Valimised ei riku meest

Siim Sukles Foto: A.Peegel

Neljapäeva hommikul andis Siim Sukles Neinar Selile nõusoleku kandideerida Eesti Olümpiakomitee peasekretäriks. Juba sama päeva õhtul lugesime uudist olümpiakomitee täitevkomitee koosolekust, mis kinnitas Siim Suklese ametisse.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean teile jutustama ajalehetoimetuse eilse koosoleku tulisest vaidlusest. Spordiajakirjanikud on vägagi veendunud, et Siim Suklese määramine EOK peasekretäriks on suurepärane uudis. Nad on väga lootusrikkad ja usuvad, et Sukles sobib sellele kohale kui valatult. Vanad poliitikaajakirjanikud ei oska samuti Suklese kohta midagi halba öelda. Millest siis emotsionaalne vaidlus? Küsitakse: miks ta ei osalenud konkursil; miks lollitati konkursiga neid, kes sellel osalesid? «Miks peaks arvama, et edaspidised sammud on läbipaistvamad?» Tagatoapoliitika, autoritaarne otsustamine, märk millestki laiemast jne – kahtlustel on palju nimesid. Ühe leeri kokkuvõte võiks olla säärane: mees võib tore olla, aga ametisse saamise protsess ei meeldi. Teise poole oma: kui mees viib Eesti sporti edasi, pole valimise protseduuridel tähtsust. Olgu rõhutatud: need on omavahel vaidlevate ajakirjanike hinnangud.

Mõlemast poolest võib muidugi rääkida, ent inimese – meie nädala näo – suhtes on õiglane võimalust mööda hoiduda tema isiku ja ametisse saamise küsimusi ühtlaseks massiks segamast.

Siim Sukles on sündinud 1972. aastal. Viimased kümme aastat töötas ta kultuuriministeeriumi kantslerina. Enne seda töötas olümpiakomitees. Tõsi, toona oli olümpiakomitee praegusest palju väiksem organisatsioon nii töötajate arvult kui ülesannete ulatuselt. Sukles on väga täpne ja korrektne, töökas ja samas hea huumorimeelega – nii iseloomustas teda üks kauaaegsetest kolleegidest, lisades, et Sukles pole kaugeltki autoritaarse stiiliga juht, vaid räägib asjad kõigi asjaosalistega läbi.

Spordielu korraldamisel on erihuvid alaliitudel. Avalikest väljaütlemistest saame aimu ka kemplustest, mida poliitikud spordiga seotud ametikohtade nimel peavad. Sukles on aastate vältel pidanud kõigi nendega läbi rääkima ja kompromissidele jõudma. Kas oleks saanud nii kaua ametis püsida, kui ta eelistanuks järjekindlalt mõne alaliidu erihuvisid üldistele? Või edendanuks mõne üksiku poliitiku karjääri? Ääremärkusena meenutagem, et Sukles püsis kantsleriametis ka värvika esinemise poolest tuntud keskerakondlase Raivo Palmaru ministriks oleku ajal. Kui öeldakse, et ta pole oma uues ametis erihuvide mees, vaid meie kõigi esindaja, võiks spordikauged küünikudki vähemalt kaaluda, et äkki on see tõesti nii. Mina juba mõtlengi, et täiesti välistatud ei saa niisugune asi ometi olla.

Miks ei osalenud Siim Sukles avalikul konkursil? Ise ütles ta, et konkurss kuulutati välja juba eelmisel aastal. Tema töötas siis veel kantsleriametis ning tal on põhimõte, et pühendub sajaprotsendiliselt oma käimasolevale tööle ega tegele samal ajal uute kohtade otsimisega. Teisalt ei tea me, kui säravad või tuhmid olid ülejäänud tööpakkumised, mis Siim Sukles sai.

Mida arvata konkursist, millel osalejatest ükski ei osutu valituks? Mina saan asjast aru nii, et EOK täitevkomitee volitas viie liikmega komisjoni otsima organisatsioonile tegevjuhti. Konkurss on kõigest üks personali otsimise moodus ning nn peadejaht – sihitud pakkumised võimalikele kandidaatidele – on täiesti aktsepteeritav moodus selle kõrval. Põhimõtteliselt võiks organisatsiooni juhtida ka niimoodi, et president otsustab ainuisikuliselt, kes saab tegevjuhiks. Kõnealusel juhul oleks president Seli võinud EOK täitevkomitee koosoleku näiteks nädala võrra edasi lükata ja pilt otsustamise protseduurist paistnuks väljaspoole vast mõnevõrra kenam.

Fakt on aga see, et 17-liikmeline EOK täitevkomitee kinnitas Siim Suklese üleeile ametisse. Täitevkomitee liikmete ülesanne ongi teha otsuseid oma parima äratundmise järgi, et EOK ja Eesti sport oleksid edukad. Spordiajakirjanikud tunduvad olevat sellest valikust suures vaimustuses ning mina loodan siiralt, et nad ei pea pettuma.