Kasutaja seisukohalt on kõige väärtuslikumad sellised e-raamatud, mis on avaldatud kõigilt platvormidelt ligipääsetavana. Veebis kättesaadava teksti võib leida guugeldades; kui ma kirjutan otsingusse tsitaadi, leian ka autori ja raamatu. Kui sellele lisandub võimalus laadida tekst automaatselt alla eri formaatides, mis sobivad enamiku lugeritega, on sellest kasu nii teadlasele, tudengile kui ka kooliõpilasele. Riigi rahaga digiteerimisprogramme algatades peaks seda meeles pidama: avatusest võidab maksumaksja enam kui suletusest.
Üks maailma suuremaid seesuguseid tekstikogusid on Project Gutenberg, kus vabatahtlikud skaneerivad, toimetavad ja avaldavad tekste, mis on autori tahtel või õiguste aegumise tõttu vabalevis. Selles on kõikvõimalikke põnevaid raamatuid, mõned üksikud ka eesti keeles. Muide, sealt pärineb mõnigi eestikeelne tõlkeraamat.
Teine sedalaadi tekstivaramu on Vikipeedia sõsarprojekt Vikitekstid, inglise keeles Wikisources. Eestikeelsetes Vikitekstides on seni avaldatud üsna vähe raamatuid, kõiki lehekülgi kokku on alla 900. Kuid töö käib, autorite rivi kasvab: Jakob Hurt, Mattias Eisen, Eduard Bornhöhe, A. H. Tammsaare, Lev Tolstoi, Oscar Wilde, Walter Scott ... Viimasel ajal oleme mõelnud koolides kohustuslikule kirjandusele, uuematest teostest hakkavad Vikitekstidesse jõudma ajakirja Tarkade Klubi artiklid. Läheks jõudsamaltki, kui meil oleks rohkem vabatahtlikke skaneerijaid ja toimetajaid – keeleteaduse tudengitele on see hea praktika.
Vahel saab terve ühiskonna jaoks tarvilikke töid ka riigi peale lootmata ära teha, tuleb vaid avatult mõelda. Tõsi, seda tasuks teha neilgi, kes riigi tegemisi suunavad.