Poolteist aastat püsis avalikkuse eest varjul teadmine suurannetusest eesti kultuurile
Juhtkiri: metseenluse ilu
5. veebruar 2013, 11:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist pole pärandusega, vaid annetuse tegi eestlane, kes elab ja tegutseb Eestis, kuid liigse tähelepanu vältimiseks eelistab ta jääda anonüümseks.
Annetaja valikut võiks nimetada lausa geniaalseks. Iga kultuuri väärtustab see, kas ja kuidas suudab kultuur peegeldada maailmas toimuvat ning sellega suhestuda. Mõtteloo arusaadavaks ja kasutatavaks tõlkimine on üks peegeldamisvõime eeldustest ning just niisugust eesmärki on «Avatud Eesti raamatu» (AER) sari kandnud.
See sari avab Eesti inimestele maailma vaimuruumi varasalve ning aitab üksiti kaudselt kaasa sellele, et avada Eestit maailmale. Tõlkijate ja kommenteerijate töö avardab keele võimalusi. Suurannetuse valguses võiks soovida sarja tegijatele rohkem julgust vaadata vaieldamatuks klassikaks saanu kõrval ka päris viimase aja filosoofiliste tekstide poole.
Metseenlus on nime saanud ajaloolise isiku järgi ja kindlasti ei häbista ka tänapäeval kedagi oma nime all kultuuri hüvanguks annetamine. Samas lisab annetaja anonüümseks jäämine toetusele küllap romantilisi noote isetusest – üpris erinevalt sellest, mida arvatakse teadmata päritoluga annetustest poliitikutele.
Kui heita otsingumootori abil kiirpilk viimase kümmekonna aasta lehelugudele, leiame hulgana kurtmist, et Eestis pole peaaegu või koguni üldse metseenlust. Mõelgem, kas see on ikka nii? Mõistetega võib ju mängida, ent pidagem siinkohal silmas eraalgatuslikku kultuuri ja hariduse toetamist kõige laiemalt.
Meenutagem Estonia teatri ehitamist, Eesti Rahva Muuseumi algust ja paljut muud, mis sai teoks just tänu Eesti inimeste vabast tahtest kogutule. Mõelgem Eesti Rahvuskultuuri Fondile ja selle nimelistele stipendiumidele. Mõelgem üliõpilaskorporatsioonide fondidele, millest mitmed jagavad stipendiume kõigile avatud konkurssidel. Mõelgem sellele, kui paljude algatuste juures on õla alla pannud pagulaseestlased, Soome estofiilid ning tuhanded teised Eesti sõbrad.
Mõelgem sellele, et uue suurannetuse saanud raamatusarja AER algust toetas aastate vältel filantroop George Sorose rahaga loodud Avatud Eesti Fond. Märgakem, et lisaks kõnealusele on Eestis teisigi raamatusarju, mida ehivad selle või teise teose väljaandmiseks annetanute nimed.
Kui Eestis avatud silmadega ringi käia, näeme paljugi sellist, mida ilma omast tahtest toetajateta poleks. Kes tahab metseenluseks pidada vaid ainsast rahaomanikust maahärra tuju pidada ülal kunstnikke, on Eestis näidete leidmisega muidugi hädas. Meie kultuuri juur ongi teistsugune. See on ühistegevuses, mida on valmis toetama need, kes on aineliselt paremale järjele jõudnud. Värskest näitest saame aimu, et ka praegustele Eesti inimestele pole see mõtteviis võõras (avalike eelarvete enesestmõistetava toetuse kõrval).