Mailis Reps

FOTO: Valimised

Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liige Mailis Reps kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et on tugevalt uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastu, sest see tuleb kõige nõrgemate - erivajadustega laste - arvelt.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadust menetlesime pea kogu eelmise riigikogu koosseisu. Eelnõule tegime sadu muudatusi, mis muutsid olulisel määral kogu esialgset eelnõud. Teema-teema haaval räägiti lahti nii mõnigi sõlmküsimus. Üks suuremaid võite, mida ka oma muudatustega täiendasin, oligi eriliste laste märkamine ja toetamine võimalikult varajasel tasemel. Kümned suurepärased inimesed tulid oma ettepanekutega välja, enamus just oma laste või õpilaste kogemuste kaudu.

Mitmed erivajadusega lastega seonduvad küsimused, eriti rahalise katte osas, lepiti kokku «džentelmenide kokkuleppena». Riik lubas samm-sammult rahastamises appi tulla. Ning selle taustal tehti ka valitsuse ning KOV esindajatega kokkuleppe, et riiklikku haridusraha rakendatakse kõikidele seaduses sätestatud pedagoogidele ja eriala spetsialistidele – logopeedidele, psühholoogidele, eripedagoogidele. Loomulikult peab sealjuures riik tagama palkade alammäärad. Ehk tänaseks pigem tuttavad kui tugispetsialistid.

Miks just tugispetsialist? Nagu nimigi juba välja toob on aina suuremal arvul lastel-noortel õppimiseks vaja lisatuge. Tuge vajab ka õpetaja, kes ei pruugi aina laiema spektri erivajadustega üksi toime tulla. Tihti just teadmatusest ning hirmust uue ja tundmatu ees tõrjutakse eemale teistsugune.

Eelmise riigikogu arutelu tulemusena sain rõõmuga nentida, et lõpuks ometi mõisteti, et ka erivajadus on suur võimalus meile kõigile. Iga erinev laps ei ole ainult probleem koolile, vaid kõigi osapoolte ühistöö tulemusena võimalus luua igale lapsele tema võimete kohaselt tulevik. Võimalikult iseseisev ning tulemuslik tulevik. Tiina Kangro tõi juba oma arvamusloos väga eredalt välja paar lugu, kuidas on võimalik anda erivajadusele ka Eestis nii levinud liht-majanduslik põhjendus.

Täna on ainult kolmandikul koolidest võimalik kasutada tugispetsialistide tuge. Siiani oli meie ühine eesmärk suurendada laste ja noorte võimalusi, mitte neid vähendada. Uue eelnõuga lükatakse aga erivajadusega lapsed jälle ääremaale, loodetavasti mitte päris kappi tagasi. Samas on kümneid ja kümneid näiteid, et erivajadus on suur andekus, see tuleb vaid üles leida ning seda toetada.

Kindlasti teavad paljud, et Bill Gates oli tugeva erivajadusega õpilane ning just seetõttu oma arvutimaailma sukelduski. Kas meie laseme oma Bill Gatesidel areneda? Kardan, et õrnake algus on nüüd ohus.

Mis on uue eelnõu eesmärk? Kogu kultuurikomisjoni teisipäevane arutelu päädis kokkuvõttega, et jääb arusaamatuks, miks on uut eelnõud ikkagi vaja. Mis siis aasta jooksul pärast eelmise eelnõu seaduseks saamist nõudis uue töörühma kokku tuleku?

Uue eelnõu kohaselt muutub õpetajate olukord halvemaks, nende palgakindlus, tööaja kindlus ning isegi atestatsiooni astmete kindlus kaob. Tööajaks saab vaid 35 tundi ja ongi kõik. Iga kool võib siis ise sättida.

Veelgi enam, õpetaja ei peagi olema enam pedagoogilise eriharidusega? Kas tõesti saavad algatajad eesotsas minister Aaviksooga aru, kuivõrd ohtlik on selline muudatus, kui madalale me oma «vabaduses» oleme valmis langema?

Osapooltele on jäänud ka täiesti mõistmatuks soov tuua sisse suuremal määral lapsevanemate omaosalus ehk siis vanemate poolne rahastamine. Kas tõesti elatakse valitsuses juba reaalsest elust nii kaugel, et ei mõisteta, täna on sotsiaalne probleem kohati niivõrd valus, et sellega tegelemata ei ole võimalik üldse haridust omandada. Mida vähem on koole ja kaugemale need jäävad tuleb ausalt rääkida internaatidest ning õpilastranspordist. Toetusest perele, et lapsed suudaksid ja saaksid haridust omandada. Nii mõnigi noor inimene vajab õpilaskodu ka selleks, et turvaliselt kasvada. Võib olla ka lihtsalt seetõttu, et vanemad töötavad kaugel.

Kõige vastuolulisemad ja osaliselt ka lausa vaenulikud on muudatused seonduvalt erivajadustega lastega. Võib olla leidis keegi, et tänane seadus on liiga keeruline, võib olla ka liiga kallis, aga kindlasti olid need otsustajad erivajadustega laste problemaatikast kaugel.

Erivajadustega laste õppe võimalustest rääkides kohtus riigikogu kultuurikomisjon ka ministeeriumi esindajatega. Kahjuks joonistus kohtumisest välja lausa masendav pilt – erivajadustega lapsi on meil liiga palju ning see on haridussüsteemile väga kallis!

Pealegi on see ebaproportsionaalselt kallis arvestades, et paljud õpilased hiljem niikuinii sellist ühiskondlikku rakendust ei leia… Erivajadused koolis tuleb uue ministri ja haridus- ja teadusministeeriumi arvates jagada gruppidesse. Raskema ja keskmise puude puhul võib tuge saada riigilt, peamiselt läbi erivajadustega laste koolide. Kõik ülejäänud erivajadused tuleb kaasata tavakooli ning koolipidaja peab ise looma võimalused – lihtsustatud ja individuaalõppekavad, tugispetsialistid, koostöö vajalike pediaatrite jt osapooltega. Kui siia juurde veel arvestada, et õpetajate koolitusrahad võetakse ära ning asendatakse võimalike euroopa projektidega, siis on selge, et hädavajalik erivajaduse märkamine ning toetamine ei ole uue ministri huviorbiidis.

Sügisest kohtumisest ei jäänud hetkekski kahtlust, et erivajadustega laste töö, mida on vedanud lakkamatu entusiasmiga lapsevanemad, õpetajad, spetsialistid – olukord, mis kulmineerus täiesti uue lähenemisega paari aasta eest on tagasi langenud 20-aastase tagusesse maailma. Ühtset süsteemi ei ole ning iga lapse tulevik sõltub tema vanematest ja juhusest kuhu piirkonda ta sünnib.

Ma usun, et uus eelnõu ei ole üldse vajalik. Uued ja novaatorlikud ideed on kõik kantud eelkõige soovist kokku hoida ja väidetavalt raha õpetajate palkadeks tõsta. Sellist sisemist palgatõusu õpetajad sel aastal juba nägid, see on suur mull, mis palgalehele ei jõua. Enamus õpetajaid saavad väga hästi aru, et tegelikult toimub raha kokkuhoid. Koolid sulgetakse, teenused vähenevad, võimalused vähenevad.

Loodan, et riigikogu liikmetel on piisavalt julgeid valijaid, kes tuletavad meelde, et kõik ei soovi Eestist lahkuda. Meil on palju inimesi, kes soovivad, et nende lapsed kasvavad just siin. Lõppude lõpuks on tänane raha kokkuhoid juba homme väga kallis sotsiaal ning siseturvalisuse valdkonnas. Hooleta laps saab suurepäraseks ühiskonna liikmeks kui me suudame ta avastada ning piisavalt tuge pakkuda.

Erivajaduste spetsialistid avastavad aina uusi võimalusi laste ja noorte õpetamiseks ning kaasamiseks. Ning raskemate juhtumite korral anname vähemalt lapsevanemale võimaluse hetkekski rahulikult hingata, sest hariduse omandamise ajal on laps parimate inimestega koos! See peab olema meie eesmärk, mitte raha kokkuhoid. Olen kogu südamest uue reformi vastu, mis tuleb meie kõige nõrgemate arvelt!