suusatunnis, siis pole vaja pikka ootamist, millal esitatakse selge ja otsene küsimus, nagu seda tegi lapsevanemana ka Hanneli Rudi. Kuigi praegu käib jutt mõttetust suusatunnist, tasuks kooli hoolekogul vaadata, mida tehakse võimlemise ja teiste ainete tundides.
Ka ülikoolidel on oma read, mida üle vaadata. Uuenevas kõrghariduses ei saa spordialade õpetamine jääda õpetajakoolituse kahanevasse tagaritta. Kui meenutan oma õpetajaid Tartu ja Tallinna ülikoolides, siis olid nad eelkõige suurepärased spordialasid õpetavad isiksused, kelle erialast tööd hinnati väärikalt, ning nendelt saadud põhimõtteid on vaja meil uutes tingimustes edasi arendada. Reaalse õppega, eelkõige koolis õpetatavate spordialade osas.
Nagu paljude asjade puhul, päästaks ka siin konkreetsus. Teha selgeks, kes nii tunde annavad ja miks asjad nii on läinud. Iga kool on oma piirkonna ühine ettevõtmine ja seda ka suusatundides.
Ja lõpetuseks. Postimehe eelmise suusatunni-artikli ilmumise päeval silmas minu kolleegist Rene Meimer tööle tulles, et hoolimata varasest kellaajast (Pika Hermanni tipus oli lipp veel heiskamata) käis Snelli staadionil suusatund. Nii et saab suusatunde teha küll ning väga hästi ja meeldivalt.