FOTO: Urmas Nemvalts

Pärast õpetaja kiusamist Tõstamaa koolis on tekkinud üsna kirglik arutelu teemal, kas õpetajatele, kel praegu õpilaste ohjeldamiseks võimalusi napib, võiks anda suuremaid õigusi.

Ehkki on selge, et vääritu käitumine õpetajate suhtes ei saa olla mingil juhul lubatav, tahaks ometi, et emotsioonidel ei lastaks kaine mõistuse üle võitu saada ja enne ühele või teisele poole kalduva otsuse tegemist asjad põhjalikult läbi mõeldaks.

Kõigepealt: sellised juhtumid, kus õpilased neile seatud piire ületades õpetaja autoriteeti millekski ei pea, ei tule kasuks ei koolihariduse saamisele, õpetajakutse väärikusele ega ka üldistele väärtushinnangutele. Praegu on õpilastel liiga palju õigusi ja õpetajal neid sageli üsna napilt.

Kuid meedias kõlanud ettepanekud, mis samm-sammult füüsilise karistamise lubamise poole kalduvad, sunnivad meenutama, et õpetajate-õpilaste õiguste tasakaal on aastakümnete jooksul kellapendlina ühele ja teisele poole äärmusesse liikunud, suutmata leida tasakaalu. Ja mõlemad äärmused on ühte moodi halvad. Nii on ka praegu oht, et õiguse ja tasakaalu jalule seadmise asemel kipub õpetaja-õpilase õiguste-kohustuste laevuke teisele poole kreeni kiskuma.

Veel paarkümmend aastat tagasi olid õigused koolis üsna märgatavalt õpetaja poole kaldu ning õpilasel üsna vähe võimalusi enese eest seista. Edasine oli mõneti paratamatu asjade kulg: kui ise saadud sinikate ja alandustega kokku puutunud õpilased täiskasvanuks said ja nende lapsed kooliikka jõudsid, olid nad valmis seisma lapse, mitte õpetajate õiguste eest ning vähendama õpetajate õigusi sekkuda. Praeguseks on pendel taas lubamatult õpilaste õiguste poole kaldu.

On selge, et õpetajad vajavad suuremat kaitset ja austust. Ja on selge, et on lapsi, kes ei allu sõnale, olgu õpetaja nii hea argumentatsiooni ja veenmisjõuga kui tahes. Kuid see tähendab pigem märguannet koolijuhtidele – ja haridusministeeriumile, kes koolides abijõudude palkamise keerulisemaks on teinud –, et õpetaja peab keerulisemate klassidega tegelemisel saama kasutada abi.

Selle asemel, et nüüd taas teise äärmusse liikuda, peaks meenutama mõnd lihtsat tõsiasja. Õpetajad on inimesed nagu kõik teised. Ja nagu kõigil inimestel on neilgi stress, väsimus ja olmemured. Ja niisama on oma mured, stress ja probleemid ka õpilastel, mida enam teismeea poole, seda rohkem. Mida probleemide lahendamiseks koolides vaja on, on selged juhtkonna antud reeglid korrarikkujatega käitumiseks ja – nii palju kui võimalik – vastastikune mõistmine. Ühele või teisele suuremate õiguste andmine toob vaid protesti, vaenu ja pisaraid.