Anti Selart: kas keskajal oli rahvuseid?

Tartus esitleti Eesti keskaja üldkäsitlust, raamatu koostas Tartu Ülikooli keskaja professor Anti Selart. Foto: Sille Annuk

Kas keskajal oli rahvuseid? Vastus sõltub sellest, mida rahvuse all õigupoolest mõeldakse, ning tegu pole väga selgepiirilise mõistega, kirjutab Anti Selart, Tartu Ülikooli keskaja professor ja raamatu «Eesti ajalugu» II köite koostaja.

Rahvus on kogukond, mida võib defineerida riigi, poliitilise ühistegevuse, keele ja kultuuri ning õigussüsteemi kaudu. Kui rääkida rahvuse vabadusest, tuleb samuti kõigepealt selgitada, kas tegu on poliitilise, riigi vabadusega või üksikisiku vabaduste ja õigustega.

Rahvus kui poliitiline organisatsioon eeldab toimimiseks ühist suhtlusruumi ja sotsiaalseid piire ületavat kokkukuuluvustunnet. Need on kaks eeldust, mille täitmine, vähemalt uusaegses mõistes, oli keskajal võimatu või võimalik väga piiratud ulatuses. Tšehhi ajaloolase František Grausi sõnul ilmnes keskaja rahvusteadvus kõigepealt vaimulike autorite töödes, seejärel väljendas seda aadel ja lõpuks linnakodanikkond. Siin on selle teadvuse olemus sõnastatud viisil, mis eeldab kirjakultuuri. Vastavalt kasutataksegi esmajoones varauusaja kontekstis mõistet «aadlirahvus» – see on rahvuslik kokkukuuluvustunne, seotud ka lojaalsusega ühise valitseja ees, mis piirdus aga piisavalt haritud ja omavahel suhtlevate – nagu ohvitserkond ja literaadid – kihtidega.

Väljastpoolt antud nimetused rahvastele on sageli olnud üldistavad. Sakslaste poolt vendideks nimetatud lääneslaavlased jagunesid tegelikult terveks reaks rühmadeks, nagu obodriidid, polaabid, ljuutitšid ja teised. Paikkondlikust suurema ulatusega kokkukuuluvuse loomine eeldab üldjuhul poliitilist huvi, võimutaotlust ja propagandat sõna kõige laiemas mõttes. Keskajal olid sellise propaganda lähtekohaks üldjuhul kas valitseja või siis aadelkond vastasseisus välismaise dünastiaga. Ühine keel ja päritolu, ühised kombed võisid olla argumendiks koostöö põhjendamisel ka valitsejate vahel.

Keskaegsed riigid olid erinevate etniliste ja õiguslike kogukondade koondised, mille osaliste lojaalsus ei olnud seotud rahvusega. Näiteks ajalookirjanduses Saksa-Rooma keisririigina tuntud keskaja riik koosnes kolmest kuningriigist: Saksa, Itaalia (langobardide) ja Burgundia kroonist. Lisaks kuulus keisririiki veel Tšehhi kuningriik. Oma eneseesitluses oli see üks ja ainus, Rooma impeerium, mida toonitatult «Saksa» keisririigiks kutsusid poliitilised vastased, kes seadsid keisri universaalvõimu taotluse kahtluse alla. «Saksa rahva Pühaks Rooma riigiks» hakati keisririiki nimetama alles 1500. aasta paiku, kui oli aga ka ühemõtteliselt selge, et keiser on pelgalt üks monarh paljude seas. Samal ajal kujunes kõrg- ja hiliskeskaja jooksul ühiskonna eliidi tasemel Saksamaa kunagiste hõimualade ühtekuuluvustunne, mille olulisteks teguriteks olid aadli ja linnade integratsioon: aadlike perekondlikud sidemed ja kaupmeeste üleregionaalsed kaubanduslikud huvid. Etniliselt ja õiguslikult jäi maa aga väga mitmepalgeliseks. Seepärast eelistatigi sõnakasutuses rääkida mitmuses «Saksa maadest». Siin ei räägitud ühist keelt, ühiseid kombeid märkasid esmajoones väliste vaatajate silmad.

Ladina terminid rahvuse kohta – natio, gens – viitavad mõlemad sünnipärale. Sünnipära avaldub keeles ja kommetes; saksa keeles on etnilise päritolu kohta kasutatud ka sõna Zunge, keel. Keskaegne rahvus oli aga ühtlasi õiguskogukond, millesse kuulumine ei olnud tingimata seotud etnilise kuuluvusega. Mõnes piirkonnas lisandus õiguslikule aspektile veel ka usuline, nagu suhtumine juutidesse või näiteks Puna-Venes (piirkond Lvivi ümbruses, praeguse Ukraina ja Poola territooriumil – toim), kus keskaja lõpul elasid katoliiklased, õigeusklikud, juudid ja armeenlased. Ida-Euroopa «saksa õiguse» (Saksamaalt laenatud õigusnormide) järgi elanud linnade ja külade rahvas ei pruukinud olla etnilised sakslased. Keelevahetusest või «ümberrahvastumisest» olulisem ja keerulisem küsimus oli õiguse vahetamine. Nimelt olid ka hiliskeskajal õigussüsteemi olulised aspektid seotud isikutega, mitte territooriumiga. Eestlase ja rannarootslase vahe ei avaldunud üksnes nende asualas ja keeles, vaid ka erinevates õigustes. Keskaegne õigus oli pealegi seisuslik. Seega, kui eesti talupoeg asus linna, kus tema või ta järeltulijad sulasid kokku «sakslastega», polnud tegu mitte ümberrahvastumisega, vaid õigusliku staatuse, see on vabaduste muutmisega.

«Rahvussuhete» reguleerimise seadused olid niisiis tegelikult õigussuhete reguleerimine. Etnilised nimetused omandasid tegelikult sotsiaalse ja õigusliku sisu. Vende hakati hiliskeskaja Ida-Saksamaa linnades tõrjuma mitte nende etnilise päritolu tõttu, vaid piiramaks talupoegade sisserändamist. Preislaseks nimetati Preisimaal preisi õiguse alusel elavaid talupoegi, mitte aga preisi päritolu linlasi või väikeaadlikke. Saksa ordu (viljatud) katsed takistada 15. sajandil «preislaste» (loe siin: talupoegade) ja «sakslaste» omavahelist õiguslikku sulandumist ja preisi talupoegade tung maalt linna polnud seotud mitte mingite etnopoliitiliste kaalutlustega või rahvusliku võõristamisega: tegu oli katsega vältida ordu maksubaasi ahenemist.

Ka keelekasutuse reguleerimine puudutas just kohtukeelt. Vormelitel põhinevas kohtuprotsessis oli oluline, et igaüks räägib «oma» keelt, mis vendi alade germaniseerumise käigus viis olukorrani, kus inimesed pidid kohtu ees rääkima slaavi keeles, mida nad enam ei osanud. Kaitsmaks oma alamate (ja iseenda majanduslikke) huve, leppisid vürstid ja teised isandad mõnel juhul kokku vendi kohtukeele äramuutmise osas. Alles fabuleerimisaltid varauusaja autorid hakkasid niisugustes korraldustes tagantjärele nägema keele diskrimineerimist. Ka Liivimaalt on sarnane näide: 16. sajandil seletati kuralaste keele hääbumist ärakeelamisega, kuna sel olnud sakslaste jaoks ropp kõla.

See, kui erinevas õigusstaatuses inimrühmad kõnelesid eri keeli, tõi siiski kaasa etnilise identiteedi teravama toonitamise keskajal. Tõrjutus ja etnilisus sattusid seosesse, märgitud on selle rolli etnilise eneseteadvuse tekkele ja kujunemisele Ida- ja Kesk-Euroopas, kus sotsiaalsed pinged sageli väljendusid etniliste pingetena. See puudutab esmajoones tšehhi üsna moodsailmelise rahvusteadvuse sündi keskajal, mis võlgneb aga tänu tervele reale erilistele eeltingimustele. Kohaliku kirikliku, aadli- ja linnakodanike eliidi positsioone ohustas sisseränd Saksa maadelt, tingitud asjaolust, et Praha oli saanud ühtlasi keisririigi ja Saksa kuningriigi keskuseks. «Võõraste» teema tõusiski esile just siis, kui küsimuseks oli mingisugune konkurents, mille laad aga omakorda sõltus sotsiaalsest grupist.

Argielus, talupoegadest enamuse jaoks oli küllap oluline eri tasandite lokaalne eneseteadvus. Kui suurt ruumi ja kui suurt hulka inimesi see haaras, sõltus suhtlusruumi ulatusest, mis omakorda oli seotud maavalduste suuruse, kohtu- ja õiguspiirkondadega ning linnade ja kiriklike keskuste tõmbejõuga.

Arutledes niisiis vabaduste ja õiguste üle, ei saa seda teha üleüldiselt, vaid lähtudes kas üksikisikust või mõnest inimeste rühmast. Vastavaid gruppe ei saa aga piiritleda üksnes etnose alusel, vaid ka majanduslikult, õiguslikult või geograafiliselt. 13. sajandi vallutus tõi esialgu kaasa eesti eliidi poliitilise otsustusõiguse piiramise ja talupoegade maksukoormuse tuntava tõusu (mida oma aja pruugis oleks nimetatud vabaduste piiramiseks), kuid maa eri osades erineval määral. Ka ühe keskaegse eestlase õigused ja vabadused sõltusid sellest, millise isanda külas või millises linnas ta elas ja millisesse talupoegade kategooriasse ta kuulus. Keskaja lõpu vabadiku «isiklikud vabadused», nagu võimalus elupaika valida, olid ulatuslikumad kui adratalupojal, viimane – kuigi sunnismaine – seisis aga sotsiaalsel skaalal kahtlemata kõrgemal positsioonil.