Margit Timakov

FOTO: sites.google.com/site/teakarine10/

Õpetajate Liidu juht Margit Timakov kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et kool on ühiskonna peegel ja seetõttu ei peaks see olema üllatav, et ühiskond kajastub ka noorte tegemistes.

Paljud inimesed on ehk üllatunud, et koolipäev oma argimurede reaalsusega on avalikkuse ette rebitud. Mitte et koolis iga päev selliseid sündmusi aset leiaks – pigem on praegune juhtum ikkagi erand – kuid küsimused: «kas tõesti on koolis nii lugupidamatut käitumist?», «kas tõesti võib kohata nii võikaid vahejuhtumeid?»on paljudel meelel.

Kool on ühiskonna peegel. Nii õpilased kui õpetajad toovad oma rõõmud ja mured, suhtumise ja meeleolu endaga hommikuti kaasa. Sellest tulenevalt on koolimajas inimesi, kes on üldjuhul ühel või teisel moel erinevad ning alati ei kattu ei mõttemaailm, eesmärgid ega meeleolud. Kool on kui sotsiaalse suhtlemise labor, kus pidevalt erinevaid kooslusi katsetatakse, komponentide osakaalu muudetakse ja tulemusi analüüsitakse.

Õpetaja on koolis iga päev silmitsi olukordadega, mis võivad varem või hiljem eriolukordadeks kujuneda. Õpetaja peab pidevalt planeerima, mõtlema, olukorda hindama, ümber mõtlema, reageerima, õpetama.

Miks me siis üllatume, kui koolis heiastuvad meie endi ühiskonnas elavad ja toimetavad inimesed, kelle süda on jääs, kelle jaoks teise inimese sõnad on tähtsusetud ning kellele läheb korda vaid teiste kulul nalja tegemine? Ehk näitab see, et meie ühiskonnas napib hoolimist, südamlikkust. Ehk ei ole need inimesed, kes teisi alandavad, ise piisavalt armastust kogenud. Ehk on vanemad liiga hõivatud elus püsimiseks elatise teenimisega, ehk on probleem palju sügavam?

Oodata, et õpetaja suudab olla see armastav, ärakuulav ja mõistev inimene iga noore jaoks, samas kui kodus selleks aega või oskust või tahtmist ei jätku, oleks ülimalt (kui just mitte võimatult) paljunõudev. Samas on mõistetav, miks lapsevanem koolilt abi ootab. Asjade sujuvaks toimimiseks ongi seetõttu vaja kooli ja kodu vastastikust usaldust ning sisulist koostööd.

Miks üllatuda, kui kooli ei õnnestu ühiskonnast eraldada – see, mida noored ühiskonnas näevad ja kogevad, kajastub ka nende tegemistes. Huvitav on mõtiskleda, milline osa täpselt noore kujunemises on kodul, sõpradel, koolil, meedial (sotsiaalmeedia, internet, televisioon, arvutimängud).

Täpselt on seda raske kui mitte võimatu hinnata, kuid kindel on see, et ainetarkuse pakkumise kõrval on kooli ülesandeks üha enam pakkuda inspireerivat, sotsialiseerivat, toetavat ja arendavat keskkonda. See omakorda tähendab aga õpetaja tööpäevas tunnikoormuse vähendamist veerandi kuni poole võrra, õpiku tahaplaanile jätmist, õpetaja osalemist koolikultuuri korraldamisel, mitteformaalse õppe kaasamist, leidlikkuse hindamist jne.

Üllatuseks ei ole kõige taustal enam ka see, et õpetajaamet vajab ümbervaatamist, õpilased ning õpetajad uute oskuste omandamist ja tänu sellele terve koolitöö ümber korraldamist.