Anti Selart

FOTO: Peeter Langovits

Tänapäevaseid rahvuseid keskajal ei olnud ei Eestis ega mujal, kuid tegu polnud ka ürgsüütuses elavate amorfsete etnostega, rääkis vastakaid reaktsioone põhjustanud Eesti ajaloo 2. köite koostaja Anti Selart tänasel arutelupäeval.

Kas keskajal oli rahvusi? Mida tähendas keskajal üldse rahvus? Rahvusega on lihtne - oleneb, mida rahvuse all mõtleme. Kui kanname keskaega tagasi uusaegse ideeliselt konsolideeritud rahvuse, on lihtne vastata, et niisugust keskaegset rahvust ei ole olemas. Samas kaldub praegune uurimistöö üha enam sinnapoole, et öelda, et keskajal ei ole tegu ka ürgsüütuses elavate amorfsete etnostega. Rahvus eeldab oma toimimiseks ühist suhtlusruumi, sotsiaalseid piire ületavat kokkukuuluvustunnet. nende täitmine keskajal oli võimalik väga piiratud ulatuses. Varauusajal räägitakse aadlirahvusest, mis piirdus vaid osaga ühiskonnast - aadel ja haritlaskond. See osa, kes olid omavahel tihedalt seotud ning seotud ka kirjakultuuri, raamatute ja ajalehtede lugemisega.

Väljaspoolt rahvastele antud nimetused on tavaliselt üldistavad - näiteks sakslaste keeli vendid jagunesid tegelikult enamaks kui kolmeks rühmaks. Keskaegsed riigid olid koondised, kus osaliste lojaalsus ei olnud seotud rahvusega. Näiteks Saksa-Rooma keisririik oli oma enese esitluses Rooma impeerium. Saksa keisriks kutsusid selle valitsejat ainult välisoponendid, kes ei nõustunud Rooma imperaatori tiitliga. Saksa-Rooma riik koosnes neljast kuningriigist ning ka need maad, mida nimetatakse saksa maadeks, ei olnud etniliselt ühtsed.

Pigem on keskaegse rahvuse puhul oluline, et tegu ei ole ainult etnilise, vaid ka õiguskogukonnaga. Sageli võib oma rolli mängida religioon, nt juutidesse suhtumise puhul. Õiguskogukond ei ole tingimata etniline kogukond, isegi kui seda etnilise sõnaga tähistatakse. Keelevahetusest ehk ümberrahvustumisest olulisem oli õiguse vahetamine ja see oli ka keerulisem. Näiteks eestlase ja rannarootslase vahel ei olnud ainult etniline, vaid ka õiguse vahe. 17. sajandist on kirjutatud, kuidas Laoküla tollal juba eestistunud rootslased pidid hakkama uuesti rootsi keelt õppima, et tõestada, et nad ei ole pärisorjad.

Vende hakati saksa linnades tõrjuma mitte etnilistel põhjustel, vaid et tõrjuda talupoegade tungi linna. Preisimaal nimetati preislasteks talupoegi, mitte näiteks etniliselt preislastest väikeaadlikke. Ida-Saksmaal vendi keele ärakeelamine lahendas ära hoopis olukorra, kus nõuti, et nad kohtus ütlevad vandevormeleid slaavi keeles, mida nad aga enam ei oska.

Keskaegsed vabadused ei olnud isiklik ja poliitiline vabadus, mida mõistame tänapäeval. Vallutus tõi kaasa eliidi poliitiliste õiguste piiramise, talupoegadele maksukasvu - seda võib lugeda vabaduste piiramiseks.

Mis puudutab eestlaste sisemist integreeritust aasta 1200 paiku, siis selle võiks seada seosesse oletusega, kui hierarhilisena me kujutame toonast Eesti ühiskonda. Kui me kujutame ette, et Muinas-Eesti ühiskond oli hästi hierarhiline, siis on ootuspärane, et sellised perekonnad integreeruvad, kujuneb ühtsustunne, mis puudutab väikest osa ühikonnast.

Kui eeldame, et ühiskond oli võrdne, siis võib see ühtsustunne haarata suuremaid gruppe, mis aga on territoriaalselt väga piiratud. Tuleb valida, kas üks või teine. Käsitledes rahvusi ja vabadusi keskajal, tuleb anda endale aru, kuidas me kasutame neid termineid, mida konkreetselt mõtleme rahvuse ja vabaduste all.