Urve Eslas: Kreeka apoloogia

Urve Eslas Foto: Toomas Huik

Läinud pühapäeval avaldas väljaanne The Independent Patrick Cockburni loo, mis hoiatas ajakirjanikke kriisipiirkonna «ekspertide» agenda eest: lähed heas usus lugu tegema, kuid jõuad tagasi kallutatud infoga. Kreekas, kus läinud nädalal käisin, oli mul seesama mõte kuklas valves.

 See, mida ma igal kohtumisel kuulsin, tundus tõe jaoks liiga uskumatu. Looks sai see alles siis, kui sama kinnitasid ka teised, sõltumatud allikad. Ja ikkagi sai tulemus selline, mille kohta lugu toimetanud kolleeg ütles, et kui loo autor oleks toimetusele tundmatu, siis me seda ei avaldaks: see tundus liiga uskumatu.

«Ära usu ühtegi arvu, mida Kreeka kohta kuuled,» hoiatas hiljuti Kreekas käinud kolleeg. Ma ei uskunud. Iga tendentsi, mille kirja panin – palgakärbete suurus, andmed HIV, tuberkuloosi ja malaaria levikust, natsipartei populaarsusest –, kontrollisin üle ametlikust statistikast ja lisaks välisajakirjandusest. Ja ikkagi on pilt hirmutav.

Näiteks see, kuidas politseireidi kajastanud pildid mu kaamerast kustutati. Või see, kui lugesin nädala jooksul kahe immigrandi tapmisest ja nägin inimjahti Ateena tänavatel. Või see, kui nägin videot, kus parlamendipartei Kuldne Koidik liikmed turul immigrantide lette puruks peksid ja sellest uhkelt meedias teatasid.

Kreeka ei ole üksnes «patukolmnurk» – meediakorporatsioonide, erakondade, pankade-suurettevõtete suhetel toimiv kooslus –, vaid pundar probleeme, mida ei saa lahendada ükshaaval. Eesti jaoks on olulisemad kaks: epideemiad, mida ei suudeta kontrollida, ja paremäärmuslaste esiletõus.

Tõsi, selle viimase suhtes ei ole kreeklastel üksmeelt: on neid, kes leiavad, et paremäärmuslus on nii ala- kui ülehinnatud. Ülehinnatud, kuna selle tegusid afišeeritakse meedias liialt, andes neile suurema kaalu, kui neil ehk tegelikult on. Alahinnatud, kuna sellest võib saada midagi palju hirmuäratavamat kui Kreeka väikepartei, seda enam, et kriisis Euroopa on samasuguseid – küll vähem legaalseid – tendentse sünnitanud teisteski riikides.

Püüdsin panna end kreeklase olukorda ja sain aru, millest tuleb viha immigrantide vastu: hinnanguliselt miljon illegaalset sisserännanut, kellest suurel osal pole ei tööd ega kodu, on Ateenast teinud ohtliku paiga.

Kesklinnas on piirkondi, kus rünnakud, röövimised ja sissemurdmised on üsna tavalised. Samal ajal peavad kreeklased kuulma ikka ja jälle etteheiteid rahvusvahelistelt organisatsioonidelt – kes sageli riigis toimuvaga vaid üsna põgusalt kursis on –, et sisserännanute õigused pole piisavalt kaitstud. Muidugi sünnitab see nördimust, ja Kuldne Koidik oskab seda nördimust kasutada.

Kreeka püüab, seda on näha. Kuid kärped ja kontrollimatu immigrantide tulv võib tähendada, et uus koidik, mis tuleb, on valet tooni kuldne.