Hasso Kukemelk

FOTO: Erakogu

Koolivägivalla ärahoidmise meetoditest kirjutab Tartu Ülikooli hariduskorralduse dotsent Hasso Kukemelk.

Teisipäevast uudiste tulva kroonis teade videost, milles õpilased mõnitasid oma õpetajat. Iga seesugune juhtum sunnib küsima, miks need asjad nii on läinud ning mida tuleks teha edaspidi, et nii enam ei juhtuks.

Koolikiusamine on arutelu teemaks juba aastaid. Kui alguses tähendas see kaasõpilaste kiusamist, siis hiljem on sellele mõistele tulnud juurde mitu lisamõõdet: õpetaja vägivald õpilase vastu, lapsevanema n-ö oma last kaitsev vägivald teiste õpilaste vastu ning ka õpilaste vägivald õpetaja vastu. Kõigist nendest variantidest on viimastel aastatel ajakirjanduses omad lood kajastamist leidnud.

Tegemist on probleemidega, millega ühiskonnad on kokku puutunud juba sajandeid. Samas ei muuda pikk «ajalooline traditsioon» koolivägivalda vastuvõetavaks ei osalistele ega ka meile ülejäänutele, kes me puutume nende asjadega kokku kaudselt ja mõnikord kehitame sekkumise asemel vaid õlgu, mõeldes, et koolilapsed teevad nalja.

Kui üks pooltest tunneb oma väärikuse riivamist «naljategemise» käigus, siis pole enam tegemist koolilaste naljaga, vaid kiusamisega, millele tuleb ka reageerida ja jõuda välja algsete põhjusteni.

Kust saab kiusamine alguse? Sellele küsimusele pole ühest vastust ega ka ühte ainuõiget lahendust. Noored emad ja isad on õnnelikud, kui sünnib uus ilmakodanik, kuid samas paneb see neile muu hulgas vastutuse kasvatada lapsi juba maast madalast inimväärikust austama.

Mõnel juhul napib vanematel selleks tahtmist, mõnel juhul oskusi, teadmisi ja positiivset eeskuju oma lapsepõlvest. Mõningatel juhtudel tundub olulisem rahateenimine ja kasvatamine unub sootuks. Kui vanemad kasutavad lapse käitumise mõjutamiseks vägivalda ja alandamist, siis noor inimene võtab selle käitumismalli omaks ning hakkab oma eesmärkide saavutamiseks samasuguseid võtteid kasutama – vägivald tekitab vägivalda.

Kindlasti on siin tegematajätmisi ka teiste poolt. Kohalik kogukond ning omavalitsus peaksid tulema võimalikult kiiresti ja varakult vanematele appi, et lastes kujundatavad väärtused oleksid ühiskonnale vastuvõetavad. Rahvusvahelised PISA uuringud on näidanud, et varakult lasteaeda minek on seotud põhikooli lõpus paremate õpitulemustega.

Kohalikul tasandil tuleb leida moodused, kuidas riskiperede lapsed saaksid võimalikult vara lasteaeda – kvalifitseeritud kasvatajate käe alla. Need lisakulutused annaksid pikas perspektiivis ka finantsilise võidu – sotsiaalse abi vajajaid oleks vähem.

Parendada on võimalik ka koolikultuuri ning õpetajate professionaalsust, et nad tuleksid toime probleemse käitumisega noortega. Vaja on kogu pedagoogilise kollektiivi sihipärast tegutsemist. On tarvis õppida probleemse käitumise algeid varakult märkama ning sellega midagi kiiresti ette võtta. Õpetajatel peab jätkuma jõudu ja aega õpilaste ärakuulamiseks. Nii luuakse alus vastastikusele lugupidamisele ja väärikale käitumisele.

Uuendada tuleks nii kooli õppekava kui ka õpetamise meetodeid. Mõne aasta eest läbi viidud uuring tuvastas muu hulgas, et põhikooli viimasest astmest väljalangejate hulgas oli arvukalt õpilasi, keda koolitee alguses oli peetud võimekaks.

Miks hakkasid nad otsima väljakutseid väljastpoolt haridussüsteemi? Vähemasti mõningatel juhtudel oli vastuseks ka ülepaisutatud õppekavad, igavad ja tuimad õpetamismeetodid ning õpilaste mitte võimetekohane rakendamine. Aga me tahame edukad ja tublid olla ka suurena, mitte ainult väikesena.

Üliõpilastega seminaris distsipliini tagamise meetodeid arutades tuli tõdeda koolide kodulehtedele toetudes, et me oleme põhjalikult läbi mõelnud karistamise põhimõtted oma koolides, kuid hoopis pealiskaudsemalt suhtutakse õpilaste tunnustamisse (siiski mõned meeldivad erandid ka leidsime).

Haridus ja sealhulgas kasvatus on keeruline kombinatsioon erinevatest mõjuritest, millest ühtegi ei tohi alahinnata. Vaja on terviklikku lähenemist, mis ületab koolivõrgu piirid, et lastest kujuneksid väärikad noored ja täisväärtuslikud Eesti kodanikud.

Panustada tuleb noorte kasvatusteaduslikku ettevalmistusse, et vanematena oskaksid nad tähelepanu pöörata oma laste kasvatamise võtmemomentidele. Täiustada on vaja sotsiaalhooldussüsteemi, et tagada märkamist, nõustamist ja sekkumist piisavalt varases staadiumis – vältimaks kasvatusprobleeme teismelise eas.

Koolisüsteemi on vaja mitmeid uusi arenguid, et tagada jõukohased ja eduelamusi pakkuvad õppetunnid ning professionaalselt tegutsevad õpetajad igasse kooli, mida juhivad kindla pedagoogilise visiooniga direktorid. Vaja on, et koolid oleks kodudes kõrgelt hinnatud, et õpetajate ja koolijuhtide professionaalsust usaldataks.