Artur Talvik: näksi muru, rohujuuretasand!

Artur Talvik Foto: Sille Annuk / Postimees

Filmiprodutsent Artur Talvik kirjutab, et Põhjamaade- sarnase, oma kodanikega arvestava demokraatiani läheb praeguse valitsemisstiili juures aega veel vähemalt järgmised viiskümmend aastat.

Näksi muru, rohujuuretasand! – umbes nii võiks kõlada salvav repliik kultuuriministri huulilt nende kohta, kes arvavad, et ühe kultuurivaldkonna juhtimisse peaks kaasama ka ala spetsialiste. Kahjuks esineb seesugust suhtumist kogu riigi juhtimises.

Mulle on Rein Lang oma suhteliselt vaimuka ülbusega olnud pigem sümpaatne kui vastumeelne poliitik. Ka olin ma nende inimeste leeris, kes arvasid, et Reinu saamine (või taandamine) kultuuriministriks on positiivne samm. Praegu aga – kratsin kukalt ja mõtlen, et mis selle särava tegelase mõttemaailmas juhtunud on.

Selles loos ei taha ma filmimaailma musta pesu pesema hakata, vaid soovin ühe valdkondliku näite varal seada küsimärgi alla kodanikuühiskonna võimalikkuse Eestis. Vähemalt reformierakondliku (või laiemalt parteilise) ärplev-üleoleva poliitajastu lõpuni.

Aga alustan siiski Eesti Filmi Instituudi (EFI) nõukogu määramisest. Siiani oli Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogus kaheksa liiget, kellest kolm olid filmiinimesed ja viis poliitikud-ametnikud. See ei olnud mingi tugev nõukogu, aga vähemalt olid filmitegijad seal esindatud. Lihtsalt filmiinimestena, mitte erialaliitude vm esindusorganisatsioonide kaudu. Nõukogu ei tegelenud ega tegele ka nüüd igapäevase rahajagamisega, vaid, nagu enamik nõukogusid, järelevalve ja strateegiaga.

Kui see, ministeeriumi kantsleri juhitud nõukogu oleks võtnud kasvõi osaliselt kuulda ettepanekuid ja kriitikat, mida tegi Eesti Filmitootjate Liit, ei oleks vaja loodud EFIt. Samuti poleks sel juhul olnud nii kriitiline riigikontrolli audit, millele viidates ministeerium oma «põletatud maa taktikat» põhjendab.

Uus minister tekitas värske tuulepuhangu: äkki nüüd hakatakse ka kultuurivaldkonnas kolmanda sektoriga suhtlema? Algus oli tõesti paljutõotav – minister esines tulise kõnega Kultuuri Koja koosolekul. Ta rääkis sellest, kuidas just vabaühendused peavadki olema kaasatud kultuurijuhtimisse, ja isegi lubas kulka nõukogu esimehe kohalt tagasi astuda, sest miks peab seal olema minister, kui see on kunstiinimeste endi organisatsioon.

Läks aga teisiti. Mingisugusest kaasamisest või ministeeriumi ja valdkonna esindusorganisatsioonide koostööst ei saa juttugi olla. Otsuseid tehakse nõukaaja vaimus kabinetisügavustes, sest just seal teatakse, kuidas on õige ja hea. Teistsugusel arvamusel olevaid tegelasi sõimab minister kommunistideks või lumpeniks, kes muud ei taha kui maksumaksja raha arulagedalt raisata.

Samas vaimus on toimunud ka Eesti Filmi Sihtasutuse muutmine EFIks ja eriti selle nõukogu määramine. Paukuv minister ei suvatsenud suhelda ühegi filmivaldkonna ühendusega ja tegi oma otsused, lähtudes iseenese tarkusest või äärmisel juhul paari õukonnanõunikuga vesteldes. Nii saadi Eesti kõige olulisema filmiorganisatsiooni etteotsa nõukogu, kus filmiinimesed pole isegi esindatud. Korruptsiooniseadusele osutades öeldi ministeeriumimajast, et filmindusest kasu saavad inimesed ei tohikski seal olla.

Just sääraste seadustega näitavad rahvaesindajad ja valitsus, et nad ei usalda tüütuid kodanikke kopika eestki. Just selliste seaduste abil täidetakse kõik olulised nõukogud ustavate parteisõduritega ja makstakse ka ustavuse eest tasu.

Loomulikult on veel erandeid, kuid päev-päevalt aina vähem.

Tuletan veel kord meelde, et nõukogu ei tegele igapäevase rahajagamisega, vaid seab tulevikusihte ja teeb järelevalvet EFI üle.

Maailma madalaima korruptsioonitasemega riigis Soomes on millegipärast elementaarne, et nende olulisimas filmiorganisatsioonis Elokuvasäätiös on esindatud nii tootjate liit kui režissööride liit, nii levitajad kui leviorganisatsioonid jne. Nende erialade spetsialistidest koosnevas nõukogus on ainult üks kultuuriametnik. Enamik sealse nõukogu liikmetest on meie korruptsiooniseaduse mõistes ka kasusaajad.

Ka funktsioonid on nende nõukogul peaaegu samad kui EFI omal. Ka selle nõukogu määrab Soome kultuuri- ja spordiminister. Paljuski tänu sellisele kaasamisele on Soome filmil hakanud viimase kümne aasta jooksul väga hästi minema. Milles siis ikkagi asi?

Ilmselt mentaliteedis. Soomlased on kultuurrahvas ja teavad, et ühes demokraatlikus riigis on riik kõigi oma, mitte poliiteliidi pärusmaa. Nad võtavad ühiselt vastutuse selle riigi ehitamises. Nad oskavad mõelda strateegiliselt, arvestades võimalikult palju kogu ühiskonna huve. Nad on kultuurriik, milleni meil on väga pikk tee käia.

Aga Eestis on seadused väga silmakirjalikud. Millegipärast kultuurkapitali valdkondlikus ja ka nn suures nõukogus võivad olla ja teha ka rahastamisotsuseid valdkonna kasusaajad. Suudavad küll otsustada! Annaks jumal, et reformierakondlik vikat nüüd sinna laamendama ei lähe.

Eelmisel aastal hakkas kodanikuühiskond ka Eestis lõpuks oma nägu näitama. Hetkeks jäigi mulje, et hakkab midagi toimuma, kuni sellele «tüütule» seltskonnale tõmmati jäämütsid pähe ning aeti tänavalt ja saalidest internetti.

Olgu, asju võib arutada ka internetis ja ma väga loodan, et paljudest seal tehtud ettepanekutest saab ka asja. Aga niikaua, kuni meie riiki valitseb reformierakondlik/keskerakondlik sovetlik mõttelaad, olen ma ka rahvakogu edusammude suhtes üliskeptiline. Veel hullem, arvan, et Soome või teiste Põhjamaade sarnase, oma kodanikega arvestava demokraatiani läheb sellise valitsemisstiili juures aega veel vähemalt järgmised viiskümmend aastat. Kiirem lahendus on kodanike tegelik kaasamine kohe ja nüüd.

Ma ei kirjuta seda artiklit isiklikust solvumisest, suurest rahahimust või muust ebameeldivast põhjusest, mida mulle õelutsejad nüüd nina peale viskama hakkavad. Kirjutan hoopis siirast soovist elada riigis, mis on loodud inimese, mitte poliiteliidi heaks. Riigis, kus kodanikud on valitsejatele partnerid, kellega koos ehitatakse ühist riiki, kus kodanikesse ei suhtuta a priori kui varastesse, pättidesse, rehepappidesse ja mõtlemisvõimetusse lumpenisse.

Artiklist tulenevate vasturünnakute vältimiseks pean veel ütlema, et ma ei kuulu ühtegi parteisse ega ole ka sotside salaaustaja, ma ei kuulu ka väidetavalt uute loodavate parteide algrakukestesse või orgkomiteedesse. Ma ei tea isegi, kes neid loomas on.

Ma olen lihtsalt kodanik, kes on sellisest tagurlikust asjaajamisest kultuuriministeeriumis (ja valitsuses laiemalt) nii häiritud, et soovitab Rein Langil koos oma parteikaaslastega ja vennaspartei Keskerakonnaga teha Tarantino «Django» ühiskülastus. Äkki see paneb teda ja kogu poliiteliiti mõistma, et orjapidajalik valitsemisajastu on möödas ja et «alandatud kultuurineegrid» võivad ülekohtu jätkudes ka ühel heal päeval djangostuda.