Eva Piirimäe: ajalootüli peegeldab praegust Eesti rahvusliku identiteedi muutumist

Eva Piirimäe Foto: Erakogu

Kas värske keskaja ajaloo käsitlus lammutab rahvuslikku identiteeti? Eva Piirimäe leiab, et asi on vähemalt osalt hoopis vastupidi – uuem ajalookäsitlus peegeldab ja võimendab juba toimuvaid muutusi rahvuslikus identiteedis.

Ajalootüli, mis lahvatas «Eesti ajaloo» II köite ümber, ei puuduta ainult «ajaloolise tõe» küsimust, vaid ka rahvusliku identiteedi suhet ajalooga. Kas meie tänapäevane identiteet peaks olema kitsalt rahvuslik või võiks see olla ka maiskondlik (kui kasutada Jaan Unduski õnnestunud terminit)? Kuidas mõjutab seda meie ajalookäsitlus ning vastupidi – kuivõrd on meie ajalookäsitlus mõjutatud identiteedist?

Maiskondliku identiteedi teema ei ole Eesti ajaloos uus. 1860. aastate venestamissurve tingimustes hakkasid baltisaksa reformimeelsed mõtlejad arutama selle üle, missuguseks peaks kujunema rahvussuhted Vene impeeriumi Läänemere provintsides (Eestimaa, Liivimaa, Kuramaa). Mõningast poolehoidu kogus «Baltia» idee, arusaam, et neil aladel võiks kujuneda uus prantsuse tüüpi «poliitiline rahvus», mida ei määra mitte ühine keel, vaid ajaloolis-kultuuriline territoriaalne ühtsus. Etnilised rahvused võiksid rahulikult külg külje kõrval edasi eksisteerida, ent esmane oleks territoriaalne identiteet.

Tegelikult sellist rahvust muidugi ei sündinud. «Baltlasest» sai siinsete sakslaste peamine omanimetus (deutsche Baltiker, Deutschbalten), ent eestlased ja lätlased ei võtnud seda pakutud kujul omaks. Ideest loobusid ka need, kes algselt olid selle pooldajana üles astunud – nt Johann Woldemar Jannseni poeg Harry Jannsen. Vaid väga üksikud baltisakslased olid valmis tunnistama «poliitilise rahvuse» mõiste kodanikurahvuslikku dimensiooni, mis Prantsusmaal selle edukäiku oli määranud – õiguslikult ühetaolistest indiviididest koosneva «rahva» poliitilise esindatuse nõuet. Praktikas tähendas baltlus kehtiva seisusliku õiguse ja mõisnike privileegide legitimeerimist ning saksa keelele jätkuvalt juhtiva staatuse andmist. Ideoloogilises plaanis oli eestlastel ja lätlastel selleks ajaks kujunemas ka selge alternatiivne nägemus: arusaam, et ollakse alistatud rahvused, kellelt nende «poliitika-õigused» (C. R. Jakobson) ning loomulik kultuuriline areng on ära võetud. Selles kontekstis ei tähendanud «rahvus» mitte territoriaalset või poliitilist, vaid keelelis-kultuurilist ühendust.

Paradoksaalselt mängisid eestlaste ja lätlaste rahvusmõistete kujunemisel olulist rolli samuti (balti)saksa poliitilised ideed ja ajalookäsitlus. Keelelis-kultuurilise rahvusluse isaks peetakse Preisi päritolu filosoofi Johann Gottfried Herderit. Aastail 1764–1769 elas Herder Riias, tituleerides end oma kirjutistes ka Riia ja Venemaa patrioodiks. Kuigi Herderi kokkupuuted lätlastega olid minimaalsed ja eestlastega puudusid hoopis, oli Herder esimesi mõtlejaid, kes oma «Ideedes inimsoo ajaloo filosoofiast» (1784–1791) väitis, et ristisõdade vallutuste läbi on sakslased rikkunud paljude põlisrahvaste loomuliku arengu Euroopas. Tema ideedest vaimustus Riia literaat Garlieb Helwig Merkel, kes oma erinevates teostes vastandas Liivimaa vallutuse eelset helget «esiaega» hilisematele süngetele arengutele.

Merkelile ja paljudele teistele baltisaksa haritlastele avaldas sügavat muljet ka Herderi arusaam keelest kui rahvusliku identiteedi kandjast. Juba Herder ise tuletas sellest ka emakeele ja rahvaliku kultuuri väärtustamise ning teadliku arendamise nõude. Ent sealjuures oli Herder ka vabariiklane, kes seostas «isamaa» mõiste rahva poliitilise osaluse ja indiviidide võrdsete õigustega. Rahvuslus ja demokraatia käisid käsikäes, kuigi jäi ebaselgeks, kuidas seda moodsates paljurahvuselistes riikides teostada. Kui Vene impeeriumi Läänemere provintsides algasid tõsisemad moderniseerumisprotsessid, hakkasid herderlikku demokraatlikku rahvuslust propageerima ka eesti ja läti ärksamad pead. Andis see ju mitte ainult moraalse orientatsiooni, vaid ka poliitilise programmi – võitluse oma võrdsete «poliitika-õiguste» eest. Herderist ja Merkelist inspireeritud rahvuslik ajalookäsitlus sobis seda programmi ideaalselt toetama.

Eelmodernne etniline ja poliitiline identiteet

Kas see tähendab, et Herder ja Merkel leiutasid eestlased ja lätlased ühes nende ajalooga? Ernest Gellner, kuulsamaid 20. sajandi rahvusluse teoreetikuid, on väitnud, et rahvuslus on moderniseerumise tulemus ning rahvuslus loob rahvused, mitte vastupidi. Anthony Smith, tema õpilane, on vastuseks toonitanud, et rahvuslus võib küll rahvusi luua, kuid rahvuslased kasutavad selleks etnoste kollektiivset mälu, ajaloolisi
päritolumüüte, sümboleid. Nn Warwi­cki debatis, kus mõlemad uurijad vastastikku oma seisukohti kaitsesid, tõi Gellner oma vaadete tõestuseks välja ühe rahvuse, mis olevat tekkinud tühjale kohale. See rahvus oli eestlased. Enne 18. sajandi lõppu ei olnud Gellneri sõnul eestlastel isegi mitte nimetust enese kohta, ennast olla nimetatud lihtsalt «maarahvaks». Oma vastuses osutas Smith – Toivo Rauna uurimustele toetudes –, et omanimetuse puudumine ei tähenda veel etnilise identiteedi puudumist, nii nagu kõrgkultuuri puudumine ei osuta veel kultuuri puudumisele üldisemalt.

Eesti rahvuslus on seega sündinud üldiste Euroopa ideoloogiliste muutuste ja moderniseerumisprotsesside tuules, samas kui selles sündinud identiteet ja ajalookäsitlus ei ole tekkinud «tühjale kohale». Küll aga peame olema tänapäeval ettevaatlikud rahvusluse ajalookäsitluse suhtes. Küsimus ei ole lihtsalt rahvusliku esiaja idealiseerimises, vaid süvatasandi arusaamises inimeste tegutsemist suunavaist printsiipidest. Rahvuslusele kui ideoloogiale on omane «totaliseeriv» lähenemine – veendumus, et rahvuslikud püüdlused, sh rahvusliku iseseisvuse püüe, on põhilised liikumapanevad jõud ajaloos. Muistne vabadusvõitlus ja Eesti Vabadussõda sulavad rahvuslikus ajalooteadvuses ühte – tegu oleks justkui ühe suure sõja kahe lahinguga. Näeme praeguseski väitluses, kuidas inimesed vaidlevad keskaegse identiteedi üle, osutades oma ajalookogemusele – mälestusele vastupanust Nõukogude võimule.  

Tegelikult on isegi uusajal eksitav käsitleda rahvusi monoliitse tegutsemissubjektina. «Rahvus» on idee, mille nimel tegutsevad inimesed, ning selle idee mõtestamisel ja rakendamisel poliitikas tekivad erimeelsused. «Rahvuse» tagasi paigutamine eelmodernsesse aega on aga selge anakronism. Anakronismi vältimiseks tuleb küsida, missuguseid identiteedi vorme me eelmodernsel perioodil näeme ning kuivõrd määras see poliitilist lojaalsust, liitlassuhteid sõjas ja õigusi ühiskonnas.

See ei tähenda etnilise identiteedi vaidlustamist. Viimasel ajal on mitmed rahvusluse uurijad osutanud etniliste ja poliitiliste identiteetide sagedasele põimumisele juba enne uusaega. Uskumusi rahva ühtsest päritolust kasutatakse (ja fabritseeritakse) juba vanaaja riikide legitimeerimisel. Tänu antiikaegse ja piibelliku etnograafia retseptsioonile püüdsid ka keskaegsed Euroopa monarhiad end esitleda kindlate rahvaste esindajatena. Antiikne pärand lubas eristada ka «tsiviliseeritud» ja «barbaarseid» rahvaid, õigustades kolonisatsiooni.

Eesti ajaloo kontekstis tuleb eelmodernsete identiteetide küsimus võrreldes väljakujunenud riiklusega maadega ümber pöörata – kui poliitilist ühisidentiteeti ei olnud sündinud, kas ja millises seoses saame rääkida etnilisest eneseteadvusest muinasaja lõpul? Kuidas mõjutasid ristisõdijate vallutuse järgselt kohalike inimeste identiteeti järgnevad ühised sõjakäigud ning kas on mõeldav ka Liivimaa poliitilise identiteedi omaksvõtt lisaks etnilistele, lokaalsetele ja seisuslikele identiteetidele? «Eesti ajaloo» II köide on selles osas astunud üles pigem küsija kui vastajana. Allikaid neile küsimustele vastamiseks paraku napib.

Rahvuslik identiteet ja ajalugu

Rahvuslus ja rahvuslik ajalookäsitlus loovad teineteist vastastikku. Kas see tähendab aga ka, et kaasaegne Eesti keskaja ajaloo käsitlus, mis püüab hoiduda rahvuslike tegutsemismotiivide üldistamisest üleajalooliseks printsiibiks, lammutab rahvuslikku identiteeti?

Tõepoolest, kui need kaks on teineteisega seotud, ei saa rahvuslik identiteet jääda puutumata. Ent küsimus on selles, kas tegu on identiteedi lammutamise või muutumisega. Mulle tundub, et uuem ajalookäsitlus pigem peegeldab ja võimendab juba muutuvat identiteeti. Vaatevälja laiendamine kogu territooriumile (ja väljapoolegi) suunab meid märkama erinevaid ideoloogilisi kihistusi rahvuse mõistes ning ära tundma uusi. Juba meie riikluse üks alusdokumente – «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele» – lubab rajada demokraatliku Eesti kõigi Eestimaa rahvaste jaoks, isegi kui riigi rajajaks on eesti kultuuriline rahvus. Ka praeguses populaarses ajaloonägemuses oleme jõudmas eesti versioonini 19. sajandi Baltia ideest, olles viimastel aastakümnetel järjekindlalt läbi viinud baltisaksa kultuuri «ühepoolset hõlmamist». Baltisaksa arhitektuur, õigus ja mõttelugu on järkjärgult muutunud «meie omaks» – seda esitletakse võõrastele uhkusega, seega sellega samastudes. Sama protsessi võib kahepoolsel kujul ette kujutada ka kaasaegsesse eesti-vene kultuuri puutuvalt.

Territoriaalse ja poliitilise rahvusidentiteedi laiem juurdumine ei tähenda keelelis-kultuurilise rahvusmõiste kadumist. Ma ei arva, et see muudaks eestlaste erisuhet eesti keelde ja kultuuri, samuti Eesti riigi ajalukku. Ent me ei peaks keelelis-kultuurilist rahvuslust üldistama üleajalooliseks tegutsemisprintsiibiks või ainsaks võimaluseks, kuidas rahvuslikku identiteeti mõista. Ajaloo uurimine ajaloo enda pärast – siirast soovist mõista minevikuinimeste mõtlemist ja tegutsemist – ei hävita rahvuslikku identiteeti, vaid avardab seda, näidates tänapäeva Eesti ajaloolist kujunemist kogu selle keerukuses.

Eva Piirimäe on Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudis poliitilise filosoofia vanemteadur. Tema uurimisvaldkond on poliitilise mõtte ajalugu ja poliitikateooria, sealhulgas rahvusluse idee ajalugu. 2006. aastal kaitses ta Cambridge’i ülikoolis doktoritöö saksa rahvusluse filosoofia kujunemisest.