Ants Nõmper: rohkem riigimehelikkust!

Vandeadvokaat Ants Nõmper. Foto: www.rln.ee

Riigid, mis vahepeal on otsustanud apteegiturgu liberaliseerida, on paari aastaga oma veast aru saanud ja uuesti piiranguid karmistanud. Õiguskantsler sunnib Eesti riiki kiirustama ja tegema samasugust viga, kirjutab Ants Nõmper, vandeadvokaat ja Tartu Ülikooli meditsiiniõiguse õppejõud.

estimaalaste kahetsusväärseks omaduseks on näha kõigepealt igas olukorras probleeme. Meenutagem kasvõi aastavahetuse «Tujurikkuja» vokaalsketši. Eestimaalaste positiivne omadus on meie tarmukus ja võime probleeme lahendada. Meie tarmukus teeb meile aga karuteene, kui me liigselt kiirustame ega teadvusta endale, et hetkeolukorras võib ka midagi head olla. Ega ilmaasjata öelda, et endine Ida-Saksamaa oli kõige skisofreenilisem riik, sest üritas nõukogude korda rakendada Preisi järjekindlusega. Praegu on Eesti endale karuteenet tegemas apteekide reformiga.

Mõelgem alustuseks riigile, kus apteeke ühe elaniku kohta on kaugelt rohkem kui Euroopas keskmiselt. Siis mõelgem linnale, kus apteekide arv on viimase 20 aastaga viiekordistunud. Lisagem sellele tõdemus riigist, kus enamik retsepte on digitaalsed ja käesoleval aastal saab reaalsuseks ka ravimite

e-kaubandus. See tähendab, et inimene ei pea üldse enam apteeki minema, vaid apteek tuleb inimese juurde. Sellise riigi ja linna üle võib ainult uhkust tunda, kui poleks kolme tõrvatilka meepotis: maapiirkonnad, hind ja valik.

Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et mitte kõik Eesti piirkonnad ei ole Eesti edust osa saanud. Vastupidi, enamiku Eesti valdade jaoks on Eesti edulugu tähendanud elanike lahkumist, koolide ja haiglate sulgemist, politsei ja päästeüksuste kaugenemist jne. Sama kehtib ka apteekide kohta – maa-apteekide arv on järjepidevalt vähenenud. Mingit otsest abikätt riik maa-apteekidele ulatanud ei ole.

Ainsaks abimeetmeks, mis on aidanud maa-apteekide massilise sulgemise vastu, on 2006. aastal jõustunud keeld suurendada linnades apteekide koguarvu. Täpselt nii – keelatud ei ole linnades apteekide avamine, kuid neid on võimalik avada üksnes suletud apteekide arvelt. Seetõttu on ka linnades jätkunud apteekide avamine ja näiteks Tallinnas on nn turuluku kehtivuse ajal antud luba avada 31 apteeki. Ainuüksi eelmine aasta andis ravimiamet välja üheksa uut tegevusluba Tallinnas apteegi pidamiseks. See on küll üks nõrk lukk, kui uks nii tihti lahti käib!

Linnades apteekide arvu suurendamise keeld on mõistlik kaitseabinõu maa-apteekidele. Kuigi maa-apteekide arvu vähenemine peatus alles eelmine aasta, võib julgelt öelda, et ilma linnas apteekide asutamise keeluta oleks apteekide sulgemine maal palju ulatuslikum. Miks? Seepärast, et apteekide arvu suurenemine toob kaasa vajaduse erialapersonali järele. Farmatseutide ja proviisorite õpe kestab aastaid ning massiline apteekide avamine toob kaasa tööjõu liikumise maalt linna, kus apteekides on palgad kõrgemad. Seega peame endalt ausalt küsima, kas oleme valmis Tallinnas ja Tartus «taluma» olukorda, kus kaubanduskeskuses on tihti kõigest üks apteek, ja seda selle nimel, et mõnes vallas apteek säiliks. Mina igatahes olen!

Teine tõrvatilk ravimite vallas on ravimite hind. Ravimid on kallid ja jäävad kalliks ka edaspidi, sõltumata sellest, kui palju Eestis apteeke on. Seda eelkõige seetõttu, et hinnanguliselt moodustab koguhinnast ainult 20% hulgimüüjate (5%) ja apteekide juurdehindlus (15%). Võrdluseks, tootja hinnaosa on 80% ning riik lisab kõigele eelnevale 9% käibemaksuna.

Sarnaselt kütuseturuga, kus enamiku hinnast moodustavad sisseostuhind ja maksud, ei too uute tanklate/apteekide avamine kaasa hindade langust. Lisaks kehtivad apteekidele ja ravimitele erinevad reklaami-, nomenklatuuri- ja juurdehindluspiirangud, mistõttu ei saagi välja kujuneda näiteks toidukaubanduses tavalist premium-/tava-/säästu-apteekide jaotust. Juurde tulevad apteegid on seetõttu ikka samasuguse valiku ja hindadega ning apteekide asutamispiirangute kaotamine ei mõjuta hindu.

Kolmandaks probleemiks on ravimite valik. Laias laastus võib väita, et Eestisse tuuakse ainult 50% neist ravimitest, mis on viimastel aastatel Euroopas turule lastud. Tõsi, nende hulgas on ravimeid, mille analoogid on Eestis olemas, kuid väga suur osa on tõesti asendamatud ja elulemust või elukvaliteeti oluliselt mõjutavad vähiravimid.

Jällegi ei soovi ma hakata süüdlasi otsima, vaid piirdun tõdemusega, et suurimaks põhjuseks on meie riigi väike elanike arv ja maksevõime. Väheste ja vaeste patsientide jaoks ei ole tootjatel majanduslikult mõistlik ravimeid tarnida. Seda enam, et kui Eesti kaupleb enda jaoks soodsa hinna välja, siis tahab sama hinda saada ka näiteks Saksamaa patsient, ja tootja kaotab seal rohkem, kui võidab Eestis. Apteekide arv Eestis ei huvita seejuures ühtegi ravimitootjat ning ravimite valik Eestis ei muutu seoses apteekide lisandumisega küll kuidagi paremaks.

Seega võib vahekokkuvõttena öelda, et kavandatud apteekide asutamispiirangute tühistamine ei lahenda ühtegi ravimite valdkonna probleemi – linnades on juba apteeke piisavalt, ravimite hinnad ei alane ja valik ei suurene. Küll aga toob see kaasa maa-apteekide veelgi kiirema väljasuremise. Miks siis õiguskantsler kiirustab?

Kui riigikogu sai eelmise aasta 19. septembril õiguskantsleri taotluse apteekide asutamispiirangud ära kaotada, siis arutati seda nii komisjonides kui ka riigikogu täiskogu istungil. Riigikogu leidis, et probleem on olemas, kuid seda ei saa lahendada kirvemeetodil. Kui vaidlusalused sätted tühistada, siis ei oleks Eestis enam mingeid apteekide asutamispiiranguid.

Selline olukord oleks aga vastuvõtmatu riigile ning 16. oktoobril 2012 otsustas riigikogu välja töötada uue tervikliku regulatsiooni linna- ja maa-apteekide jaoks. Praegu sellega tegeletaksegi. Õiguskantsler aga ei suvatsenud riigikogu töö tulemust ära oodata ja pöördus riigikohtusse.

Formaalselt on tal selleks õigus, sest põhiseaduse teksti kohaselt peab riigikogu 20 päeva jooksul olema seaduse ära muutnud. Põhiseaduse mõtte kohaselt on aga tegemist võimude lahususe põhimõtte rikkumisega. Viidatud 20 päeva reegel on põhiseaduses selleks, et riigikogu ei eiraks õiguskantsleri ettepanekut.

Me kõik saame aru, et 20 päevaga ei ole tavapäraselt võimalik seadust muuta, ja seetõttu on määrav see, kas riigikogu tegeleb küsimusega või mitte. Antud juhul tegeleb, kuid õiguskantsler ei ole huvitatud asja terviklikust lahendamisest, vaid ainult olemasoleva lõhkumisest. Minu meelest ei ole see riigimehelik. Asutamispiirangud on kehtinud juba seitse aastat ning midagi hullu ei juhtu ettevõtlusvabadusega, kui need piirangud kehtivad veel senikaua, kuni demokraatliku riigi parlament oma tööd teeb.

Õiguskantsler on öelnud, et tema juhindub põhiseadusest ja on leidnud sealt sätte, mille kohaselt tuleb ettevõtlusvabaduse piirangud kindlasti ära kaotada. Mina seda ei usu, et tingimata tuleb ära kaotada. Kasvõi selle pärast, et enne kui keegi põhiseaduse lugemisega jõuab sätteni, mis räägib ettevõtlusvabadusest, möödub lugeja sättest, mis kohustab riiki kaitsma inimeste tervist.

Ettevõtlusvabadus ja kõikide konkurents kõikide vastu ei ole ainus väärtus, mis meie põhiseaduses kirjas on.

Hoopis suurem väärtus on elanike tervis. Selle kaitseks on riigil kohustus kehtestada regulatsioonid, mis ühel või teisel viisil tagavad tervise kaitseks vajalike teenuste kättesaadavuse üle Eesti. Apteegiteenus on kahtlemata selline teenus, ilma milleta ei saa tervise kaitsest rääkida. Kindlasti ei saagi olla apteek igas külas, kuid Eesti olukord on juba selline, et apteek on ainult pooltes maavaldades. Ei ole riigimehelik seda negatiivset olukorda veelgi süvendada.

Erinevad apteekide asutamispiirangud kehtivad enamikus Euroopa riikides. Viimased uudised näitavad seda, et riigid, kes vahepeal on otsustanud apteegiturgu liberaliseerida, on paari aastaga oma veast aru saanud ja uuesti piiranguid karmistanud. Õiguskantsler sunnib Eesti riiki kiirustama ja tegema samasugust viga. Apteekide asutamispiirangute kiirkorras tühistamine ei lahenda ühtegi tegelikku probleemi apteegiturul, küll aga tekitaks see veelgi enam regionaalset ebavõrdsust ning sõidaks teerulliga üle parlamendi otsustusõigusest. Paluks rohkem riigimehelikkust!

Ants Nõmper on Tartu Ülikooli meditsiiniõiguse õppejõud ja advokaadibüroo Raidla Lejins & Norcous partner. Ta on käesolevas artiklis käsitletud teemal nõustanud Eesti Apteekide Ühendust. Ta on osalenud OÜ Paide Vee Tänava Apteek vaidluses ravimiametiga.

Huvilistel soovitame tutvuda ka Ants Nõmperi pikema artikliga ajakirjas Juridica (X/2012, lk 727–738): «Tervise kaitse põhiõigusest apteekide asutamispiirangute näitel».