N, 9.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kalle Muuli: Vahur Krafti kaitseks

Kalle Muuli
Kalle Muuli: Vahur Krafti kaitseks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kalle Muuli.
Kalle Muuli. Foto: Peeter Langovits

Ajakirjanik Kalle Muuli soovitab Vahur Krafti süüdistamisega VEB fondi küsimuses oodata, kuni riigikogu ja riigikontrolli algatatud uurimised kestavad.

Fond tähendas nõukogude ajal peaaegu kõike. Kellel oli fondi ja limiiti, sellel polnud raha vajagi. Seetõttu võib ka sõna «VEB fond» luua mõnele inimesele eksliku mulje, justkui oleks tegu küllusesarvega. Et kui sealt kuidagi tükikese endale saaks, küll siis tuleks õnn ka meie õuele.

Paraku tähendab VEB fond vaid üht suurt õnnetust. Venemaa võttis 1992. aasta algul ära Eesti pankade klientide raha, mida hoiti NSV Liidu välismajanduspangas (VEB). VEB fondis on vaid rahast ilma jäänud inimeste ja ettevõtete nõuded Venemaale. Hästi lihtsalt öeldes on VEB fond üksnes arveraamat, kus on kirjas, kui palju Moskva kelleltki raha röövis. VEB fondis ei ole kunagi olnud sentigi raha. Raha on Venemaal ja see on üksnes Vene ametnike otsustada, kellele ja kui palju nad tagasi annavad – kui üldse annavad. Eesti poliitikutel ja pangajuhtidel pole võimalik neid otsuseid mõjutada.

Päris väärtusetu pole VEB fond siiski kunagi olnud. Kuni kellelgi on lootust Venemaalt raha tagasi saada, seni on mingi väärtus ja hind ka VEB fondi sertifikaadil ehk õigusel seda raha tagasi nõuda. 1995. aastal lubas Venemaa raha tagasi anda üksnes Venemaa elanikele, Eesti ettevõtetele seevastu öeldi kindlalt «ei».

Eesti valitsus, keskpank ja Põhja-Eesti Pank müüsid seepeale oma nõudeõigused ehk sertifikaadid maha. Need ostis ära Venemaa ärimees Aleksander Matt. Ta maksis 12,5 protsenti summast, mis Eesti Pangal, valitsusel ja Põhja-Eesti Pangal Venemaalt saada oli.

Seda oli umbes kolmandiku võrra rohkem, kui oli nende sertifikaatide turuhind. Avalikel oksjonitel võis nende sertifikaatide eest saada ainult kaheksa-üheksa protsenti summast. Kuna summad olid suured, olid ka need kolm-neli protsenti, mis Matt turuhinnast rohkem maksis, suur raha. Ainuüksi Eesti Pank sai oma 103 miljoni krooni suurust nõuet 12,5 protsendiga müües Matilt mitu miljonit krooni rohkem raha, kui ta oleks saanud oksjonilt.

Vastutasuks hea hinna eest andis Eesti Pank Matile kirja, mis näitas, et Mati firmal TSL International on Venemaale VEBsse kinni jäänud 32 miljonit dollarit. Tegelikult polnud tal sinna peaaegu midagi jäänud, kogu nõudeõiguse oli Matt äsja kokku ostnud Eesti Pangalt endalt. Valeandmetega kirja allkirjastas Eesti Panga presidendi kohuseid täites Vahur Kraft, praegune Nordea panga juht.

Aleksander Matil kulus kolm aastat, enne kui ta Venemaalt lõpuks raha kätte sai. Summa, mis talle 1998. aasta välja maksti, polnud siiski mitte 32 miljonit, vaid 20 miljonit dollarit.

Pole teada, kas ta kasutas selle raha väljarääkimiseks ka Eesti Pangast 1995. aastal saadud kirja – küllap kasutas –, aga kindel on igatahes see, et kui ainult Eesti Panga kirjast piisaks Venemaalt raha saamiseks, võiksime kõik olla miljonärid. Või vähemalt oleks kõik VEB fondi nõuded ammu rahuldatud, sest Eesti Pank on Venemaale selles asjas palju kirju saatnud.

Matile otsustas raha maksta Vene rahandusministeerium, mitte Eesti Pank, ja milliseid trikke Matt Vene rahandusministeeriumilt selle raha kättesaamiseks kasutas, see ei puuduta kuidagi Eesti Panka.

Me võime muidugi süüdistada Vahur Krafti selles, et ta aitas ühel Vene ärimehel petta Venemaalt välja suure summa raha. Aga isegi kui Kraft allkirjastas valeandmetega kirja teadlikult (mida ta eitab), ei esitanud seda petukirja Vene rahandusministeeriumile siiski Kraft, vaid Matt. See on oluline vahe, vähemalt juriidiliselt.

Karistusseadustiku järgi pole valeandmetega kirja allkirjastamine iseenesest veel kuritegu. Kuritegu on see, kui valeandmetega kiri esitatakse mõnele asutusele omakasu eesmärgil. Krafti omakasu kohta pole ühtki tõendit ja ta ei esitanud valeandmeid ka ühelegi asutusele, vaid andis kirja TSL Internationalile ehk Aleksander Matile. Kui Matt Venemaal selle kirjaga mõne kuriteo toime pani, siis on see tema, mitte Krafti kuritegu. Sama hästi oleks Matt võinud valeandmetega kirja ka põlema panna või prokuratuuri viia.

Aga juriidikast tähtsam on siin muidugi moraalne aspekt, sest 1995. aastal toime pandud kuritegu oleks nagunii juba ammu aegunud.

Mis siis 1992. aastal Eesti panganduses õigupoolest toimus? Venemaa oli röövinud Eesti pankadelt tohutu summa raha, mille tõttu Eestit tabas 1992. aasta sügisel pangakrahh. Kaks Eesti suurt panka oleks pankrotti läinud, kui riik poleks neile appi tõtanud. Selle hoobiga lootis Venemaa purustada äsja taastatud Eesti riigi majanduse ja rahanduse. Et kroon ja pangandus selle hoobi üle elasid, see oli ime, mis nõudis kogu rahvalt suuri kannatusi.

Kas röövli petmisele kaasaaitamine oma raha kasvõi osaliseks tagasisaamiseks on moraalne või amoraalne tegu? Krafti allkiri valeandmetega paberil aitas Eesti Pangal ja valitsusel tagasi saada 12,5 protsenti rahast, mis Venemaa oli ära võtnud ja mida polnud muidu lootustki tagasi saada. Kui tuleb ilmsiks kasvõi väikseimgi tõend selle kohta, et midagi pudenes seejuures ka Kraf­ti enda taskusse, siis muudab see minu hinnangut kõvasti, aga praegu teadaolevate andmete põhjal julgen ma väita, et Kraft kasutas küll inetuid võtteid, kuid tegutses siiski Eesti huvides.

Mälu võiks Kraftil muidugi parem olla, see on tõsi. Varase Alzheimeri tõve põhjuseks võib vabalt olla ka see, et Soome panga filiaali juht ei saa avalikult hoobelda, kuidas ta aitas tüssata Vene rahandusministeeriumit. Riigikogu ja riigikontrolli algatatud uurimised on seetõttu kindlasti hädavajalikud. Aga seniks, kuni komisjonid töötavad, võiksime süüdistustega veidi oodata, muidu pole ju uurimisel mingit mõtet.

Märksõnad
Tagasi üles