Lotman: Yana Toom ja eesti keele väljasuremine

Mihhail Lotman Foto: Peeter Langovits

Professor Mihhail Lotman analüüsib oma blogis Yana Toomi teesi eesti keele hääbumisest ja eesti rahva väljasuremisest.

Alguses oli Yana Toomi taktika ründav: ajakirjanduslikku eetikat on jõhkralt rikutud ja puha, kuid seitsmestes uudistes palus ta ilusasti vabandust nende ees, keda ta sõnad solvasid.

Intsidenti ei saa paraku pidada ammendatuks. Esiteks, Yana Toom vist ei saanud hästi aru, millega ta sai hakkama, ning teiseks, talle appi rutanud erakonna kuldsuu Kadri Simson esines umbes selles vaimus, et millegi eest ei peagi vabandama, asjad ongi nii: «Ma kardan, et Yana Toom ütles välja seda, mida paljud mõtlesid, kui nad nägid viimast rahvaloenduse tulemit.» Et Yana Toom on üksnes sõnumitooja jne.

Aga see on juba klass, arvan, et Yana Toomil on oma kolleegidelt palju õppida. Erakondlik käekiri on selgelt äratuntav: esiteks, midagi sellist ei olnud, teiseks, teised teevad ka, ning kolmandaks, asjad ongi nii.

Kõigepealt aga kontekstist, milles Yana Toomi sõnad on avaldatud. Tegu on Olga Andrejeva pika artikliga, mille pealkiri on «Eesti haigus» ning alapealkiri «Miks postsovetlikud riigid nii väga tahavad surra».

Artikkel algab Harta 12 mainimisega ning sellega, et Eestis on arenemas poliitiline kriis ja seda ilma igasuguse Venemaa sekkumiseta. Kirjutis on konstrueeritud päris meisterlikult, näib, et autor toob argumente ühelt poolt ja teiselt poolt, ent kui vähegi süveneda, selgub, et argumendid on siiski ainult ühelt, nimelt Eestit halvustavalt poolt. Eestis on kõik halb: ilm, hubane arhitektuur, viisakus («need lõputud naeratused») ja muidugi eestlased.

Olga Andrejeval on mitu vestluskaaslast ja nad kõik sihivad samasse punkti. Yana Toomi formuleeringud on küll kõige mahlakamad, aga sõnum erineb väga vähe näiteks Jaak Alliku omadest, viimane on vaid poliitikuna palju osavam ja teda on raskem vahele võtta. Eesti on sügav provints, soo, perspektiivid on tumedad, kui nad üldse olemas on. Tegemist on sügavalt haige ja surmale orienteeritud ühiskonnaga.

Olga Andrejeva ei tulnud Eestisse turistina, ta tegi siin tööd ja tegi seda oskuslikult. Yana Toom kas ei saanud sellest aru ja poliitikule lubamatu naiivsusega lõi piltlikult öeldes palli oma väravasse või mängibki ta hoopis ajakirjanikuga samas meeskonnas. Mõlemal juhul aga tekitab tema tegevus õigustatud küsimusi.

Mis aga eristab Yana Toomi artikli teistest personaažidest, on tema silmatorkav kibestumus, mis kohati mõjub isegi kurjusena. Ning muidugi ka sõnade sisu. Ma pean siin silmas seda osa, mis puudutab eesti keele ja rahva väljasuremist ja mille väljaütlemine ongi Kadri Simsoni meelest õigustatud. Aga ei ole õigustatud. Ja seda nii sisu kui ka parastavate intonatsioonide tõttu. Asi on selles, et Yana Toom on minu kolleeg: ta on aastaid õppinud Tartu Ülikoolis vene filoloogiat (mis siiski jäi tal vist lõpetamata). Artikli sõnum rahva ja keele väljasuremise kohta on karjuvas vastuolus selle humanistliku vaimuga, mis valitses vene kirjanduse kateedris ja mida tollased õppejõud (Valeri Bezzubov, Pavel Reifman, Sergei Issakov, minu vanemad ja teisedki) püüdsid oma tudengitesse süstida. Mu isa rõhutas pidevalt, et ei ole suuri või väikseid rahvaid, keeli ja kultuure. Igal kultuuril on öelda midagi unikaalset, mida keegi teine öelda ei saa, ja seda saab teha ennekõike sellele kultuurile omases keeles. Ning iga keele või kultuuri kadumine ei ole üksnes antud rahva tragöödia, vaid kordumatu kaotus kogu inimkonnale.

Kuid nüüd väidetavast väljasuremisest ja hääbumisest. Alustame sellest, et demograafilised andmed, millega artikkel opereerib (ei tea, kas pärit Yana Toomilt, nagu lugeja võiks aru saada, või hankis Olga Andrejeva need ise kusagilt), on tendentslikud: nimelt väidab artikkel, et viimastel aastatel on sündimus langenud 12 000 lapseni aastas.

Äratoodud tabelis (andmed pärinevad stat.ee-st) on toodud sündimuse dünaamika viimase 20 aasta jooksul ning kõrvutatud teise olulise näitajaga, legaalselt indutseeritud abortide arvuga ning elussündinute suhtega tehtud abortidesse.

Niisiis pole sündimus kordagi 12 000ni langenud ning alates 2004. aastast näitab isegi mõningat tõusutendentsi. See tendents on üsna habras, kuid siiski olemas. Samuti võib ära märkida abortide üldarvu pideva languse ja sündide ja abortide vahelise suhte paranemist, kusjuures mõnel viimasel aastal on esmakordselt sünnid hakanud aborte kahekordselt ületama. Need näitajad tulenevad mitmest faktorist ja nõuavad üksikasjalikku analüüsi, millega demograafid ka tegelevad. Kuid filosoofilisemas plaanis tähendavad nad suuremat elu usaldamist. Abortide vähenemine on ühelt poolt ühiskonna teadlikkuse, aga ka humaansuse näitaja, teiselt poolt aga korreleerub see heaoluga.

Juhiks veel kord tähelepanu 2004. aastale. See oli esimene aasta, kui hakkas kehtima vanemahüvitis (vastu võetud küll juba 2003. aastal) ning nagu tabelist näha, mõjud ei ole mitte olematud.

Kuid nüüd paar sõna valdkonnast, kus olen pädevam sõna võtma, nimelt keelest ja kultuurist. Eesti keel ei ole kogu ajaloo jooksul kunagi nii hästi kaitstud olnud ja nii hoogsalt arenenud kui praegu, isegi kui seda võrrelda kahe maailmasõja vahelise perioodiga. Viimast väidet on väga kerge kontrollida. Vaadake raamatupoodidesse, vaadake kirjastuste katalooge. Kui palju avaldatakse originaaltekste ja kui palju suurepärast kirjandust tõlgitakse. Ja mis on eriti oluline, on see, et ei piirduta vaid ilukirjandusega. Tõlgitakse ka küllaltki spetsiifilist erialakirjandust. Eesti keel elab täisväärtuslikku elu ning eesti keeles võib sõna võtta pea igas eluvaldkonnas.

Me ei tea, mis meid tulevikus ees ootab. Kuid see, mis on juba tehtud ja mida eesti kultuuriinimesed oma igapäevase tööga produtseerivad, jääb alles.

Jossif Brodski kirjutas, et ennustused on tulevaste päevade šantaaž, kuid «me elame kuniks / on andestus ja kiri.» See tähendab, et inimene, rahvas ja kultuur elavad edasi ka siis, kui füüsiliselt on vastava inimese või rahva elusolu ohustatud. Selle tagab kirjutus (keel). Kuid oluline on ka see, mida see kirjutus sisaldab. Olgem siis andestavad ja mõistvad.