Karel Rüütli

FOTO: Mihkel Maripuu/Postimees

Pärast neli aastat kestnud tööd jõudis jahiseadus lõpuks parlamenti. Kurvaks teeb aga tõsiasi, et keskkonnaministeerium ei suutnud saavutada kõiki osapooli rahuldavat kompromissi, mistõttu jäi vigade parandus keskkonnakomisjoni ja riigikogu suure saali teha.

Uue jahiseaduse ümber pöörleb hulgaliselt erinevaid emotsioone. Meediakajastused on jätnud inimestele mulje, et peamisi vaidlusi tekitab küsimus, kas seada esiplaanile maaomaniku või jahimeeste huvid. Tegelikult tuleks eeskätt lähtuda meie metsades elavate ulukite rikkaliku ja tugeva populatsiooni säilitamise vajadusest. Täna on meil veel piisavalt nii väikekiskjaid kui suurkiskjaid, sealhulgas Euroopas haruldast hunti, ilvest ja karu, samuti on meil arvukalt sõralisi. Euroopa Liidu jahinduseksperdid on Eesti hästi korraldatud jahindust korduvalt eeskujuks toonud. Tasub rõhutamist, et Eesti metsades elab Euroopa üks tugevaimaid põdrapopulatsioone, mis annab kinnitust heaperemehelikust ja oskuslikust majandamisest.

Kolmepoolne kokkulepe

Kestliku jahinduse nurgakiviks on põhimõte, et ta toimib edukalt kolmnurgas - jahimees, maaomanik ja riik. Kahetsusväärselt pikaks veninud läbirääkimiste üheks edusammuks võib pidada seda, et täna pole ühtegi vastutustundliku jahimeest ega jahindusorganisatsiooni, kes ütleks, et jahinduses ei peaks arvestama maaomanikega. Tunnustamist väärib ka kokkulepe, et jahindusnõukogudes on kolm osapoolt, kuigi riigi osalus ja vastutus võiks neis suurem olla.

Pikalt on diskuteeritud ka selle üle, kellele uluk kuulub. Euroopa Liidus on kasutusel kaks erinevat käsitlust, millest üks liigitab uluki ühiskonna ehk siis kogu rahva ühisvaraks. Teine ja praegu Eestis toimiv lähenemine peab aga ulukit peremehetuks varaks.

Briti aadel versus Šveitsi vabad mägilased

Demagoogid väidavad, et Eesti jahindus on iganenud sotsialistlik pärand ning meil tuleb liikuda Euroopale lähemale. Tegelikult ei ole sellist asja nagu Euroopa ühine jahinduspoliitika olemas - liikmesriigid on oma jahindusregulatsiooni lahendanud väga erinevalt. Ühendkuningriikides ja Iirimaal sõltub jahindus tõepoolest üksnes maaomanikust, olles juba aastasadu olnud vaid rikka eliidi ajaviide. Sealses ulukimajanduses ei ole mingit riikliku kontrolli ega suunamist. Samas korraldab ja reguleerib Šveitsis ning mitmes teises riigis jahindust riik, mistõttu pole jahipidamine seal ka elitaarne tegevus. On ju absurd süüdistada Šveitsi jahindust nõukogudeaegses pärandis. 

Maaomanikud ise tülis

Eelnõu sügavam konflikt ei seisne mitte jahimeeste ja maaomanike, vaid hoopis väiketalupidajate ja suumaaomanike vahel. Taluniku, kellel on 10-100 hektarit, teatud juhtudel ka 200- 300 hektarit maad, huvid kipuvad vastuollu minema suurmaaomaniku omadega, kellel on maid tuhandete hektarite kaupa.

Eelnõu justkui peaks soosima kõigi maaomanike kaasarääkimist, kuid tegelikkuses annab suurele õiguse sõita teistest osapooltest üle. Näiteks juhul, kus olemasolevale jahipiirkonnale hakatakse otsima uut kasutajat või maaomanikud soovivad tegutseva jahirentniku välja vahetada, saab otsustamisel aluseks maaomandi suurus. Nii tekivad kergelt olukorrad, kus väikemaaomaniku sõnal ei ole kaalu, ta lükatakse lihtsalt kõrvale ja täitmata jääb ka õilis eesmärk kaasata jahindusse võimalikult palju maaomanikke.

Eesti vajab kahjude hüvitamise reservi

Pean uue jahiseaduse suurimaks probleemiks ulukikahjustuste peatükki. Ministeerium on loonud ebaõiglase konstruktsiooni, mis paneb kogu vastutuse ulukite poolt põhjustatud kahjustuste kompenseerimisel jahimeeste õlgadele. Loom ei ole rumal, ta õpib kiiresti kaitsealal puhkama ning põllukultuuridel ja majandusmetsades söömas käima. Eesti territooriumist on kaitse all aga tervelt 18 protsenti. Jahimehed ei saa siin täit vastutust kanda. Metslooma ei saa sajaprotsendiliselt kontrollida, nagu ei saa ka jahimees hüvitada kõiki kahjusid, mis on tekkinud rumalusest ja lohakusest. Mõistliku alternatiivina tasuks kaaluda uluksõraliste tekitatud kahjude hüvitamise reservi loomist.

Eesti on võtnud Euroopa Liidu ees kohustuse hoida suurkiskjate arvukus kindlates piirides. Hundi asurkonna suuruseks on meil 15–30 pesakonda ehk 150-250 looma, ilveseid on 600 – 780 ja karusid umbes 600 isendit. Kõik need kiskjad vajavad eluspüsimiseks sõralisi, oma toidubaasi. Kui jätta kahjustused vaid jahimeeste kanda, võivad nad kahjude kinnimaksmise hirmus asuda siin-seal liigselt sõralisi küttima. Tagajärjeks on näljaste suurkiskjate rünnakud kariloomadele. Siis ei pruugi erandlikuks jääda juhtumid, kus hunt murrab taluõuelt keti otsast koera.

Selget pead!

Eestis on 324 jahipiirkonda, kus valdavalt on maaomanikud jahimeestega heades suhetes. Tõsiseid konflikte võib esineda umbes kümnendikus jahipiirkonnas, kus eestlaslik kadedus, kasuahnus või lihtsalt rumalus on kohalikud maaomanikud ja jahimehed lepitamatult tülli ajanud. Uue seaduse eesmärgiks peaks olema ju konfliktide minimaliseerimine ja mitte nende juurde tekitamine. Alanud jahikultuuri aastal on põhjust eeldada igalt jahimehelt härrasmehelikku käitumist ja seadusloojatelt selget pead. Ikka selleks, et eestlaste rolliks ei jääks tulevikus jõukatele välismaa jahihärradele erametsas suure kisa saatel loomi ette ajada.