Eesti on koos Austraaliaga maikuus toimuva OECD ministrite kohtumise ase-eesistuja, eesistuja on Norra. See paneb ka meie õlule kohustuse arutada teiste maailma enimarenenud riikidega teemasid, mis on globaalselt aktuaalsed, kuid samas olulised ka Eestile. Mis siis on meie jaoks globaalselt majanduses oluline, kirjutab Postimehe arvamusportaalis Eesti alaline esindaja OECD juures Marten Kokk.
Maailmamajanduse olukord ja kuidas see Eestit mõjutab
Kuigi meile tundub, et me oleme Eestis kriisist edukalt väljunud ja majandus kasvab jõudsalt, siis maailmamajandus tervikuna ei ela kaugeltki üle oma parimaid päevi, ehkki ka maailma mainekamal majandusfoorumil Davosis eelmisel nädalal olid tujud märkimisväärselt positiivsemad kui eelmisel aastal.
Erinevate probleemidega maadlevad siiski nii USA kui Jaapan ning kasv on aeglustumas mõnede ekspertide arvates üleinvesteerinud Hiinas. Euroopa Liidu majandus tervikuna tõmbus 2012. samuti kokku, ehkki meie peamistel kaubanduspartneritel Põhja-Euroopas läheb üldiselt hästi. See võib tunduda paljudele inimestele kauge probleemina, kuni me vaatame, et Eesti impordi ja ekspordi suhe SKPsse on üks OECD suurimaid. Mis tähendab, et Eesti on üks maailma avatumaid majandusi üldse ja kui mingid probleemid kusagil tekivad, siis jõuavad nende mõjutused just meieni. Maailmamajanduse olukord mõjutab Eestit võib-olla rohkem kui ühtegi teist OECD liikmesriiki. Eesti kaubavahetuse võrdlemisi lokaalse iseloomu tõttu ei pruugi need mõjud olla ajaliselt vahetud – kui kriis on Euroopas, siis tuleb mõju kohe, kui kriis on laiem, siis võib-olla aeglasemalt – kuid puutumata me neist ei jää.
Seega on oluline, et me vahendame oma kriisist kiire väljumise õppetunde ka teistele. Kõik meetodid kõigile ei sobi, kuid maailma majandusteadlased jäävad Eesti kokkuhoiumeetmete näidet analüüsima veel aastakümneteks. Erinevalt Krugmanist vaadeldakse seda OECDs ikka positiivse näitena.
Samas – ajad on muutunud – kokkuhoid, mis veel paar aastat tagasi tundus paljudele põhilise ravimina majanduskriisi vastu, pole täna enam nii populaarne. Eriti peale valimisi Prantsusmaal eelmise aasta mais, mis tundus olevate erinevate ideoloogiate vahelises konkurentsis murdepunkt.
Paljud majandusteadlased arvavad, et kokkuhoiumeetmete mõju majandusele tervikuna on olnud prognoositust negatiivsem. Taaskord on aktualiseerunud nn fiskaalsete multiplikaatorite teooria, mille kohaselt iga avaliku sektori poolt kulutamata jäänud euro negatiivne mõju majandusele on seni arvatust oluliselt suurem. Seda on eelmise aasta lõpus põhimõtteliselt kinnitanud ka IMFi tehtud uuringud (ehkki kõik teadlased pole selle tõlgenduste osas ilmselt üksmeelel). Samas – see teadmine muudab poliitikuid kokkuhoiu meetmete osas ettevaatlikumaks.
Meie arusaam on selle taustal siiski see, et kokkuhoid ja majanduskasv pole üksteist sugugi välistavad majanduspoliitilised eesmärgid ja nn «tark kokkuhoid» on võimalik ning majanduskasvu kiirendamiseks vajalik, seega struktuursete reformide teed tuleb igal juhul jätkata.
OECD peasekretär Angel Gurria ütles selle kohta ühes oma Davosis antud intervjuus – reformimine on nagu jalgrattasõit, pedaalimist tuleb pidevalt jätkata. Kunagi ei teki olukorda, kus midagi paremaks teha ei saa. Seal kus rahakasutus on ebaefektiivne, tuleb kärpida. OECD roll on siin olla nõuandjaks. Ja oluline pole mitte ainult see kust kärpida, vaid ka see kuidas seda teha. Ja kuidas seda teha selliselt, et ebavõrdsus ei suureneks ning usaldus oma riigi vastu ei väheneks. Eestil on siinkohal kindlasti oma sõna kaasa rääkida, kuna sissetulekute ebavõrdsus kriisi ajal ei suurenenud.
Tööhõive ja kuidas Eesti maailmas paistab
Tööhõive on globaalselt praegu ilmselt probleem number 1. Hispaania ja Kreeka tööpuudus ning eriti noorte tööpuudus löövad endiselt rekordeid. Asjaolu, et veerand hispaanlastest ja kreeklastest on tänaseks päevaks tööta ning et noortest on tööta üle poole ei ole mitte ainult nende riikide probleem, vaid eurotsooni ja OECD liikmetena ka meie oma. Tegelikult oleks see meie probleem ka siis kui me ei oleks eurotsooni ja OECD liikmed, kuid siis ei saaks me eriti midagi teha nende probleemide lahendamiseks.
Seega kavatseme vaatamata sellele, et Eesti paistab tööpuudusega võitlemisel positiivselt silma ja on ilmselt kõige kiiremini väheneva tööpuudusega riik OECDs, päevakorda lülitada ka tööhõive küsimused. Üpris universaalseks probleemiks on tihti see, nagu ka Eestis, et kuigi tööd ja töökohti nagu oleks, siis puuduvad inimestel vastavad oskused ja kogemused. Võtmeküsimus on see, kuidas anda tööturule sisenevatele inimestele vajalikke oskusi, ainult haridustõendavast dokumendist tänapäeva konkurentsitihedas maailmas ei piisa. Inimesed vajavad rohkem ja paremaid praktika kohti, rohkem töökogemust juba õpingute ajal. See nõuab haridusasutuste ja ettevõtete süsteemset koostööd – otseöelduna tihti ka ettevõtjate poolset suuremat panust ja huvi. OECD on selleks puhuks koostanud «Oskuste strateegia», millest ka meil on võimalik inspiratsiooni saada. Osana sellest valmib 2013. a mahukas uuring täiskasvanute tegelike oskuste kohta ehk nn «Täiskasvanute PISA». Ka Eesti osales selles uuringus ning edasiste tegevuste kavandamisel võiks sellest uuringust saada päris hea alguspunkt.
Me kõik vajame vananeva elanikkonna tingimustes paremaid ning andekamaid töötajaid ning surve nende ülemeelitamiseks seetõttu ainult suureneb ja talentide kodushoidmine muutub üha keerulisemaks. Tööjõu vaba liikumise tingimustes on vaja saavutada sissetulekute ühtlustumine ilma oma konkurentsivõimet kahjustamata. See on keeruline väljakutse ja mingit kindlasti ja kiiresti töötavat lahendust pole hetkel välja pakkuda kellelgi. Tuleb palju tööd teha ja paraku ka kiiresti, sest aeg ja see, mida inimesed sellega peale oskavad hakata, on ilma loodusvaradeta väikeriigi ainus ressurss, nagu ühel kohtumisel ütles Peruu president.
Ebavõrdsus ja edetabelid
Maailmamajanduse arengut tervikuna mõjutab negatiivselt ebavõrdsus, mis oli ka üheks läbivaks teemaks majandusfoorumil Davosis. Ühe maailma tuntuima majandusteadlase Joseph Stiglitzi arvates on ebavõrdsus maailma majanduse kriisist taastumist koguni enim takistanud teguriks, sest sissetulekute ebavõrdne jaotus pärsib tarbimist. Sellega võib nõustuda või mitte ja loomulikult on võimalik tuua üksikuid näiteid, mis selle loogikaga ei haaku, kuid ilmselt ei ole enam palju kahtlejaid selles, et mida suurem on ebavõrdsus, seda nõrgem on pikemas perspektiivis ka majanduskasv kui tegemist on arenenud riigiga.
Küsimus on, mida sellega saab ja tahetakse teha – maailmas tervikuna on ebavõrdsus viimase 40 aasta jooksul ainult suurenenud.
Ebavõrdus on probleemiks igal pool (välja arvatud ehk Põhjamaad ja mõned Kesk-Euroopa riigid, nagu Sloveenia). Eesti paigutub OECD liikmete hulgas 21. kohale sissetulekute ebavõrdsust mõõtva Gini koefitsientide võrdluses. Maailma enimarenenud riikide võrdluses ei ole põhjust meil selle numbri pärast kurvastada – me oleme nende hulgas keskmikud. Arvestades meie lähedust Põhjamaadele ja otsest ning kaudset inspireeritust sealsest elukorraldusest võib arvata, et eks üldpilt paraneb ka edaspidi. Loomulikult mitte igal konkreetsel aastal, kuid pikemas perspektiivis kindlasti. Protsessi kiirendamiseks on vaja aga praktilisi ja töötavaid ideid, mida ei ole alati võimalik Põhjamaadest kopeerida meie erinevate sissetulekute taseme tõttu.
Eesti asukoht mitmetes edetabelites on meil mingil määral üldse nagu rahvussport, kuid mulle tunduvad meie ootused olevat kohati üpris ebaadekvaatsed ja meie ajalugu mittearvestavad. Riigi edukuse hindamiseks on maailmas üldiselt kaks universaalset kriteeriumit – esiteks siseriiklik kogutoodang inimese kohta ja teiseks ÜRO poolt koostatav inimarengu indeks. Siseriikliku kogutoodangu poolest inimese kohta on Eesti ükskõik millise statistika alusel maailmas viienda kümne alguses või keskel. Inimarengu indeks paigutab meid maailmas 34. kohale. Kõige lihtsam ongi Eesti suhtelist edu või ebaedu hinnata sellest punktist lähtuvalt. Kui oleme mingis tabelis kõrgemal kohal, siis on asi meie potentsiaalseid ressursse arvestades võrdlemisi hästi korraldatud. Kui asume tagapool, siis halvasti.