Andrei Hvostov.

FOTO: Peeter Langovits

Kui me tahame 700-aastase orjaöö painest vabaneda, tuleb kirjutada Eesti ajalugu kiretult – nii nagu värskes koguteoses «Eesti ajalugu II» seda tehti, leidis ajaloolane Andrei Hvostov tänasel arutelupäeval ajaloomuuseumis.

Kui mina õppisin Tartu Ülikoolis ajalugu, õpetati seda mulle kirglikult, hinnanguliselt - oli teada, mis oli õige, mis vale, kes oma, kes võõras. See ei olnud erapooletu ajalugu.

See oli täpselt peegeldus Henriku Liivimaa kroonikast. Henrik ei ole ükskõiknekirjutaja, ta on kirjamehena kohati raevukas. Minu õppejõuks oli professor Sulev Vahtre. Sel ajal oli Eesti ajalookäsitlus Henriku kroonika peegeldus – mis oli Henrikul vasakul pool, see meil paremal pool, tema pluss oli meie miinus. Seal, kus Henrik kirjutab, et eestlased olid kangekaelsed paganad, panime meie kohe plussmärgi – vaat, kus kroonik kiidab meie esivanemate tublidust. Tema jaoks oli see aga sama, kui praegu on öelda kellegi kohta roolijoodik.

Raamatus, millest me täna räägime, on Henriku ja vanema põlvkonna ajaloolaste raevust loobutud. Tänane raamat on nii erapooletu, kui üldse on võimalik. Kus siin nähakse rahvuslikku reetmist? Kui me tahame lahti saada 700-aastasest orjaööst, siis selleks tuleb - nii kummaline kui see ka ei ole -, sakslastega ära leppida, omaaegne kirg ära unustada. Ja seda on ka selles raamatus tehtud.