Raul Veede: suletud raamatud, avatud raamatud

Raul Veede MTÜ Wikimedia Eesti juhatuse liige Foto: SCANPIX

Üks häda e-raamatute arutelu juures on, et pisut ähmaseks jääb, millest räägitakse. Kõige laiemas määratluses on e-raamat igasugune elektrooniliselt loetav raamatutekst, olgu see arvutifailis, lugeris või suvalisel veebilehel. Kas meie väited e-raamatute kohta kehtivad, sõltub sellest, millises tähenduses me seda sõna kasutame.

Elektrooniliste raamatutekstidega puutusin ma esimest korda kokku 1990. aastal, kui Eestis ringles Douglas Adamsi «Pöidlaküüdi käsiraamat Galaktikas». Printisin selle ka välja rullis printeripaberile, kuid suures osas lugesin ikkagi arvutist. Autori­õigustega oli nähtavasti nadilt, ent ega toona keegi lääne autorite õiguste pärast väga muretsenud, kooliõpilane veel kõige vähem.

Hiljem olen lugenud hulgaliselt raamatuid, mis on kas lihtsalt netti riputatud või levivad failidena – .txt, PDF, .mobi, .lit jne. Võin kinnitada, et päris paljud raamatud oleksid Eestis välja andmata ja autorid litsentsitasuta, kui tekstid poleks varem arvuti kaudu siia jõudnud, tihti ka illegaalselt. Eesti raamatukogude ja -poodide valik on piiratud ning tundmatu autori teost ei hakka keegi välismaalt tellima, kui ta pole kindel selle väärtuses. Juba sellepärast on «rändama läinud» tekstist kirjanikule enamasti pigem kasu kui kahju.

Eesti kirjanduse digiteerimisel on väga oluline küsimus, kuidas sellele pärast digiteerimist ligi pääseb. Kommertsalustel digiteeritud tekstid on enamasti suletud formaatides, mida saavad lugeda vaid mõne kindla lugeritüübi kasutajad – iPad on suletud platvormi tuntuim näide.

Sellise tekstiga on väga vähe teha. Kui ma tahan niisugust teksti tsiteerida, pean lõigu arvutisse käsitsi ümber kirjutama. See pole palju parem kui paberraamat. Kui ma tahan otsida mingit tekstikohta, pean teadma, millisest raamatust see pärineb. Teksti põhjal ei saa luua uusi tekste ja teenuseid, näiteks annoteeritud väljaandeid, kus oluliste kohtade kõrval on märkused ja lingid.

Kasutaja seisukohalt on kõige väärtuslikumad sellised e-raamatud, mis on avaldatud kõigilt platvormidelt ligipääsetavana. Veebis kättesaadava teksti võib leida guugeldades; kui ma kirjutan otsingusse tsitaadi, leian ka autori ja raamatu. Kui sellele lisandub võimalus laadida tekst auto­maatselt alla eri formaatides, mis sobivad enamiku lugeritega, on sellest kasu nii teadlasele, tudengile kui ka kooliõpilasele. Riigi rahaga digiteerimisprogramme algatades peaks seda meeles pidama: avatusest võidab maksumaksja enam kui suletusest.

Üks maailma suuremaid seesuguseid tekstikogusid on Project Gutenberg, kus vabatahtlikud skaneerivad, toimetavad ja avaldavad tekste, mis on autori tahtel või õiguste aegumise tõttu vabalevis. Selles on kõikvõimalikke põnevaid raamatuid, mõned üksikud ka eesti keeles. Muide, sealt pärineb mõnigi eestikeelne tõlkeraamat.

Teine sedalaadi tekstivaramu on Vikipeedia sõsarprojekt Vikitekstid, inglise keeles Wikisources. Eestikeelsetes Vikitekstides on seni avaldatud üsna vähe raamatuid, kõiki lehekülgi kokku on alla 900. Kuid töö käib, autorite rivi kasvab: Jakob Hurt, Mattias Eisen, Eduard Bornhöhe, A. H. Tammsaare, Lev Tolstoi, Oscar Wilde, Walter Scott ... Viimasel ajal oleme mõelnud koolides kohustuslikule kirjandusele, uuematest teostest hakkavad Vikitekstidesse jõudma ajakirja Tarkade Klubi artiklid. Läheks jõudsamaltki, kui meil oleks rohkem vabatahtlikke skaneerijaid ja toimetajaid – keeleteaduse tudengitele on see hea praktika.

Vahel saab terve ühiskonna jaoks tarvilikke töid ka riigi peale lootmata ära teha, tuleb vaid avatult mõelda. Tõsi, seda tasuks teha neilgi, kes riigi tegemisi suunavad.