Marleen Pedjasaar ja Sten Andreas Ehrlich online-väitlemas.

FOTO: Andres Haabu

Pagulaste aitamine pole nii kallis, et välistaks samal ajal ka Eesti laste aitamise, leiab Eesti Väitlusseltsi võistkond tänase online-väitluse omapoolses lõppsõnas.

Marleen Pedjasaar ja Sten Andreas Ehrlich online-väitlemas.

FOTO: Andres Haabu

Marleen Pedjasaar ja Sten Andreas Ehrlich online-väitlemas.

FOTO: Andres Haabu

Täname oponenti sisuka väitluse eest. Inimõigused on universaalne väärtus, mida meil on moraalne kohustus tagada. Seda kohustust oleme lisaks kinnitanud mitmete rahvusvaheliste lepete läbi. Ometi ei taga me tänases Eestis pagulastele nii häid tingimusi, kui meilt nõutakse ja mida me suudaksime.

Arvestades pagulaste minimaalset hulka, ei ole neile paremate tingimuste, näiteks keeleõppe, tagamine kulukas. Seega ei ole põhjendatud ka oponendi loogika, justkui peaksime valima, kas tegeleda Eesti probleemidega (näitena toodud laste vaesus) või parandada siia jõudnud väheste pagulaste elamistingimusi. Nagu oponent ka ise tunnistas, peaksime tegema mõlemat.

Pagulaste olukorda saaks parandada keeleõppe ja tervishoiu valdkonnas, nagu väitluse jooksul arutatud. Põgenikele on tagatud vaid üks keeleõppe tund nädalas ning sageli ei toimu ka sedagi. Pagulased võetakse vastu kohas, mis on suurematest asulatest kaugel ning kus neil puudub võimalus eesti keelt praktiseerida. Loomulikult ei õpi valdav osa põgenikke sellistes tingimustes eesti keelt ära, mis raskendab nende integratsiooni. Samuti ei pakuta pagulastele töö ja elukoha leidmisel abi.

Oponent nõustus, et ka Eesti ühiskond ei suhtu põgenikesse sallivalt, mis muudab lõimumise veelgi raskemaks. Põgenike elutingimuste parandamine edendab lõimumist, mida pidas oluliseks eesmärgiks ka proua Ojuland.

Lõpetuseks oli oponendi üks suuremaid väiteid, et kui parandada pagulaste elamistingimusi, võib Eestisse tulla suur hulk «hõlptulu otsijaid», kelle huvi oleks meie sotsiaalsüsteemi peal liugu lasta. Siinkohal hägustus piir pagulaste ja immigrantide vahel – viimaseid lõppenud väitlus ei käsitlenud ning pagulasi hõlptulu otsijateks kindlasti liigitada ei saa. Pagulasel puudub võimalus valida, millisesse riiki asuda ning seetõttu tingimuste parandamine pagulaste hulka ei suurendaks. Inimestele, kelle elu on ohus, tuleb Eesti riigil pakkuda parimat võimalikku kaitset ning tuge.

Järgnevalt avaldame Kristiina Ojulandi lõppsõna ning väitluskohtuniku hinnangu! Väitlusseltsi võistkond ei esinda online-debattides reeglina isiklikku seisukohta.