Liina Hirv

FOTO: Erakogu

Avalikkuse pahameeletormi tekitanud õpetaja kiusamise video näitab, et kiusajad pole saanud kodust kaasa elementaarset käitumiskasvatust, ja seda, et ei õpetaja ega õpilased pole saanud oma probleemides koolilt piisavalt tuge, kirjutab Eesti Õpilasesinduste Liidu juht Liina Hirv.

Tegemist on juhtumiga, mis tekitab väga palju küsimusi, kuid juhib ka tähelepanu olulistele valukohtadele. Praeguseks on näha, et laias laastus on hinnang juhtumile olnud kahetine: süüdi on poisid ja tegemist on ilmselge näitega sellest, kuidas õpetajal on liiga vähe õigusi, teisalt, et õpiraskustega klassi ette on saadetud lihtsalt ebakompetentne õpetaja. Meelevaldne oleks aga lihtsalt üht või teist osapoolt süüdlaseks pidada. Põhjuseid tuleb otsida kaugemalt.

Poiste käitumine oli lubamatu ja kahetsusväärne. Teada on, et tegemist on õpiraskustega klassi lastega. Järelikult on need noored, kellel ilmselt on hariduslikud erivajadused juba nooremast east ja vaevalt, et poisid, kes videos õpetajat vägivaldselt kohtlevad (ja noormees, kes seda jäädvustab) esimestest kooliaastatest alates sellise käitumisega.

Tahan viidata sellele, et probleemi oleks olnud võimalik vältida pideva toetustööga kooli tugispetsialistide poolt. Olgu selleks kooli psühholoog, eripedagoog või abiõpetaja – kui noortega oleks varasest east oluliselt rohkem tööd tehtud, mitte n-ö eest ära saadetud, poleks ehk asjad nii hulluks läinud.

See muidugi sunnib tähelepanu juhtima asjaolule, et vähemalt 2011. aasta seisuga olid tugispetsialistid olemas vaid kolmandikus Eesti koolides. Ilmselt on meie koolides palju selliseid noori, kes vajaksid toetamist ja juhendamist teisel tasandil kui keskmine kooliõpilane, kuid ilmselgelt praegu ei jõua taoline tugi väga paljudeni.

Kindlasti on siin roll karistamatuse tundel - kas on varasemates kooliastmetes noormeeste ebaõpilaslikku käitumist lihtsalt eiratud või ei ole järgnenud tegelikke karistusi. Teisalt ei saa üle ega ümber sellest, kui suur vastutus ja roll on siin kodul, kodusel kasvatusel ja vanematel. Kui sellele kas ei ole lihtsalt tähelepanu pööratud või on hoiak olnud automaatselt last kaitsev ja kooli süüdistav, siis on raske midagi paremat loota.

Õpetaja roll klassis on eelkõige tundi läbi viia. Samas tõi kooli direktor välja, et tegemist ongi õpiraskustega XIII klassiga. Tekib küsimus, miks on sellise klassi ette saadetud õpetaja, kellel tegelikult selleks kompetents puudub (märkus kooli juhtkonna poole). Teisalt, õpetajal peab olema mingi võimekus end klassi ees kehtestada. Kui see puudub, siis vähemasti võimekus langetada kiirelt otsus ja reageerida, võtta midagi ette. Leian, et õpetaja oleks võinud tunni lõpetada (sest õppetööd ilmselgelt ei toimunud) ja pöörduda kas direktsiooni või klassijuhataja poole, edasi juba teavitama politseid (sest tegemist oli füüsilise vägivallaga).

Võib öelda, et see on ehk konfliktiolukordades koolis üks võtmeküsimus – reageerimine, abi otsimine. Seda nii õpilase kui õpetaja poolt. Tihti lastakse olukorral minna nii hulluks, et teised osalised - kaasõpetajad, tugispetsialistid, direktsioon - märkavad juba ise asjade valet kulgu, kuid samas saaks teatud tasandi konflikte juba eos vältida, kui üks või teine pool tooks sisse kellegi eelpoolmainitust.

Oodata ja loota, et probleemid ise lahenevad või et inimesed muutuvad, ei ole mõtet. Iseenda võimeid tuleb kriitiliselt hinnata. Kui ei olda piisavalt autoriteetne, et saada hakkama kõurikutega, siis tuleb seda arvestada ja olla valmis, et vajame kõrvalist abi. Ja see on täiesti normaalne, et otsitakse abi. Õpetaja töö ei peagi olema pätipoistega klassis maade jagamine, vaid õpetamine ja õpilase toetamine. Kui seda viimast ei saa teostada, tuleb sellele teiste tähelepanu juhtida.

Kahjuks esineb koolipildis õpetaja vastu suunatud vägivalda omajagu. Miks? Tegelikult juba eelmainitud põhjustel. Esiteks pole noored kaasa saanud kodust elementaarset käitumis- ja väärtuskasvatust.

Teiseks, erivajadustega (hüperaktiivsete, kehva sotsiaalmajandusliku taustaga vms) õpilased ei saa algusest peale piisavat tuge, mistõttu neil tekivad õpiraskused, sellest edasi trots õpingute ja kooli vastu, mis siis suundub nii kaasõpilaste kui õpetajate pihta.

Samas on mängus ka õpetaja psühholoogiline võimekus. Lihtsamate konfliktide puhul oleks võimalik ka emotsionaalselt intelligentse käitumisega ühelt või teiselt poolt olukorra edasiarenemist vältida. Kahjuks ollakse tihti aga oma positsioonil kinni – kas õpilane ajab trotslikult oma õigust taga või hoiab õpetaja oma autoriteedist küüntega kinni, mis igas olukorras sugugi vajalik ei ole.

Õpetaja ja õpilane peaksid olema partnerid. Võrdväärsed. Teineteist austavad.