/nginx/o/2012/07/03/1196872t1h6a40.jpg)
Jah, me vajame rohkem konkurentsivõimet ja subsidiaarsust. Jah, Euroopa peab demokraatlikumaks ja läbipaistvamaks saama ning samuti on tõsi, et Euroopa ei ole veel täiuslik.
Guido Westerwelle: Briti peaministri Euroopa-kõnest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Hiina jätkab samas tempos kasvamist – lisab oma majandusjõule iga kaheteistkümne nädalaga Kreeka või iga kaheteistkümne kuuga Hispaania SKT – on see kogu Euroopale tõsine äratushüüd enda kokkuvõtmiseks. Jagame Suurbritannia soovi arendada Euroopa siseturgu ning ambitsioonikat uut algatust parema vabakaubanduse toimimiseks. Üleatlandiline turg võiks lahti päästa tohutud kasvujõud, millest saaksime kasu kõik.
Ka meie pooldame reforme. Ja ka meie ütleme, et eelkõige vajame paremat Euroopat. Küsimus on aga, kuidas seda saavutada. Seepärast ootame põnevusega Suurbritannia konkreetseid ettepanekuid.
ELi reeglid peavad kehtima kõigile, aga EL ei pea reguleerima kõike, vaid ainult seda, mida Suurbritannia, Prantsusmaa või Poola ise paremini lahendada ei suuda. Selle asemel et muretseda sookvootide pärast nõukogudes, peaks Brüssel tegelema näiteks rohkem rahapesu vastu võitlemisega ja pankade läbipaistvusega. Esimese saavad liikmesmaad oma riigis ise lahendada, teises saab edukas olla vaid riikideüleselt. Me peaksime selgelt kokku leppima, millistel aladel on õigustatud Brüsseli otsustav hääl ja kus oleks targem hoida tagasihoidlikumat joont.
Enese vaoshoidmine on üks asi, kaugeleulatuv pädevuste tagasivõtmine oleks aga hoopis midagi muud. Kriitikakirvega saab Euroopa maja kiirelt lõhkuda. Seda taas üles ehitada on palju keerulisem. David Cameronil on õigus: kui
Suurbritannia EList lahkuks, oleks tegu ühe otsa piletiga ning tagasiteed enam ei oleks.
Me ei tohi mängu panna seda, mida saavutasime ühtekuuluvusega rohkem kui poole sajandi jooksul. Praegune Euroopa on aastakümneid väldanud vaevalise kompromissitöö tulemus. Ka meie Briti partnerid on ELi iga arengusammu kujundamisel ja vastutuse jagamisel alati osalenud. Euroopa kokkulepete tervik ei pruugi igas osas kõigile meeldida, ent selles peitub iga hea kompromissi olemus. Üks peab aga kehtima kõigile: õigustega kaasnevad ka kohustused. Keegi ei saa endale valida ainult kõige meelepärasemat osa. «Kas teete seda, mida ütlen, või ma lahkun!» ei toimi isiklikes suhetes ega ka riikide ühenduses.
Meie kindla veendumuse kohaselt on finantskriisist ja üleilmastumisest õppida järgmist: vajame rohkem, aga mitte vähem Euroopat. Konkurentsivõimeline Euroopa saab toimida tänu dereguleerimisele ja üleliigse bürokraatia vähendamisele. Mujal peame aga rangemad olema, näiteks kui tegu on struktuurireformidega liikmesriikides. Me peame majandus- ja rahandusliitu tugevamaks muutma. Ei tohi kunagi korduda, et üksikute riikide vastutustundetud kulutamisharjumused ajavad kogu Euroopa kreeni. Seepärast vajame sellisteks puhkudeks ka Brüsselis tugevamat sekkumisõigust. Üleskutse rohkemaks demokraatiaks ei tohi piirduda ainult riikliku parlamentaarse kontrolliga, vaid peab kaasama ka Euroopa Parlamenti.
Nagu Suurbritannia, soovib ka Saksamaa paremat, konkurentsivõimelisemat ja demokraatlikumat Euroopat. Paljudes punktides oleme sama meelt, teistes see nõnda pole. Ühes asjas on aga Saksamaa seisukoht kindel: Euroopa Liit tähendab meile midagi palju rohkemat kui vaid siseturgu, see on rahu- ja saatuseühendus. Lõppkokkuvõttes hoidis just see tuum euroala selle suurimas kriisis koos – hoolimata skeptikutest, kelle arvamus põhines ainult majanduslikul kulude-tulude väljaarvutamisel.