Kuidas on võimalik ühel inimesel väita korraga seda, et Eesti ei pea pagulastele rahvusvaheliselt nõutul tasemel head elu pakkuma, sest raha napib, ning seda, et tegelikult meil pagulastega probleeme pole – selle ja muude Eesti Väitlusseltsi ning Kristiina Ojulandi tänase duelli vastuolude üle arutleb rahvusvahelise kategooria debatikohtunik Anna Karolin.
Aitäh väitluspooltele terava sõnaheitluse eest! Tänane debatt ilmestab hästi tõenäoliselt Eesti poliitilistes ringkondades käivat arutelu pagulaspoliitika üle, kus viks Eesti kirjutab viisakalt alla kõikidele rahvusvahelistele lepingutele ning seejärel väldib nende täies mahus täitmist.
Kui väitlusselts nägi probleemina üksnes paberil olevaid elamistingimusi, mis päriselt ei realiseeru, ja tõi selle tõestuseks mitu allikat, siis eitava poole vastus oli küll mitmekihiline, kuid sisemises vastuolus.
Nimelt. Esiteks tõi Ojuland välja, et Eesti ei peagi täitma kohustusi täiel määral, vaid ainult vastavalt enda võimetele, ning et kodanike probleemidega tegelemine on prioriteet. Samal ajal väitis ta, et tegelikult mingeid probleeme pole, seda sisuliselt tõestamata, ning lõpuks väitis, et selliste kohustuste täitmine mitte ainult ei käiks Eestile üle jõu, vaid tooks kaasa ka suureneva põgeniketulva. Kuidas sellised stsenaariumid üheaegselt tõesed saavad olla, tänasest väitlusest ei selgu. Arvestades jaatava poole usaldusväärse tõestusmaterjali hulka, leian, et probleem on olemas.
Järgmise küsimusena arutleti Eesti moraalse kohustuse üle nii ajaloolisest vaatenurgast kui ka võttes arvesse riigi kohustusi enda kodanike ees. Jaatav pool ei selgitanud kahjuks piisavalt, missuguseid muudatusi ning kulutusi peaks riik tegema, kuid arvestades pagulaste väikest arvu, oletan, et tegemist pole väga suurte ümberkorraldustega. Samuti jäi nende argumentatsioon pagulaste õiguste kohta veidi üldsõnaliseks ega seostunud küsimusega vahel konfliktsetest riigi kodanike õigustest. Ojuland seevastu tõi välja, et riigil on kohustus tegeleda enda kodanike probleemidega enne teiste aitamist.
Mulle jäi väitluse lõpuni selgusetuks, missugused on mõlema poole arvates riigi rahalised võimalused ja kohustused pagulaste suhtes. Ühelt poolt mõistan kohtunikuna riigi vajadust prioriteediks seada just vaesuses lapsed, ent kas tegemist pole pigem pagulastega võrreldava näitega? Riik lihtsalt ei taha (mitte ei saa) investeerida sotsiaalsfääri piisavalt ning see avaldub nii pagulaste elamistingimustes kui laste jätkuvalt täbaras olukorras.
Ojulandi põhiargument oli sotsiaalsete garantiide positiivne seos põgenike arvu kasvuga. Jaatav pool vastas talle veenvalt, et põgenikud sihivad garantiidetast hoolimata just kõrgema elatustaseme ning parema kliimaga riike ning enamajolt satuvad sinna riiki, kuhu nad esimesena jõudsid. Isegi ilma jaatuse vastulauseta tekib küsimus, et kui Ojuland toetab tagakiusatutele uute võimaluste pakkumist, siis miks ta argumenteerib samal ajal tugevalt rohkemate pagulaste vastuvõtmise vastu.
Ka jaatav pool komistas ise sisemise vastuolu otsa, väites ühelt poolt, et rahvusvaheliste kohustuste täitmine on meie moraalne kohustus, samal ajal öeldes, et peaksime lepinguid täitma enda huvidest lähtuvalt—võime ju ise kunagi abi vajada. See argumendiliin siiski väitluses otsustavaks ei saanud.
Kahtlemata on positiivne, et Eesti on muutunud pagulaste riigist põgenikele abi pakkuvaks riigiks.
Arvestades siin väitluses toodud tõestusmaterjali ning eitava poole argumentatsiooni sisevastuolusid, on selle väitluse võitja jaatav pool. Tundub, et põgenike elutingimuste parandamiseks ei ole vaja hiiglaslikke kodanike pankrotistavaid pingutusi, vaid seda, et ka põgenikud muutuksid sotsiaalministeeriumi prioriteediks ning Eesti täidaks endale võetud rahvusvahelisi kohustusi piisavas mahus.
Olgugi et nõustun Ojulandiga, et nii ajaloolistel põhjustel tundliku integratsiooniga kui ka mitmete sotsiaalprobleemidega tuleks jõuliselt tegeleda, pole need otseses konfliktis pagulaste olukorra parandamisega. On tõenäoline, et sõjakoleduste eest põgenenud inimesed on motiveeritud leidma endale nii töö, arstiabi kui elukoha, nad lihtsalt vajavad uues keskkonnas läbimõeldud abi ja vastutulelikkust.
