Erik Männik: Mali järgmine faas

Erik Männik Foto: Erakogu

Kaitseuuringute keskuse vanemteadur Erik Männik kirjutab, et Afganistani stsenaarium Malis pole vältimatu, kuid konflikt on jõudmas faasi, kus suutmatus olla jõu kasutamisel distsiplineeritud ja mõistmatus teise poole seisukohtade suhtes võib selle viia uuele tasandile.

Mali põhjaosa kontrollinud ja seal möödunud aasta aprillis Azawadi riigi välja kuulutanud mässulised alustasid jaanuari esimeses pooles ootamatult pealetungi riigi lõunaosale. Olukord muutus ruttu väga kriitiliseks – mässulised olid vaid 350 kilomeetri kaugusel pealinnast – ning Mali valitsuse palvel sekkus sõjategevusse Prantsusmaa.

Järgnes kiire pööre sündmuste arengus. Prantsuse õhuvägi alustas kohe mässuliste baaside ja ühendusteede ründamist ning sundis mässulisi alustama lahkumist Timbuktust, Gaost ja Douentzast. Viimastel päevadel on mässulised taandunud või välja tõrjutud kõigist suurematest Põhja-Mali linnadest.

Skeptilised vaatlejad ongi juba jõudnud võrrelda Malit Afganistaniga ning viidanud võimalusele, et pärast taandumist suurematest linnadest jätkavad mässulised hajutatud vastupanu ning välja kujuneb veel üks aastaid vältav vastasseis islamistidest mässuliste ja lääneriikide toetatud kohaliku valitsuse vahel.

Esmapilgul on Afganistani ja Mali vahel tõepoolest sarnasusi. Mõlemad kuuluvad maailma 20 vaesema riigi hulka, mõlemal on suur territoorium ning väga pikk ja raskelt kontrollitav piir. Mõlema riigi elanikkond koosneb mitmetest etnilistest gruppidest.

Samas on Mali elanikkond ligi kaks korda väiksem – 15,5 miljonit elanikku – ning tuareegid, kelle iseseisvuspüüdlused on paljuski olnud Azawadi riigi väljakuulutamise taga, moodustavad vaid kuni kümme protsenti Mali elanikest. Tuareegide üldist arvukust hinnatakse 1,5 miljonile inimesele ja nad elavad piirkonnas, mis hõlmab alasid Malis, Nigeris, Alžeerias, Liibüas, Burkina Fasos ja Mauritaanias.

Võrdluseks on puštud, kellele Taliban peamiselt tugineb, riigis suurim rahvusgrupp, moodustades 42 protsenti Afganistani elanikkonnast. Suuresti erineb ka riikide viimaste aastakümnete ajalugu. Malit peeti 2012. aasta aprillis toimunud riigipöördeni paljutõotavaks ja arenevaks (kuigi mitte tugevaks) demokraatiaks, Afganistan on alates 1979. aastast olnud peaaegu katkematus sõjas.

Tuareegide vastupanuliikumine on Malis olnud aktiivne alates 1960ndatest ning selle aja jooksul on korraldatud mitu suurt ülestõusu. Püüdluste taga luua oma riik on olnud nii konservatiivse tuareegide kogukonna soovimatus alluda dekoloniseerimisprotsessis tekkinud uutele riikidele, asjaolu, et Põhja-Mali on riigi vaeseim piirkond, ning Mali valitsus nägi tuareegides pikka aega vaid vähearenenud nomaade-karjakasvatajaid.

Ehkki suur osa tuareege oli juba tasapisi leppimas tõsiasjaga, et neil oma riiki luua ei õnnestu, tähendas ligi 2000 Liibüa kodusõjas osalenud tuareegi tulek Malisse 2011. aasta lõpus uut võimalust relvastatud võitluseks. Mali juhtkond aga, erinevalt Nigeri ja Tšaadi valitsusest, ei osanud tuareegidest lähtuvat ohtu õigesti hinnata.

Islamistide tõus ja võimuhaaramine Põhja-Malis leidis aset alles tuareegide ületõusu käigus ning see on veel üks erinevus Afganistanist, kuhu Al-Qaeda oli kolinud juba 1996. aastal, loonud oma infrastruktuuri ja sidemed ideoloogiliselt lähedase Talibani režiimiga.

Sõjategevust Põhja-Malis alustasid 2012. aasta jaanuaris tuareegide ilmaliku Azawadi Rahvusliku Vabastusliikumise (MNLA) võitlejad, keda alguses ei olnud hinnanguliselt rohkem kui 600–1000.

Märtsis 2012 alustas mässuliste poolel sõjategevust tuareegide islamistide organisatsioon Ansar Dine, kelle suurust hinnati enne viimaseid arenguid 6000–10000 liikmele (kõik ei olnud võitlejad) ning kes taotles šariaadi kehtestamist Malis. Võitlusega liitus ka 300–400 Džihaadi Ühtsusliikumise Lääne-Aafrikas (MUJAO) võitlejat ja ligi tuhat Al-Qaeda Islami Maghrebis (AQIM) võitlejat. Kaks viimast on Al-Qaeda tütarorganisatsioonid

MNLA deklaratsioonile eelmise aasta 6. aprillil tuareegide riigi Azawadi iseseisvuse väljakuulutamise kohta järgnes 26. mail teade, et MNLA ja Ansar Dine on valmis omavahel ühinema Azawadi islamiriigi moodustamiseks. Seda aga ei juhtunud ning alates juunist kujunes Põhja-Malis välja tagurlik islamirežiim, millega kaasnes oluliste ajalooliste ja kultuuriliste mälestusmärkide hävitamine sarnaselt Talibani tegevusega Afganistanis, ränkade karistuste kehtestamine (amputeerimised, hukkamised) jms.

Niisugused arengud koos sõjategevuse taaspuhkemisega ja Prantsusmaa sekkumisega viisid selleni, et MNLA esindaja Moussa Ag Assarid teatas mõne nädala eest, et tema  on valmis tegema Prantsuse relvajõududega koostööd võitluses islamistide vastu Põhja-Malis. Viimastel hinnangutel seisis Prantsuse vägede ja nende Mali liitlaste vastas umbes 3000–4000 mässulist, kes on nüüdseks Põhja-Mali linnadest lahkunud, varjunud maapiirkondades, relvad maha pannud või tulnud üle MNLA ridadesse.

Mali konflikti uus faas seab Mali valitsuse ja tema liitlaste ette ehk keerulisemadki ülesanded kui alade tagasivõitmine mässuliste käest. «Uue Afganistani» tekke ennetamine eeldab tuareegide kallutamist Mali valitsuse poole, mässulistelt Malis ja selle ümbruses varjupaikade võtmist ning piisavaid sõjalisi võimeid mässuliste tegevuse takistamiseks riigi sees. Kõik need ülesanded on üksteisega tihedalt seotud ja läbi põimunud.

Arvestades Põhja-Mali suurust ja islamiliikumiste olemasolu ümberkaudsetes riikides, on tuareegide abita väga raske, kui mitte võimatu kontrollida mässuliste ja nende varustuse liikumist üle Mali piiride. Samuti tähendab tuareegide kallutamine Mali valitsuse poolele mässuliste ilmajätmist toidust, peavarjust jms. Mali valitsuse, vägede ning Malisse toodavate Aafrika riikide väekontingentide suhtumine tuareegidesse saab konflikti edasises arengus olema väga oluline.

Hiljutised teated Mali vägede arveteõiendustest araablastest ja tuareegidest elanikkonna kallal vabastatud aladel viitavad võimalusele, et Mali relvajõud võivad püüda ka seekordset ülestõusu halastamatult maha suruda ning taotleda stabiilsust kohaliku elanikkonna hirmutamise abil. Samuti on päris mitmete ekspertide arvates tõenäoline, et Bamako tahab endalt maha pesta kogetud kaotuste häbi. MNLA esindajad on teatanud, et kuigi tuareegid tervitavad igati Prantsuse vägesid, on nad vastu Mali valitsusvägede naasmisele riigi põhjaossa.

Prantsusmaa strateegia Mali küsimuse lahendamiseks on tuareegide ja keskvalitsuse probleeme arvesse võtnud ning Prantsuse välisministeerium on Mali juhtkonnale korduvalt mõista andnud, et ilma dialoogita «mitteterroristidest» tuareegidega pole alust loota riigi põhjaosa lojaalsuse taastamisele. Prantsuse seisukohti on toetanud Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendus, kes soovitas tuareegidele anda autonoomia. Paralleelselt tuletas Prantsusmaa ka MNLA-le meelde, et rahu taastamiseks peab viimane loobuma iseseisvustaotlustest.

Selline lähenemine paistab olevat tulemuslik, sest Mali ajutine president Traore Dioncounda teatas eile, et on valmis läbi rääkima ainult MNLAga, kui viimane loobub iseseisvustaotlustest, kuid läbirääkimised Al-Qaeda ja sellega seotud organisatsioonidega on välistatud.

Mässuliste varjupaikade ja baaside likvideerimine Mali ümbruses on ülesanne, mis nõuab tõsist koostööd Mali naaberriikide vahel. Tuleb välistada sellise varjupaiga tekkimine Mali mässulistele, nagu seda on Talibani jaoks Pakistanis, kus ei koalitsiooniväed ega Afganistani valitsusväed ei saa neid rünnata.

Mali põhjaosas aset leidnud islamistide võimuletulek süvendas üldjuhul kõigi naabrite ohutunnet, kuid ei suurendanud kõigi nende valmisolekut võidelda ja toetada võitlust islamistidega. Terrorivastase võitluse tuntud eksperdi Bruce Riedeli sõnul oli Alžeeria enne pantvangikriisi tema territooriumil jaanuari keskpaigas seisukohal, et arengud Malis on Liibüas toimunud NATO operatsiooni tagajärjed, millega Alžeeria ei peaks otseselt tegelema (küll aga ei ole Alžeeria takistanud Prantsuse õhuväe ülelende). Võimalik, et just In Amenase pantvangikriis veenab seda Aafrika ühe tugevama julgeolekuteenistuse ja armeega riiki pöörduma islamistide vastu.

Samas on vajadus teha koostööd terrori vastu leidmas üha rohkem toetajaid. Aafrika Liidu hiljutisel tippkohtumisel Addis Abebas otsustasid Lääne-Aafrika Riikide Majandusühenduse kaitseministrid suurendada Malisse paigutatavat väekontingenti 5700 sõjaväelaseni ning teisedki Aafrika riigid lubasid oma vägesid saata. Briti peaminister Cameron rõhutas neil päevil toimuval visiidil Alžeeriasse vajadust ühendada piirkonna jõud võitluseks terrorismiga ning rahu ja stabiilsuse tagamise nimel jne.

Kolmas oluline tingimus «uue Afganistani» tekke ennetamisel Malis on piisavate sõjaliste võimete loomine. Praegu ohjeldavad mässulisi Prantsuse, Mali ja Malisse saabuvad Aafrika riikide väed, kuid see ei jää nii kuigi kauaks. Prantsuse välisminister Laurent Fabius on teatanud, et Prantsuse väed lahkuvad peatselt ja neil pole olnud kavatsustki pikemalt seal viibida. Saabuv Aafrika riikide kontingent ja Mali väed peavad aga edukaks tegutsemiseks ületama keelebarjääri, mitmed logistikaprobleemid, omandama mässutõrje oskused jne.

Stabiliseerimisoperatsioon ei saa olla kuigi lühiajaline. Samuti on küsitav, kuivõrd piisav on umbes 10 000 sõjaväelase suurune või pisut suurem kontingent nii tohutu maa-ala kontrollimiseks.

Mali sisevastuolude lahendus on saavutatav eelkõige poliitilisel ja majanduslikul tasandil, kuid eeldused selleks tuleb luua ka sõjaliste vahenditega. Lääneriikide roll selles on kahetine. Ühelt poolt on selge, et välise abita ei suuda Mali esialgu ohjeldada islamistidest mässulisi, kuid teiselt poolt tuleb nii Mali poliitilist juhtkonda kui sõjalisi struktuure veenda ja õpetada ise otsima lahendusi rahu pikemaajaliseks tagamiseks. Kujunenud olukorra lahenduse võti on eelkõige Mali juhtkonna käes, sest radikaalide poolt ära kasutatavaid lahkhelisid rahvusgruppide vahel ja nende põhjusi ei saa likvideerida väljastpoolt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi olukord Malis on keeruline, pole Afganistaniga sarnase pikaajalise konflikti kujunemine seal tingimata möödapääsmatu. Küll aga on konflikt jõudmas faasi, kus suutmatus olla jõu kasutamisel distsiplineeritud, mõista teise poole seisukohti, otsida ja leida kompromisse, võib kaasa tuua konflikti mineku uuele tasandile.