Olga Andrejeva: Eesti haigus

Yana Toom Foto: Mihkel Maripuu

Postimehe arvamusportaal avaldab selle artikli tõlke, millest lahvatas Yana Toomi eesti keele väljasuremise skandaal. Tõlke autor on meediaklubi Impressum, selle originaali leiab võrdluseks siit.

Eesti talv on nagu Venemaa sügis. Vaikselt piserdab vihma, vanalinna munakivisillutisele langevad värvilised lehed. Hääletult liuglevad Kadrioru tiigil luiged. Iluaedade vaikuses närbuvad viimased jorjenid. Vaikides vaatab tüünele merele pronksist ingel. Eesti on riik, millesse on võimatu mitte armuda. Ent armuda temasse on samuti võimatu.

Kümme ja kümme

«Kas te usute mentaliteeti?» küsib mulle kindlameelselt silma vaadates venelasest Eesti kodanik, ühe siinse venekeelse väljaande peatoimetaja asetäitja.

Üldiselt olin ma arvestanud, et mind viiakse lühidalt kurssi õnnetute vene gümnaasiumide probleemidega, kuid alati viib kõik välja mentaliteedini. Muidugi ma usun mentaliteeti.

«Pange diktofon käima!» kamandab peatoimetaja asetäitja.

Ju nüüd pääseb jutt justkui paisu tagant valla... Vau! Puškini ja Tolstoi, Ostap Benderi ja Sonka Kuldkäe, Gogoli ja Petrosjani, Tšehhovi ja Zadornovi keel – ühesõnaga kogu hiigelimpeeriumi suur ja võimas keel langeb tagaselja tagasihoidlike vaiksete eestlaste pähe... See on ebavõrdne võitlus! Eesti kirjandusklassik Anton Tammsaare, kellel «nelja köite jooksul üks känd välja juuritakse» – no vabandage, pole Tolstoi.

«No ja kujutage endale ette,» resümeerib pidulikult vene daam. «Kui minu poeg toob koju vaat niisuguse Külli, kes hakkab söögiks piimasuppi ja heeringat pakkuma, mis ma temaga peale hakkan?»

Tammsaare känd ja piimasupp heeringaga Austrelitzi taeva ja Nataša Rostova vastu – 10:0 meie suurvene kasuks. Ma ei tunne selle üle mingit uhkust. Kaitsta Venemaa suursugusust naaberriigi territooriumil tundub mulle kohatu.

Ent kultuuride dialoog alles algab.

«...See oli kõige ehtsam vene pätt. Tema olemasolu olimegi juba peaaegu unustanud. Vahel, öises pimedas kangialuses oli ta end meile mõne rusikavopsuga meelde tuletanud, aga seni polnud ta meile siiski väga palju liiga teinud. Elas justkui kuskil mujal, teises maailmas. Meie jaoks, eriti riigile, oli see mugav. Polnud ju probleemi.

Pruukis aga Eesti riigil veidike mehisust üles näidata ja tundmatu näitaski Tõnismäel oma tõelist palet... Ülemöödunud ööl Hugo Bossi poest saadud uuest ülikonnast on talle vähe... Maitse on suus ja vaim on valmis... «Vsjo naša – kõik on meie!» hüüete saatel tormavad nad taas lõhkuma ja rüüstama. Paneme siis väheks ajaks oma aknad Püssi plaatidega kinni... Ega see esimene kord ole oma riiki kaitsta... Ja kohtleme tundmatut pätti pätile vääriliselt...»

Need on katked vabariikliku ajalehe Postimees artiklist, mis ilmus 29. aprillil 2007 – kohe pärast kurikuulsat «pronksiööd», kui metsistunud rahvahulk Tallinna kesklinna sõna otseses mõttes ära rüüstas.

Vabastajate monumendi lugu kestis pikalt ja arenes valuliselt. Selleks et monument pealinna südamest üle viia Kaitseväe kalmistule, tuli muuta seadust, tõrjuda Venemaa pahameelt, kaotada miljoneid eurosid majanduslike sanktsioonide tõttu ja rahvusvaheliselt ära teenida äärmuslike natsionalistide reputatsioon.

Ööl vastu 27. aprilli monument Tõnismäelt siiski kadus. Korrarikkumiste eest arreteeris politsei väga karmilt 1200 inimest. Nagu öeldi valitsuse pressikonverentsil, osutusid kaks kolmandikku neist venelasteks. Ent ajalooline artikkel Postimehes kandis ühemõttelist pealkirja «Tundmatu vene pätt».

Päti portree oli väga koloriitne. Vaevalt et see eestlaste teadvusse igaveseks kinnistus.
«Kuidas te kujutate endale ette vene inimest?» küsisin kolmelt 19-aastaselt noormehelt ja umbes sama vanalt neiult, kes õpivad eesti kooli 12. klassis.

Noored vahetavad kiiresti omavahel pilke. Paus kestab üsna kaua ja lõpeb äkki tuliste monoloogidega.

«Vene inimene käitub eestlastest agressiivsemalt, peab ennast väljakutsuvalt üleval.»

«Ta kannab märksa erksamaid riideid kui eestlane. Noh, lihtsamalt öeldes, riietub maitsetult.»

«Kindlasti on tal veel jalas sellised püksid, millega inimesed sporti teevad. Teate, selliste väljaveninud põlvedega...»

Neli kaugeltki mitte rumalat noort inimest vaatavad mulle pilusilmi kullipilguga näkku, oodates ilmselgelt, millal mu ilme muutub agressiivseks. Ent agressiivsuse asemel valdab mind keeruline tunnete segu: haletsus seguneb vastikuse ja igavusega. Paradoks, mis paneb mu katuse sõitma, seisneb selles, et need lapsed on venelased. Integreeritud.

Oleme ühes paremas Eesti koolis, Inglise kolledžis. Vene lapsel on siia õppima pääseda väga keeruline. 12. klassi 57 õpilasest on selliseid õnneseeni, nagu minu ees istuv nelik, nende sõnutsi viis ja pool (viies on ainult pooleldi venelane). Inglise kolledž on eesti hariduse tsitadell. Siin kujundatakse tõelisi eestlasi. Tõeliselt eestlasliku maailmavaatega.

Seis viigistus. Ühelt poolt piimasupp heeringaga, teiselt poolt dressipüksid ja hirmus okupandi lõust. 10:10 absoluutse ja kahe külg külje kõrval elava rahva ületamatu lahutamise kasuks.

Õli ja vesi

Eestlaste ja venelaste eraldatuse määra imetillukese riigi territooriumil on võimatu ette kujutada. Riigi puhul, kes soojendab end Euroliidu multikultuurse päikese paistel, tundub asjade selline seis väheusutav. Sellegipoolest on siin kõik kahe rahvuse vahel täpselt ära jagatud. On vene ja eesti koolid, lasteaiad, äriprojektid, firmad, tänavad, majad ja isegi linnad. Tööstuslinnas Narvas võib elada kogu elu ja mitte kuulda ainsatki eesti sõna. Riigi põllumajanduslikus lääneosas pole kuulda venekeelset juttu. Ainult Tallinnas, mis asub umbes kahe rahvusäärmuse keskpaigas, saavad eestlased ja venelased kokku – nii ühtesid kui teisi on siin peaaegu pooleks. Nad kohtuvad, kuid ei suhtle.

«Öelge, kellel teist on eestlastest sõpru?» küsin venelastest kaheteistkümnendikelt ühes vene õppekeelega Tallinna koolis.

Minu ees on suur klass, inimest kolmkümmend-kolmkümmend viis. Ebakindlalt tõuseb kaks-kolm kätt.

«Aga miks nii vähe? Kas eestlased on kuidagi teistsugused?»
«Ei ole,» vastavad noored läbisegi. «Normaalsed inimesed. Nagu meiegi.»

«Miks te siis nii vähe suhtlete?» Klassist voogab üle lainetus – kõik kehitavad üksmeelselt õlgu.
«Nii on välja kujunenud …»

Õpetaja on silmanähtavalt närvis ja üritab kogu jõust siluda tahtmatut poliitilist ebakorrektsust.
«Noh, lapsed käivad huviringides, seal nad suhtlevad väga palju eestlastega,» sädistab ta tähendusrikkalt õpilastele otsa vaadates.

Klass ei saa tema tähendusrikkast pilgust aru. Ka statistika pole ilmselgelt õpetaja poolt. Eesti ühiskonna 2011. aasta integratsiooni monitooringu andmetel on ainult 34 protsendil eestlastest vene keelt kõnelevate naabrite seas tuttavaid. Venelaste hulgas on see näitaja kõrgem – 53 protsenti. Kuid mõlemad numbrid järjekindlalt vähenevad.

Lõimimisprogrammidesse summitakse siin meeletult raha, kulutatakse miljoneid Euroopa toetussummasid, ent tulemus pole isegi null, vaid pigem oodatule vastupidine. Euroopa rassismi ja ksenofoobia seirekeskuse küsitluse andmetel on Eesti kõige rassistlikumalt meelestatud Euroopa Liidu riik. Üle poole põliseestlastest on veendunud, et eri rassidest, erineva usutunnistuse ja kultuuriga inimeste eksisteerimine ühes ühiskonnas ei tule kasuks. Igal aastal hoiatavad OSCE vaatlejad Eestit rahvuspoliitika vigade ja vildakuse eest. Vastuseks on hiirvaikus, mida haruharva rikub vali meelepaha sekkumise pärast Eesti suveräänsusesse.

See koht eestlaste ja venelaste hinges, mis on ette nähtud vastastikuseks kontaktiks, on ammu muutunud mingiks pidevalt veritsevaks ja endast valusasti tunda andvaks haavaks. Katsetel otsida õigeid ja süüdlasi pole suurt mõtet. Seis jääb alati viiki. Kuid see pole seltsimehelik viik. See lõhub konfliktina mõlema poole saatust.

Sõna ja tegu

Jutt vene gümnaasiumide üleminekust eesti õppekeelele ei alanud eile ja ilmselgelt ei lõpe see homme. Sellele teemale reageerivad inimesed umbes nagu Ameerika kriminaalid elektritooli nähes – kõik hakkavad kohe värisema.

«Olukord on selline,» räägib meelepaha hoolikalt kunstliku iroonia taha peites Mstislav Russakov, kohalik advokaat, ühenduse Vene Kool Eestis aktivist ja inimõiguste teabekeskuse töötaja.

«Nõukogude ajast saati on siin antud kakskeelset haridust. Olid vene ja eesti koolid, lasteaiad, ülikoolide õpperühmad – põhimõtteliselt oli kõik normaalne. Alates 1991. aastast hakati vene õppejõude riiklikest kõrgkoolidest välja puksima: kes ei osanud eesti keelt, kel polnud kodakondsust. Ühesõnaga, kõik nad löödi minema, alles jäid peaaegu üksnes eestlased, kellest mõned ei osanud vene keelt. Vastavalt sellele hakkasid ka vene õpperühmad kaduma. Ja siis hakkasid head inimesed võimul olevast parteist tundma suurt muret vene laste pärast: vaat, lõpetavad vene gümnaasiumi vene keeles ja kuidas nad siis pärast Tartu Ülikooli astuvad, kus õppekeeleks on eesti keel?

Vene gümnaasiumide eesti õppekeelele üleviimisest hakati esimest korda rääkima 1993. aastal, kui Eesti omariiklus oli kestnud vaid kaks aastat. Toona vaevalt keegi aru sai, et iseseisvus ei tähenda seda, et kõike võib teha. Eesti poliitilise nooruse põhiloosung oli «Plats puhtaks!». Teadagi kellest. Idee viia vene gümnaasiumid üle eesti õppekeelele tähendas sellises poliitilises kontekstis sõna otseses mõttes «kättemaksu pealesunnitud venestamise eest». Ja sellest said ka kõik aru. Postsovetlik sündroom – mis siin tahta! Ent noorus läheb mööda, rumalused ununevad, neid asendab see, mida riigimehed nimetavad poliitiliseks küpsuseks …

Üks asi on kõlavad loosungid, hoopis teine asi on kool, lapsed, õpikud jm. Haridusministeeriumil tuli poliitika tõlkida pedagoogika keelde. Ent kuidas? Seda ei teadnud keegi.

Esimeseks üleminekutähtajaks määrati 2000. aasta. Nagu näitas ministeeriumi kontroll, oldi üleminekuks valmis ainult kahes õppeaines – muusikaõpetuses ja kehalises kasvatuses. Tähtaeg lükati edasi 2007. aastale. Ja jäädi ootama, millal midagi juhtub. Kummalisel kombel polnud 2007. aastaks surnud ei eesel ega padišahh. Eesti keevaline noorusaeg üha kestis, venelasi peeti endiselt okupantideks, viiendaks kolonniks, Kremli käepikenduseks, degenerantideks, kes segavad Eestil saada tõeliseks Euroopa riigiks.

Ministeerium oli ebamugavas olukorras. Seadus ülemineku kohta oli olemas, ent polnud ei asjakohaseid normatiive, õppevahendeid ega üldse mingit arusaamist, kuidas see üleminek teoks teha.

2007. aastal juhtus Eestis tähtis sündmus: valitsuskriis, mis oli vahelduva eduga kestnud ligi kümme aastat, sai lõpuks otsa. 2007. aasta 4. märtsil võitis valimised Reformierakond. Erakonna esimees Andrus Ansip moodustas valitsuse koalitsioonis Isamaa ja Res Publica Liiduga. Riigi natsionalistlik kurss ei muutunud üksnes tugevamaks, vaid leidis uusi pooldajad.

Sellest ajast särab Eesti poliitilisel horisondil eredalt neli parteilist tähte. Esimene paar – juba mainitud koalitsioonierakonnad – on turumajandajad ja natsionalistid. Teine paar – sotsiaaldemokraadid ja keskerakondlased – seisavad sotsiaalsete garantiide ja tolerantsuse eest. Ainult nemad püüavad Eesti parlamendis esindada vene elanikkonna huve. Võimuloleva ladviku ja osa kohaliku valijaskonna silmis on nad mõistagi Kremli käepikendus.

Kuni käisid valimised ja möllasid kired pronkssõduri ümber, saavutas abstraktne tees vene gümnaasiumide eestistamisest konkreetsed jooned. Otsustati säilitada 40% ulatuses vene õppekeel tundide koguarvust. Ülejäänud 60% osas anti eesti keelele vaba voli. Haridusministeeriumi vaatevinklist pidi see tagama täiusliku eesti keele oskuse, mis praktiliselt on võrdne õigusega kodakondsusele. Eesti keeles õpetatavad ained otsustati sisse viia tasapisi, üks aastas. Üleminek lõppes möödunud aastal. Nüüd õpetatakse kõigis Eesti vene gümnaasiumides 60% ainetest riigikeeles.

Seni pole selle strateegia efektiivsuse või läbikukkumise kohta mingeid tõendeid. Esimesed eestikeelsed vene gümnasistid lõpetavad kooli alles 2014. aastal. Kuid olukorra idiootsus on juba praegu silmaga näha.

«Eesti keel on meie valitsusele nagu püha lehm,» selgitab mulle Tallinna ühe parema vene kooli tark direktor. «Sellepärast tuleb tegutseda vastavalt asjaoludele.»

Direktor demonstreerib mulle väärikalt ja asjatundlikult suurepäraselt korraldatud kooliorganismi. Me jalutame avarates koridorides, astume sisse hiilgavalt sisustatud klassidesse, vestleme õpilastega. Lapsed laulavad Moskva külalisele vene laule ja mängivad pilli. Siin on kooli muuseum, siin spordisaalid, aga siin, pange tähele, on robotroonika klassid, siin aga meie rikkalik raamatukogu.

«Aga kus siis on eestikeelne kirjandus?»

«Me hoiame seda eraldi,» naeratab viisakalt raamatukoguhoidja.

Viisakus, viisakus ja veel kord viisakus. Mul tõmbub naeratamisest ja vaimustusest nägu krampi. Noogutan ja naeratan kangelaslikult ning pärast iga järjekordset kooliimet kordan üht ja sama palvet: «Palun näidake, kuidas toimuvad tunnid eesti keeles!»

Vastukeks kergitab direktor kulme, venitab «eee…» ja ütleb, et ei mäleta peast gümnaasiumiklasside tunniplaani.

Pärast selgitavad targad inimesed riigikogust, et selles suurepärases koolis pole kunagi ühtki ainet eesti keeles õpetatud ega hakatagi õpetama. Selle eest võitleb viimse hingetõmbeni kogu Tallinna vene elanikkond. Direktor juba tegutseb «vastavalt asjaoludele», näidates võõrale ajakirjanikule lahkelt Potjomkini küla. Tegemist on targa direktori ja suurepärase kooliga. Ainult et igaüks päästab oma nahka nagu suudab.

Meetodeid tegutseda «vastavalt asjaoludele» on vene koolid juba päris palju välja töötanud. Mõned koolid teevad lihtsalt: neli päeva nädalas õpitakse ainet vene keeles, viis päeva kulutatakse eestikeelsete terminite tuupimiseks. On ka halastamatum variant: õpetada tõepoolest 60% programmist eesti keeles, kuid «soovitada» mitte sooritada riigieksameid eestistatud ainetes.

Kui ma küsin lastelt: «Kas te suudate õppida eesti keeles?», vastavad nad: «Ei.»

«Tõepoolest, ei suuda,» ütleb keskerakondlasest riigikogu liige Yana Toom, üks venekeelse hariduse kaitsja.

«Mõistate, kooli lõpetavad lapsed valdavad eesti keelt väga erisugusel tasemel. Kui sa lõpetad 9. klassi, pead sooritama eesti keele eksami B1-le (rahvusvaheline keeleoskuse tase - RR). See tähendab turisti tasemel kõnelemist võõras riigis. Sooritatud eksam tähendab saada 100 punktist 60. See on «kaks pluss». Sellega saab enamik hakkama. No vot, kui sa oled oma «kaks plussi» kätte saanud, lähed edasi gümnaasiumi, seal aga on 60% ainetest eesti keeles. Ja sa lihtsalt ei suuda õppida, see pole võimalik! Meie õpetajad isegi räägivad eesti keelt väga halvasti. Nad sooritavad keeleeksameid kõrgemale C1 tasemele. Ent see käib ju samamoodi: said 60 punkti 100st – mine ja tööta! See tähendab, et meie lapsi õpetavad samasugused vene inimesed väga vildakas eesti keeles.»

Eesti-vene keelbarjäär tundub kooliõpetajatele põhimõtteliselt ületamatu. Teistsugune keelkond, 14 käänet, spetsiifiline sõnamoodustus – kurdavad eesti keele õpetajad. Võimatu selgeks õpetada! Sama juttu räägivad vene keele õpetajad.

«Vene keelt selgeks õppida pole võimalik!» teatas mulle eesti koolis töötav vene õpetaja. «Один стул, но пять стульев (eesti k – üks tool, kuid viis tooli). Kuidas seda lastele seletada?»

Meie 6 käänet eesti 14 vastu – võidab ikka seesama desintegratsioon. Lingvistika on Eestis kummalisel moel muutunud akadeemilisest distsipliinist keskaegseks nõiavasaraks.
Kui proovida loogiliselt arutleda, siis nõudmises riigikeelt osata on oma talumehetõde. Ilma kurikuulsa B1-ta pole võimalik kodakondsust saada. C2-ta ei võeta kvalifitseeritud töökohale. See on fakt nr 1, tähistame selle tähega A. On ka fakt nr 2 (tähistame selle tähega B): vene lastevanemad saavad suurepäraselt aru, kus nad elavad ja tahavad õpetada lastele eesti keelt. Tundub, justkui poleks midagi lihtsamat - kui ühed tahavad õpetada, teised aga õppida, ühendage need kaks soovi ja kõik saavad õnnelikuks! Kuid loogikaga juhtub siin midagi veidrat. Eesti teekond A-st B-ni on piinarikas.

«Loomulikult peavad venelased oskama eesti keelt!» põrutab jurist Russakov ärritunult käega vastu lauda. «Ja kõik normaalsed vanemad tahavad, et nende lapsed õpiksid eesti keele ära. Ent saage ometi aru, me ei pea eestlasteks saama. Meil on siin olemas lõimumisprogrammid, kus on ausalt kirjas, et venelased saavad vähem palka, venelastel on madalam sotsiaalne staatus – Eestis on halb olla venelane. Ja eestlased mõtlevadki: kuidas siis venelasi aidata, et neil ei oleks nii halb? No muidugi, tuleb neist eestlased teha! Aga kuidas? Väga lihtsalt. Tuleb integreerida, see tähendab assimileerida. See on, kui integreeritud lapsed hakkavad oma venelastest vanemaid häbenema. Teate, tegelikult on see kõik sihilik. Need vene koolid ei sega kedagi. Miks ei võiks õppida eesti keelt, kuid saada haridus vene keeles? Eesti poliitiline geomeetria pole üles ehitatud Eukleidese järgi. Selleks et saada punktist A punkti B, tuleb liikuda ükskõik kuhu, ainult mitte edasi. Ei ministeerium ega õpetajad ise isegi ei püüa kirjutada õpikuid, välja töötada metoodikat ja tõepoolest õpetada lastele eesti keelt.»

«Seda pole kellelegi vaja»“ selgitab minu naiivsuse tõttu tusaselt nägu krimpsutades Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna meedianõunik Vadim Belobrovtsev.

«On tarvis poliitilist õudust, mis juba hirmsa varjuna ripub Eesti kohal. Tulevad järjekordsed valimised ja jälle algab kõik otsast peale: venelased ei taha keelt õppida, aga meie sunnime neid. Ja taas hääletavad valijad selle poolt.

Vene koolide poolt on kogu rahvusvaheline õigus ja isegi Eesti enda põhiseadus. Kuid kaitsta oma gümnaasiume on venelastel raske. Pärast „pronksiööd“ oodatakse neilt ainult tänavapogromme ja korrarikkumisi – üldiselt kõike seda, milleks on võimelised pätid. Ent imelikud venelased ei taha olla pätid. Mis teha?

Esialgu on olukord jäänud toppama kohtute, pöördumiste ja petitsioonide tasemele. Peamine lootus on Euroopa inimõiguste kohus. Eestimaa venelastele on hädasti vaja toetust väljastpoolt. Ja hoidku jumal, kui see toetus tuleb Venemaalt: mis tahes Venemaa välisministeeriumi katse sekkuda vene gümnaasiumide tulevikku annab soovitule vastupidise tulemuse. Venemaa imperaatoribass on Eesti haprale poliitikale kutse vastuhakuks viimse veretilgani. Märksa parem oleks aidata vene koole õpikute, metoodikate ja kvalifitseeritud kaadriga. Ent Venemaa on ju samuti postsovetliku sündroomi küüsis.»

Hirm ja värin

«Mulle polegi see tõtt öelda veel pähe mahtunud,» tunnistab rahvasaadik Yana Toom.

«Mäletate neid Dovlatovi laadijaid, kes joovad šerri-brändit tillukestest pitsidest? Ent kui sulle kohale jõuab, kui väga need laadijad kogu see aeg meid vihkasid, tekib mingisugune kognitiivne dissonants. Minu tütar õppis eesti koolis ja sõbrustas eestlastega. Aga siis saabus 2007. aasta aprillikuu ning ta tuli minu juurde ja küsis hämmastunult: «Ema, miks sa pole mulle rääkinud, et nad meid niimoodi vihkavad?» Ja kõik! Ta elab Moskvas ega taha sellest riigist midagi kuulda. Need on mingid sellised asjad, mis on pöördumatud. Ja on täiesti selgusetu, kuidas sellega edasi elada.»

«Mille eest meid siis niimoodi?»

«Kui sa elad eestlastega kaua koos ja tunned seda rahvast, siis saad aru, et teistmoodi poleks saanudki olla. Eesti ajalugu – see on 700 aastat orjapõlve, mida siin ei suudeta kuidagi unustada. See rahvas on säilinud sellepärast, et on kogu aeg olnud ringkaitses, koondudes ühise vaenlase vastu. Nüüd vaenlast pole, aga harjumus vastupanu osutada on jäänud. Kellele? Muidugi kohalikele venelastele. Nüüd oleme meie selles olukorras nagu eestlased olid seitsesada aastat – kogu aeg oleme millegi vastu. Ja see lihtsalt käristab meie hinge.»

Enne Yanaga kohtumist instrueeriti mind eraldi tema rahvuse asjus. Niisugune instrueerimine on Eestis hädavajalik. Siin on selliseid venelasi, kes on venelaste poolt, ja selliseid, kes on vastu. On ka eestlasi, kes on eestlaste poolt või vastu. On veel tohutu hulk ideoloogilisi peensusi, nagu pooleldi eestlased, pooleldi venelased, kes on poolt, vastu jne.

Yanas voolab mõlemat verd, kuid ta identifitseerib end kui venelast. Ta kuulub nende väheste Eesti elanike hulka, kellele on mõlemad keeled emakeeled. Selliseid on siin ainult 7%. Yana püüab olla vahendajaks kahe maailma vahel. See tuleb halvasti välja. Mõlemad pooled suhtlevad üksteisega põhimõttel «kurt kohtus pimedaga».

«Oh! See puhutakse kunstlikult üles,» vastab särava naeratuse ja armsa eesti aktsendiga minu küsimusele desintegratsiooni kohta riigikogu aseesimees Laine Randjärv, kes kuulub võimul olevasse Reformierakonda.

«Mõelge, kui palju elab maa peal inimesi, kes räägivad eesti keelt. Üks miljon! Meist on üle sõitnud Taani, Poola, Saksamaa, Rootsi ja Venemaa, aga meil läks korda tuhat aastat elada ja rääkida oma keeles, rajada oma ülikool, teater ja kino. Ja selle asemel, et tuua meid eeskujuks, te imestate, miks me ei segunenud. Sellepärast, et me rikastame praegu maailmakultuuri sellega, et on olemas veel üks keel. Ja selle asemel, et rõõmustada, tunneb suur riik - Venemaa – muret sellepärast, mis saab siin vene keelest? Aga siin ei juhtu sellega midagi.»

Laine on ka n-ö segavereline, ta on isegi Moskvas sündinud. Ent ta on eestlane. Selles, mis ta räägib, pole midagi halba. Jah, eestlastel on, mille üle uhkust tunda: nende uurali keelkonda kuuluv keel on tõepoolest täiesti unikaalne. Jah, Eesti põhiseadus lubab säilitada ja arendada oma rahvust ja oma keelekultuuri. Jah, Eesti muretseb teravalt ja silmatorkavalt omariikluse pärast, millest nad 700 aastat ilma olid. Jah, eestlased said esimest korda oma riigi peremeesteks ja tahavad teha selle tõeliselt eestlaslikuks. See olnuks kõik õige ja hea, kui neid venelasi polnuks. Venelased – nemad on komistuskiviks eesti sootsiumi ideaalpildis. Teistsugune keel, teistsugune mentaliteet, teistsugune maailmavaade, teistsugune ajalooline kogemus, teistsugune suhtumine võimu. Eesti pool eelistab neid mitte tähele panna.

Vene keeles ei tehta siin tõesti mitte midagi. Ei tõlgita seadusi, ei kirjutata teabelehti ravimite kasutamise, liikluses ja tootmisettevõtetes ettenähtud ohutusnõuete kohta, ei võeta vastu venekeelseid kohtuhagisid. Kogu Eesti poliitiline elu käib üksnes eesti keeles, venelased enamasti ei teagi selle sisu. Venelased, kes moodustavad umbkaudu kolmandiku Eesti elanikkonnast, elavad kummalises tsiviilisolatsioonis – nad oleks justkui nähtamatud. Neid nagu polekski siin.
Sellal, kui ma Tallinnas olin, arutles kohalik press kirglikult värske sotsioloogilise uurimuse üle. Kümme vene nimedega ja sama palju eesti nimedega standardset resümeed saadeti laiali mõnekümnesse Eesti firmasse. Selgus, et Küllisid ja Jaakusid kutsuti vestlusele kolm korda sagedamini kui Vasjasid ja Mašasid. Seda kinnitab ametlik statistika. Töötus ulatub vene elanikkonna seas 17 protsendini, eestlaste hulgas aga 9,8 protsendini. See tähendab, et 70% Eesti töötutest on venelased. Küsin Lainelt vene elanikkonna diskrimineerimise faktide kohta ja saan vastuseks päikselise naeratuse.

«Ei-ei! Mis te nüüd! Ma ei tea, kust sellised hirmud pärit on. Keegi oleks nagu mingitele piltidele musta raami ümber joonistanud.»

Kõik. Selle eestlasliku optimismi raudbetooniseina vastu jooksevad venelased juba aastat kakskümmend.

Siinne vene kuulmine on haiglaslikult teravnenud. Igas Eesti poliitilise orkestri esitatud meloodias eristavad venelased õudusega diskrimineerimise noote. Hiljuti jooksis Eesti televisiooni ekraanidel kohaliku telekommunikatsioonifirma Elion reklaam. Armsad eesti turundajad teatasid armsa aktsendiga, et on spetsiaalselt ära õppinud vene keele, et vene abonentidel oleks nendega mugav suhelda. Reklaam tekitas vene kogukonnas meelepaha. Miks peaksid eestlased õppima vene keelt, kui lihtsalt võiks tööle võtta venelasi? Tahaks öelda: te olete hulluks läinud! Ent venelased pole mõistust kaotanud. Noh, või seni pole kaotanud. Siin on lihtsalt nii kombeks.

Kui Eesti seriaalis tegutseb verejanuline bandiit, on ta kindlasti venelane, või kui multifilmis on mõni paha tegelane, helindatakse tema juttu kindlasti aktsendiga. Kui eesti lastele tahetakse tutvustada suurt vene luulet, siis tuuakse näiteks Jevgeni Vinokurovi luuletus «Narkomaan». Mitte sellepärast, et kõik venelased on sellised. Lihtsalt siin on nii kombeks.

See kõik oleks naljakas, kui see poleks nii kohutav.

Tänavu mais kogus MTÜ Vene Kool Eestis 35 000 allkirja vene õppekeelega gümnaasiumide eesti õppekeelele üleviimise vastu. Sel puhul kogunes riigikogu ette hulk demonstrante. Siis tõusis tribüünile Yana Toom ja pöördus inimeste poole sümboolse üleskutsega: «Kui te näete eestlast, emmake teda ja öelge, et te pole vaenlane, et te armastate seda maad.» Demonstrandid aplodeerisid kaua. Mõne aja pärast tuli Yana juurde kolleeg riigikogust ja soovitas mitte eestlasi emmata, vaid lasta endale kuul pähe …

Mul on tahtmine karjuda: «Aitab! Ma olen suure rahva tütar, ma ei taha rohkem neid mänge mängida!»

Vana ja uus

Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige Jaak Allik võtab mind vastu oma hubases kabinetis parlamendihoones, klassitsismiajastu luksuslikus lossis. Kabineti aknad avanevad hoovi poole. Näha on kivisillutist, korralikke majandushooneid – sajand tagasi võeti siin hobuseid rakkest lahti, tähtsalt jalutasid haned. Armas eesti hubasus. Teiselpool maja on Toompea nõlv ja sammastega ehitud paraadrõdu. Siit tervitab kohalik võim oma rahvast ja suurt maailma – sedasama meelitavat ja püüdmatut, silmapiiril mereuttu kaduvat Euroopat. Me istume kusagil uue Euroopa ja vana Eesti vahepeal.

Allik on suurepärane näide siinsest poliitilisest liidrist – ta on silmapaistev, ei kiirusta, hoiab end vaevumärgatavalt ja elegantselt kühmu. Korralikult pügatud kikkhabe, läbitungiv irooniline pilk. Ta on üks vähestest Eesti poliitikutest, kes on keeldunud vene kaardi loosimisest. Natsionalismist vaevatud valijaskond kuuleb sotsiaaldemokraatide häältes lootust. Erakonna reiting aasta-aastalt tõuseb, mis ärritab reformiste,. kes süüdistavad sotsiaaldemokraate tolerantsuses ja Eesti huvide reetmises. Ent Allikul on Eesti huvidest oma ettekujutus.

«Meie haridusministeerium teeb seda heast südamest,» ütleb Allik eesti aktsendi ja eaka targa inimese irooniaga. «Selleks, et vene lapsed oleksid ülikooliturul konkurentsivõimelised. Nii nad räägivad. Ent mina ütleksin, et see on puhas bolševistlik lähenemine. Na teavad, mis on inimestele hea, ja sunnivad neid jõuga õnnelikud olema. Mida see annab?»

Allik laiutab hämmeldunult käsi.

«Kui meil on idee, et Eesti venekeelne elanikkond on viies kolonn, siis peame nad muutma Eesti riigile lojaalseteks,» otsib ta kiirustamata venekeelseid sõnu. «See on ju elementaarne! Aga meie oleme seni teinud kõik selleks, et nende lojaalsus üha väheneks. Tähendab, ühtede sõnul me karda, teiste sõnul aga ei tee midagi, et inimesed tõepoolest integreeruksid.»

Allik süütab kiirustamata sigareti.

«Neil lastel peab olema eesti keele õppimiseks motivatsioon. See aga puudub. Miks? Sest me oleme kakskümmend aastat teinud kõik selleks, et Eestis poleks vene intelligentsi. Kavaldame natuke. Kiusame neid veidi, ei võimalda neile üht või teist – las nad sõidavad kõik minema.»

Ta raputab tuhka karjapiigadega kaunistatud marmortuhatoosi.

«Kes on Eesti poliitiku jaoks kõige ohtlikum inimene? Kodakondsust omav ja vabalt eesti keelt valdav venelane. Kas me võtame ta oma riigikogusse, oma valitsusse, oma ministeeriumi? Kui te leiate sealt paar-kolm protsenti vene perekonnanimesid, siis on see suur üllatus. Ja muidugi need lapsed koolis teavad, et neid nagunii ei hakata pidama omadeks …»

«Ent miks siis ometi?»

«Sellepärast, et rahvas pole eriti ettenägelik!» ütleb Allik tabavalt. Ta on suitsu lõpuni tõmmanud ja kustutab selle eestlasliku metoodilisusega hoolikalt vastu karjapiigasid.

«Nad ütlevad: las venelased sõidavad kõik minema, ent ei mõista, et homme pole neil enam ei transporti ega elektrit, sest need valdkonnad on venelaste käes. No muidugi, korrutatakse üht ja sedasama: okupatsioon, Siber. Ent tuleb ju aru saada, bolševistliku režiimi tõttu ei kannatanud venelased mitte vähem, vaid rohkem kui eestlased. Kardetakse, et meid võidakse uuesti okupeerida – see on üldse täielik jama! Muidugi, Putin mõtleb hommikust õhtuni, kuidas Eestit rünnata, roomates üle piiri – see on üleüldse puhas absurd! Ent lihtinimesele avaldab see mingil moel mõju …»

Allik krimpsutab vastikustundega nägu ja pühib ettevaatlikult põlvelt nähtamatu tolmukübeme.

«Aga kuidas peaks ideaalis olema?»

«Noh! Ideaalis … Meie natsionalism muudab Eesti provintsiks, näete ju isegi. Euroopa tagahoov – ja ei midagi enamat. Muidugi peab Eesti kujunema kodanikel, mitte natsionalismil baseeruvaks riigiks. Venelased peavad töötama nii riigikogus kui ka igal pool mujal. Sel juhul me võiksime olla Euroliidu jaoks positiivseks avangardiks. Selle asemel aga oleme muutunud väikseks tigedaks koeraks suure riigi naabruses. Milleks? Nii sakslased kui prantslased vaatavad meid imelikult. Neil on meie vastu teistsugune huvi.»

Suur ja väike

«Kuradi riik,» karjun ma mõttes üle kogu tänava. «Ma ei suuda siin rohkem olla. Käes on XXI sajand, loodud on Euroopa Liit, pagan võtaks, nemad aga, kust tulid, sinna tagasi läksid: Nõukogude Liit nagu oli, nii see ka alles jäi …»

Tund aega tagasi nimetasid vene lapsed eesti koolis mind okupandiks. Ajalooõpikust lugesin kangelaslikest eestlastest, kes võitlesid Hitleri poolel. See on hullumeelsus! Ajalooline tupik!
«Kuidas te siin elate? Siin on võimatu elada!»

Saša, mu Facebooki tuttav, kes näitas mulle külalislahkelt õhtust Tallinna, on vait ja vangutab nukralt pead. Saša on 32-aastane, venelane, sündinud ja kasvanud Eestis. Üldiselt on ta filosoof, kuid muu hulgas kõrgetasemeline IT-spetsialist. Tema ainsana mu uutest tuttavatest ei osale siinses maailmade sõjas. Saša töötab Tallinna Ülikoolis külg külje kõrval eestlastega. Ütleb, et mingeid etnilisi konflikte pole eluilmaski olnud: need on venelased, kes on emotsionaalsed ja võivad öelda, mis sülg sugu toob, eestlased ei tee seda kunagi.

«Saage aru, mingit probleemi ju pole,» ütleb Saša vaikselt. «Kõik, kes on tahtnud eesti keele selgeks õppida, on seda ammu teinud. Kui teil on, millega tegelda, võite siin elada ja kõike seda üldse mitte tähele panna.»

Päev kaldub õhtusse. Taas hakkab tibutama igavest Eesti vihma, taas langevad munakividele vahtralehed. Noorpaarid suudlevad. Vihmane tuuletu vaikus.

«Näete neid maju, vitriine, butiike?» küsib ootamatult Saša. «Kujutage ette, et pärast «pronksiööd» olid need kõik varemetes. Kõik aknad olid puruks löödud, poed rüüstatud, uksed lõhutud …»

Saša kodumaa on siin, Tallinnas, nendes vihmades, lehtedes, põiktänavates, kajakates ja meretuules. Pisike riik. Nagu siin öeldakse, klassikaaslaste maa. Väga üksildaste ja kurbade klassikaaslaste maa, kel pole mujale minna kui Toompea vaiksetele platsidele.

«Saage aru, eestlased hoiavad väga oma riiki,» räägib Saša. «Aga mida riik nende jaoks tähendab? See on naabritest vaba maa. Nad on väga kinnised inimesed. Nad ei taha kedagi oma maale. Ei venelasi ega hiinlasi, üldse mitte kedagi. Nad tahavad omaette olla. Kuidas me ka ei püüaks, oleme nende jaoks võõrad. Sellega pole midagi peale hakata. Noor põlvkond pole sellest enam nii kurnatud, kuid nad kõik sõidavad ära. Üldiselt on neil poogen.»

«Kas teie sõidate ka ära?» Saša noogutab kurvalt. «ah, ka mina sõidan. Teen ühe töö lõpuni ja sõidan ära.»

Siin ja seal

«Kas Eestis on igav?» küsin Yana Toomilt.

«Asi pole selles, et igav …» Yana otsib mõtlikult õigeid sõnu. «Kuidagi soine olemine. Vaadake, meil pole ühist ideed, mis meid liidaks ja kuhugi edasi viiks. Mul on viis last - kõik nad sõidavad ära, ja ma pole vastu.»

«Kes võidab eesti ja vene keele duelli?»

«Eesti keel ei saa kuidagi võita,» vangutab Yana pead. «Selle keele kõnelejaid on 900 000. See on väljasurev keel, väljasurev rahvus – vaat milles on asi. Kui minult küsitakse tulevikuväljavaadete kohta, ütlen alati, et Mooses ei vedanud ju asjata nelikümmend aastat juute mööda kõrbe, kuni viimase orja surmani. Meil aga pole nii palju aega.»

«Demograafiline agoonia» – seda mõistet kasutatakse siin üsna tihti. Riigis, kus elanike arv on võrreldav Moskva ühe rajooniga – 1 294 000 inimest –, on sündimus viimastel aastatel vähenenud 12 000 lapseni aastas. Igal aastal lahkub riigist ligi 5000 kodanikku, elanikkond vananeb peatumatult. Kui 2000. aastal õppis Eesti koolides 208 000 last, siis praeguseks on neid jäänud ainult 134 000 … On tavaks öelda, et statistika on ilmetu. Eestis aga on kõigel oma nägu: rahvustel, poliitikal, isegi statistikal.

Kahes Tallinna koolis – eesti ja vene koolis – esitasin lastele ühtesid ja samu küsimusi. Vastused olid enamjaolt erinevad, ainult ühel juhul langesid need kokku.

«Kas suhtute Eestisse kui oma kodumaasse?»
«Noh, üldiselt jah,» kõlavad vene õpilaste ebakindlad hääled.

«Jaa,» vastavad kindlalt eesti kooli lapsed.
«Kas olete mõelnud sellele, et teie olete selle riigi tulevik?»

«Ei,» vastavad veidi kindlamalt vene lapsed.
«Jaa,» ütlevad veendunult eesti lapsed.

«Kes kavatseb pärast kooli lõpetamist Eestist ära sõita?»
Vene koolis tõuseb kätemeri. Eesti koolis jääb õhku rippuma rõhuv vaikus. Tuleb välja, et kõik sõidavad minema.

«Kas tulete tagasi?»
«Ei,» vastatakse otsustavalt vene koolis.

«Noh, igal juhul me hoiame sidet. Meil on siin vanemad ja sõbrad. Hakkame abistama, helistama, kirju kirjutama,» ütleb arglikult eesti kooli 12. klassi neiu.

Eestisse naasta pole suurt mõtet. Milleks? Minu Tallinnas viibimise ajal halvas Eesti meditsiini arstide streik. Keskmine arst teenib siin umbes 1500 eurot kuus. Eesti ülimalt kõrge elukalliduse juures tähendab selline palk kopikaid. Pealgi teenivad arstid Soomes 5000 eurot, neil on kuhjaga sotsiaaltoetusi, neist on seal terav puudus. Tallinnast Helsingisse käib parvlaev. Pilet pole kallis, viisat pole vaja. Poolteist tundi – ja ujudki või sees. Tuleb välja, et Tartu Ülikooli kuulus arstiteaduskond koolitab kaadrit Euroliidule, mitte Eestile endale. Streikivad arstid on need, kes on keeldunud ahvatlevast emigreerumisvõimalusest, tõelised patrioodid. Ent peaminister on juba jõudnud nende nõudmistele vastata: «Palka ei tõsteta. Teistsugust vastust ei tule.» Mis põhjust on siis lastel tagasi tulla?

Eesti ja vene keele vahelise ideoloogilise võitluse võitsid hoopis teised keeled: inglise, soome, rootsi ja saksa keel.

Väljun koolist Tallinna alalise vihma kätte ja kõnnin mööda inimtühje pealinna tänavaid. Väike ja õnnetu, lootusetult oma lapsi kaotav Eesti, ida ja lääne vaheline transiitpunkt. Siin eksisteerib minevik olevikus täismineviku vormis. Kõik oleks nagu minevikust pärit. Sakslastest jäänud Tallinna vanalinna arhitektuur, poliitilise eliidi postsovetlik mõttelaad, sõjajärgne vastupanu Vene impeeriumile … Justkui oleks kõik Eesti jaoks suur ja tähtis juba minevikku jäänud. Nagu poleks ta kakskümmend viimast aastat muud teinud, kui arveid kokku löönud, vana ülekohtu eest kätte maksnud, arvutanud kokku, kes ka kui palju talle moraalselt võlgu on.

Suurte impeeriumide geopoliitilise tragöödia sünnitatud Eesti on sisuliselt ideaalne postsovetliku sündroomi mudel - väike valu suure maailma kehas. Oma rahvusriiki avatud piiride põhimõttel ülesehitav mõttetu naljakas riik on oma poliitilise kutsega vähemat sajandi jagu hiljaks jäänud. Ta liigub visalt ülespoole liikuval ajalooeskalaatoril allapoole. Kui ta kaob, ei pane keegi tähelegi. Alles jäävad pronksingel kaldapealsel, kajakad, südantliigutavad äärelinna majakesed, see munakivisillutis ja need inimesed, eestlased ja venelased, kes nii lootusetult ja vastupandamatult armastavad seda maad …

Russki Reportjori toimik

Eesti rahvuspoliitika pärast Nõukogude Liidu lagunemist

Esimene etapp 1991-1995

Kurss mitte-eestlaste remigreerimisele. Läbi on viidud «selektiivne» naturalisatsioon, mille tulemusena tekib tohutu hulk kodakondsuseta isikuid. Põhiseaduslikult kinnitatakse paljurahvuselise riigi loomine, võetakse vastu sellised põhjapanevad aktid nagu kodakondsuse seadus, keeleseadus, põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, välismaalaste seadus jne. Kurss remigreerimisele kukub läbi: 93% protsenti mitte-eestlastest jääb elama Eestisse.

Teine etapp 1996-1999

Euroopa Liidu ja NATO liikmeks pürgiv Eesti deklareerib nende organisatsioonide survel mitte-eestlastest elanikkonna integreerimise poliitika algust. 1996. aastal ratifitseerib Eesti riigikogu Euroopa Nõukogu vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni. Võetakse vastu vastav seadus, ent nüansiga, et vähemusrahvusena käsitatakse ainult Eesti kodanikke. 1998. aastal kiidab riigikogu heaks «Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohad mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda». Ent tegelikult vahetatakse kurss remigreerimisele mitte-eesti elanikkonna vaikse mahasurumise poliitikaga varjatud ja avaliku vähemuste diskrimineerimise teel.

Kolmas etapp 2000–2007

Programmi «Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007» realiseerimine. Aluseks on võetud idee mitte-eestlaste sulandamine juba olemasolevasse eesti ühiskonda. Vähemusrahvuste rahvuslik identiteet, keel, kultuur, traditsioonid ja religioon kuulutatakse indiviidi isiklike huvide sfääri kuuluvaks. Rõhk pannakse eesti keele õppimisele. Faktiliselt muutub integratsioon sunduslikuks assimileerimiseks ning kukub seetõttu läbi (eredamateks näideteks on pronkssõduri teisaldamisega seotud korratused ja vastuhakk).

Neljas etapp 2007–2013

Pärast «pronksiööd» võetakse vastu uus integratsiooniprogramm aastateks 2008-2013. «Selles on rohkem tähelepanu pööratud eri rahvuste vaheliste kontaktide arendamisele ja ühistegevusele,» kinnitab rahvastikumister Urve Palo. Moodustuvad uued konsultatiivorganid nagu vabariigi presidendi rahvusvähemuste ümarlaud ja rahvusvähemuste kultuurinõukoda. Ent selleski programmis ei suhtuta vähemustesse kui Eesti täieõiguslikesse riiklikesse subjektidesse, vaid üksnes kui integratsiooni objektidesse. Oluline osa rahast eraldatakse väheefektiivsetele tolerantsuse kultiveerimiseks ja naturaliseerimise propageerimiseks mõeldud integratsiooniprogrammidele. On laiendatud eesti keelt õppima stimuleerivate majanduslike meetmete ringi. Võimalusi omandada haridus vene keeles vähendatakse etapi kaupa.

Meediaklubi Impressum kinnitusel on Russki Reportjor andnud loa artikli eestikeelse tõlke avaldamiseks siinses meedias.