Jüri Vendik

FOTO: Erakogu

Oleks Eesti huvides vaadata Teise maailmasõja sündmustele ausalt ja enesekindlalt, Venemaa avalik arvamus jääb niikuinii elama oma müütidesse, kirjutab Moskva-kolumnist Jüri Maloverjan.

«Miks heroiseeritakse Saksa mundris võidelnud mehi?» küsis Postimehes Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop (PM 28.01). Tuhandeid tähtsaid pisiasju sulgude ette tuues võib ütelda, et vastus on lihtne: see oli osa Eesti uuest rahvusmüüdist, mis pidi paratamatult tekkima Vene võimust vabastamise käigus. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem on see müüt oma tähtsust minetamas ning juba praegu võiks Eesti avaliku arvamuse konsensus nihkuda parema tasakaalustatuse poole.

Kakskümmend aastat tagasi rajanes Eesti riikluse taastamine täiesti loomulikul viisil Nõukogude mütoloogia eiramisel. Eesti vajas oma müüti, oma lähiajaloo selget ja lihtsat, «koduperenaisele mõeldud» kontseptsiooni, mida Mart Laar, Lauri Vahtre ja paljud teised ka lõid. Tuginedes seejuures muidugi rahva enda arusaamadele. Nõukogude müüdi valelikkus oli suureks abiks: tihtipeale tuli vaid väita, et kõik oli hoopis vastupidi.

Saksa mundris sõdinute rehabiliteerimine kuulus asja juurde. Neid «vabadusvõitlejateks» nimetamine ei olnud müüdi kohustuslik osa, oleks ka ilma hakkama saanud, kuid midagi pidi ju Nõukogude «fašistidest vabastamisele» vastandama – ja läks nii nagu läks.

Kuna üldkokkuvõttes ei käinud jutt mitte ajalookäsitlusest per se, vaid Eesti riigi eluõigusest ja tema geopoliitilisest kuuluvusest, võttis müütide võitlusest aktiivselt osa Moskva. Muidu oleks diskussioon võib-olla rahulikum ja seisukohad mitte nii ühekülgsed.

Poliitilise poleemika käigus muutuvad seisukohad peaaegu paratamatult primitiivsuseni lihtsaks: kui sina oled poolt, siis mina olen vastu, kui sina ütled «must», ütlen mina «valge». Ja kui sa ütled, et teie veteranid tõid Eestile vabaduse, siis mina pean mängureeglite järgi ütlema, et vabaduse eest võitlesid hoopis need, kes olid teisel pool rindejoont.

Nüüd aga, kui Eesti Vabariik on kestnud umbes sama kaua kui Eesti Wabariik, on põhjused sedasorti lihtsustamiseks kadunud või kadumas. Eesti riiklus ja geopoliitiline kuuluvus ei ole enam küsimärgi all, riigi eksistentsil on tekkinud muud juriidilised ja vaimsed alused peale Tartu rahu ja järjepidevuse sõjaeelse Eesti Vabariigi suhtes.

Seda näitab ka asjaolu, et Moskvagi ei viitsi enam nii tuliselt fašistide teemal vaielda. Infosõda ei ole päris läbi, 26. novembril surus näiteks Venemaa ÜRO kolmandas komitees lõpuks läbi oma resolutsiooni «natsismi heroiseerimisest». Kuid see ülinärviline sõnavahetus, mis möllas veel viis aastat tagasi, on nüüdseks selgelt vaibunud. Ja kui see diskussiooni tähtsaim, välispoliitiline osis on ära langemas, on aeg küps tõsisemaks ja rahulikumaks aruteluks Eesti ühiskonna enda sees.

Alustada võiks selgest ülestunnistusest, et Hitleri armeesse kas vabatahtlikult läinud või mobilisatsiooni korras sattunud inimesed ei saanud Eesti vabaduse eest võidelda, see on nonsenss, ükskõik mida nad ise sellest arvasid. Kättemaksuhimu, natside propaganda mõju, lihtsalt sundus – kogu see motiivipundar tuleb lahti harutada ja seda selgelt mõistma hakata.

Samas peaks selgelt välja ütlema, et need, kes on inimsusvastaseid kuritegusid toime pannud, on kurjategijad ja ei midagi muud. Seejuures muidugi ei tohi inimest kurjategijaks pidada vaid sellepärast, et ta poisina Waffen-SSi mundris rindele sattus. Vaid rindel ausalt sõdinud veteranid ei ole ei kurjategijad ega vabadusvõitlejad – nemad on sõjaohvrid ning nendest rääkides ei peaks mõtlema mitte kangelastegudele, vaid ennekõike sellele, et säärane õudus ei tohi korduda.

Urmas Sutrop tuletab meelde «rahvuslikku alaväärsust, et Molotovi-Ribbentropi pakti järel anti Eesti ilma ühegi pauguta venelastele ära». Kindlasti on paljudel meist, kes ajaloo teemadel üldse midagi mõtlevad, selle asjaolu pärast veidi piinlik. Aga samas võiks tunnistada, et ka see on Nõukogude suurriikliku müüdi peegeldus: vallutaja vastu tuleb kangelaslikult võidelda viimse veretilgani. Aga äkki vaataks seda vaatevinklist, et Eesti riigi juhid ja rahvas käitusid tollal hoopis euroopalikult – nad arvasid, et päästavad inimesi mõttetust hukust ja maad mõttetust rüüstamisest.

Aus arutelu ei tähenda muidugi seda, et Eesti peaks Moskva õigust selles poliitilis-ajaloolises vaidluses tunnistama. Ametlik Moskva on aastaid mõisteid ära vahetanud: võitles oma mõjusfääri pärast; rääkides aga absurdsest «Teise maailmasõja tagajärgede ülevaatamisest», teadis suurepäraselt, et Eestis ülistatakse Saksa armee veterane vaid selle eest, et nad Venemaa vastu võitlesid, ja et natsismi ideoloogiaga ei ole ega saa olla sel mingit pistmist, pasundas aga «natsismi rehabiliteerimisest».

Nii pidi Moskva arvates see maailmas palju paremini müüma: armastus Venemaa vastu pole veel kahjuks üldinimlike väärtuste nimekirja kantud, küll aga on maailmas konsensus natsismi suhtes.

Kui Eesti ühiskond peaks astuma samme Teise maailma sündmuste ausama arutelu poole, kujuneb see vältimatult ühepoolseks. Vene ühiskonnas valitseb Suure Isamaasõja suhtes konsensus: enamik ei ole lihtsalt võimeline kuulma ega rääkima millestki muust kui suurest kangelaslikust võidust fašismi üle. Kuid see pole enam eriti tähtis. Eestil on seda ausust enda jaoks vaja.

Jüri Maloverjan on BBC Vene talituse korrespondent.