Proviisor Karel Rivis kirjutab, et apteekide asutamispiirangu kaotamine, olgu või osaline, ei paranda ravimite kättesaadavust, küll aga halvendab see apteegiteenuse kvaliteeti.
Karel Rivis: ühemõttelise järeldusega eksperiment
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sarnaselt Eestiga alustas ka Inglismaal konkurentsiamet apteekide asutamispiirangute liberaliseerimisega. Nagu Eestiski oli konkurentsiameti seisukoht lihtne: mida rohkem apteeke, seda parem on ravimite kättesaadavus. Elu näitas vastupidist. 2006. aastal alanud apteegituru osaline liberaliseerimine päädis läinud aasta septembris otsusega apteekide asutamispiiranguid jälle karmistada.
Kõigepealt on oluline aru saada, et ravimite kättesaadavus on vaid osa suuremast tervikust. Tegelikult peaksime rääkima apteegiteenuse kättesaadavusest, mis omakorda on osa esmatasandi meditsiinist. Nagu perearsti vastuvõtul on hind, nii on hind ka proviisori konsultatsioonil. Suurbritannias on jõutud järelduseni, et paljusid lihtsamaid haigusi on otstarbekas ravida apteegis.
Proviisor võib läbida eraldi pooleaastase kursuse ning hakata näiteks välja kirjutama antibiootikume ja muid retseptiravimeid. Ilmselt on muidki tervishoiuteenuseid, mida on perearstide koormuse kasvatamise asemel mõistlik pakkuda seal, kus toimub esmane kokkupuude patsiendiga – apteegis.
Apteekide asutamispiirangute kaotamisega soovitakse konkurentsi suurendada ning loodetakse, et suureneb ka ravimite kättesaadavus, alanevad hinnad ja paraneb apteegiteenuse kvaliteet. Kuid on üsna ebatõenäoline, et ainult ühte faktorit – turukonkurentsi – muutes soovitud eesmärk saavutatakse.
Ravimite kõrged hinnad Eestis on tingitud nõuetest ravimi pakendile ning Eesti rangetest registreerimistingimustest. Kindlasti ei lihtsusta olukorda ka peagi kehtima hakkav ravimite postimüüki lubav seadusemuudatus, mille kaugem mõte peaks olema ELi-sisese ravimite kaugmüügi arendamine.
Inglismaal ei ole apteeker ainult ravimipaki ulataja, vaid täidab olulist funktsiooni, alates tervisealasest nõustamisest kuni vaktsineerimise ning suguhaiguste programmideni välja. Igapäevase töö hulka kuuluvad krooniliste haigete ravimite monitoorimine, diabeetikute nõustamine, narkomaanide asendusravi, haiguste ennetamine jne.
Erinevalt Eestist on apteegis pakutavad teenused riigi poolt eraldi tasustatud. Patsiente nõustab ka Eesti apteeker, kuid oluline vahe on teenuste mahus ja kvaliteedis.
Apteegiteenust saavad osutada vaid erialase hariduse saanud inimesed. Siit jõuame kõige olulisema põhjuseni, miks nii Inglismaal kui ka paljudes teistes riikides on apteekide asutamine reguleeritud. Proviisoreid ja farmatseute lihtsalt ei jätku ning liigne konkurents tähendab paratamatult survet apteegiteenuse kvaliteedile.
Olles ise läbinud TÜ farmaatsia instituudi kadalipu, pean avaldama suurt kiitust meie õppejõududele. Kuigi meie süsteemis on kitsaskohti just kliinilise ning patsiendi ravi poole peal, siis Inglismaal juurde õppinuna võin väita, et olen Eestist saadud teadmistega võrdsel tasemel briti kolleegidega.
Kuna Eestis sisuliselt puudub oma ravimitööstus, tuleb ühiskonnal otsustada, millist ravimipoliitikat soovime, kas ja milliseid apteekreid me vajame ning millist apteegiteenust tahame tulevikus saada.
Suurbritannias on umbes 13 500 apteeki, ühe apteegi kohta teeb see ligi 4600 inimest, mis on ka enam-vähem Euroopa Liidu keskmine. Eestis on umbes 500 apteeki ning ühe apteegi kohta teeb see vaevalt 2800 inimest. Äärmuslik näide Euroopa Liidus on Kreeka, kus ühe apteegi kohta on tuhat inimest. Ma ei ole kursis, milliseid teenuseid lisaks ravimikarbi müügile Kreeka apteegid pakuvad, kuid minu teada on Kreekas apteekide juurdehindlused ühed ELi kõrgeimad.
Eestis on umbes 1500 proviisorit-farmatseuti. Juba praegu on Eestis puudu iga kuues apteegitöötaja. Kui apteeke tuleb juurde, muutuvad apteegid väiksemaks, mis tähendab muu hulgas, et apteegis on vähem töötajaid. Kokkuvõttes tähendab see apteegiteenuse halvenemist. Spetsialistide massiline juurdekoolitamine nõuab aga aega ja ressurssi ega ole otstarbekas.
Inglismaal on eksperimendi järeldus üsna ühemõtteline. Kuna uusi apteeke hakati rajama piirkondadesse, kus neid oli juba niigi piisavalt, osutus uute apteekide kasutegur negatiivseks ning tähendas täiendavaid kulusid ühiskonnale.
Eestis on apteeke juba praegu liiga palju. Igal tänavanurgal ei ole vaja apteeki avada ning suuremates kaubanduskeskustes piisab ka ühest apteegist. Olen Londonis töötanud erinevates apteekides. Professionaalsest aspektist oli kõige huvitavam töötada neis, kus tõepoolest keskenduti lisandväärtuse loomisele ning apteegiteenuse osutamisele selle laiemas tähenduses.
Lihtsalt huvi ja kogemuse pärast töötasin mõnda aega ka suure kaubandushiiu TESCO apteegis, kus apteegiteenus piirduski sageli vaid ravimi müümisega. Kui natukene ette mõelda, siis võime Eesti apteekide tuleviku ja TESCO vahele tõmmata paralleeli. See, kas soovime proviisoreid ja apteeke tulevikus näha osana esmatasandi tervishoiust või tükikesena toidupoest, jääb riigi helgemate peade otsustada.
Tervishoius ei ole põhimõte «mida rohkem, seda uhkem» kõige ratsionaalsem. Oluline on kvaliteet ning pakutava tervishoiuteenuse sisu. Kahju, et siiani pole arutellu apteekide-proviisorite tuleviku ja standardite üle sekkunud ravimiamet ega sotsiaalministeerium, kelle vastutusala ja kohustus on kujundada riigi ravimipoliitikat.
Autor töötab Inglismaal alates Tartu Ülikoolis proviisori eriala lõpetamisest 2009. aastal. Praegu õpib ta Manchesteri Ülikoolis tervishoiu korraldust.