Kristiine Vahtramäe

FOTO: Mihkel Maripuu

Lapsevanemal ei ole õigust otsustada teiste laste või õpetaja lasteaiarühmast välja arvamist – see on institutsiooniline  vägivald, kirjutab Postimehe arvamusportaalis Kristiine Vahtramäe lastevanemate liidust, viidates Padriku lasteaia juhtumile.

Viimastel päevadel on plahvatanud üks skandaal teise järel, mis on seotud haridusasutustes toimuvaga. Nii oli eelmise nädala teemaks koolivägivald ehk õpilaste ebaõnnestunud ja piinlik nn nali Tõstamaal.

Eesti Lastevanemate Liidu koolitajana liigun ringi ja külastan erinevaid koole üle Eesti. Olen aastaid rääkinud koolivägivallast, enamasti küll sellest, et lapsed kiusavad teineteist, siis sellest, et õpetajad «kiusavad» lapsi, jne. Seega ei midagi uut!

Palju on olnud juttu ka sellest, et kõik on ükskõiksed ja kiusul lastakse rahulikult «elada», see oleks justkui normaalne. Sellisel tegevusel või õigemini tegevusetusel on isegi nüüd oma nimetus olemas: institutsiooniline vägivald – keegi ei märka ega sekku.

Lisaks sellele on vägev mees see, kes korda rikub ja kehtestatud piire ületab, eriti «kõva mees» on see, kes õpetajale mingisuguse vingerpussi teeb. Kui ta julgeb seda veel avalikult teha, siis on kohe eriti vägev mees. Jutt on suhtumisest ja sellest, et enamasti pole poistel koolis midagi «tarka» teha – ja kuidagi peab ju oma meelt lahutama ka.

Selle nädala teemaks on tõusnud skandaal, kus Ülle Rajasalu algatas järelevalve Tallinna Padriku lasteaias, mille ministeerium tühistas.

Kogu probleem on selles, et ei tehta koostööd, vaid otsitakse süüdlasi. Süütunne närib inimeselt hinge seest ja süüdistamisega ei jõua kuhugi – kõlavad nagu klišeed, kuid paraku sobivad iseloomustama tänast olukorda.

Lapsevanem ootab lasteaialt, et seal valmistataks laps kooliks ette selliselt, et ta saab sisse ja ka edukalt hakkama nn eliitkoolis, sealt aga oleks otsetee mainekasse ülikooli. Kui aga lasteaia õpetaja teatab koosolekul, et lasteaed ei vastuta õpetamise eest, siis tekib lapsevanemal paanika, kuna kooli saabudes peab laps oskama «kõike» – seega tekib lapsevanemal põhjendatud küsimus: mida teha? Kes siis vastutab?

Meil on levinud arvamus, millest on kujunenud veendumus, et kui laps õpib nn tavakoolis, on tema elu rikutud. Sellise veendumuse kiiluvees purjetame me kahjuks otseteed karile.

Lastevanemate Liidul on koolitus «Koolivalmidus ja kooliküpsus». Me näeme selle käigus üledrillitud lapsi, kellel on suured teadmised, kuid kelle silmis puudub sära ja nad on arglikud, tihti puudub nendel lastel kreatiivsus (loovus), mis on aga elus hakkama saamise alus.

Ma ei eita, et vajalikud on ka teoreetilised teadmised, kuid kui nendega ei teki lapsel mingit seost, on neist hiljem vähe kasu. Lisaks oleme me kõik erinevad, aga lapsed peavad oskama kohe ja kõike korraga.

Kallid lapsevanemad, tehkem rohkem koostööd ja katsugem mõista ümbritsevat, kuna meie käitumisest võtavad lapsed eeskuju. Lapsed kasvavad eeskujuga. Kindlasti ei ole lapsevanemal õigust otsustada teiste laste või õpetaja rühmast välja arvamist – selline avaldus valmistab lausa piinlikust ja liigitub eelmainutud institutsiooniliseks vägivallaks.

Näinud erinevat olukorda üle Eesti, võib väita, et need koolid ja lasteaiad, kus on loodud hästi toimiv tugisüsteem, saavad probleemidele jaole juba enne, kui need suureks paisuvad. Meil räägitakse palju probleemide ennetamise vajalikkusest, kuid seni pole tegudeni paljudes kohtades jõutud.

Eriti tahaksin rõhutada sotsiaalpedagoogide ja eripedagoogide tõhusust ja vajalikkust meie laste arengu toetamisel.

Meie lastel on palju käitumise ja tervisega seonduvaid probleeme, mis omakorda tulenevad keerulistest suhetest lähedastega. Lapsed viiakse väga varakult lasteaeda siis nõutakse neilt üliinimlikke võimeid, et kooli üldse saada, siis selgub, et nad ikka ei ole piisavalt head jne..

Lõpetuseks üks päriselt toimunud vestlus, millist võib kohata tõenäoliselt teisteski kodudes:

Poiss on varsti saamas 6-aastaseks, ootab ja unistab ajast, millal ta saab kooli minna. Kodus tekib arutelu: mida kõike peab oskama, et kooli minna.

Poiss: «Mida ma pean siis oskama?»

Ema: «Tähed peab selgeks saama, lugeda peab oskama - aga sina ei oska! Siis peab oskama arvutada – aga sina ei oska! Siis peab kella tundma, kas sa oskad?
Poiss: «Ei…»

Ema: «Kas sa tead, kes on Eesti president?»
Poiss: «No see on üks onu… selle kikilipsuga.»

Vestlus käib edasi teemal,, mida kõike peab, aga sina ei oska. Poiss vajub kössi, kuni vestlusesse sekkub tema vanem õde: «Mis häda pärast ta sinna kooli üldse enam, läheb kui ta seda kõike juba oskab?. Kooli minnakse ju õppima?»