Juhtkiri: kultuurivedur kultuurist väljaspool

Postimehe kultuuripreemia Kultuurivedur 2012 pälvis "Tujurikkuja" meeskond. Preemia üleandmine Postimehe toimetuses. Foto: Peeter Langovits

Meelelahutus tuleb üldiselt televiisorist ja seda ei peeta kultuuriks. Siiski seaks kultuuri määratlemine vaid Estonia kontserdisaali, vähemalt kilo kaaluvate raamatute ja mustvalgete filmide kaudu kultuurile liiga kitsad piirid. Kultuuripiiride avardamise eest sai tänavuse Postimehe Kultuuriveduri auhinna «Tujurikkuja» meeskond.

Arvo Pärt on kahtlusteta eesti kultuuri igiliikur; ainus, mida me oma väärfilmide varasalve juures põdema peaksime, on vähene rahastamine; igas mõttes kaalukate ilukirjandusteoste ilmumine on jätkuvalt oluline uudis.

Kuid eesti inimene veedab keskmiselt neli tundi päevas televiisori ees. Seda on palju. Ning ka olulist osa oma kultuuriväljast täidab eesti inimene sellega, mis tuleb telerist. Kultuuri sealt paraku väga palju ei tule. Seepärast oleks meil vaja «Tujurikkujat» sisseostetud formaadiga teleshow’de ja rääkivate peadega süvapoliitika vahele mitte kord aastas, vaid lausa kord kuus. Kuid eks häid asju tundub alati vähe olevat.

Nalja ülesanne ühiskonnas on öelda välja seda, mida tõsises ­arutelus öelda ei saa. Nii on «Tujurikkuja» oma aastavahetusprogrammides esitanud hulga küsimusi, mille tõstatamine väljaspool nalja võiks mõjuda solvava rünnakuna. Näiteks küsimus meie oma ajalookäsitlusest, alkoholijoobest tingitud õnnetusjuhtumite ja ­õigusrikkumiste suur hulk, Eesti-Soome suhted väljarände laines, kinnisvarabuum, aga ka nn pehmed teemad, näiteks laste ja loomade kohtlemine. Asjaolu, et igal uusaastahommikul leiavad mõned poliitikud, et «Tujurikkuja» on läinud üle piiri, näitab, et tehtud on head tööd.

Kuid mitte ainult poliitikud ei pea «Tujurikkuja» nalju hea maitse piire ületavaks. Ühiskondlike reaktsioonide lahkamine, näiteks dopingu­skandaal möödunud aastavahetusel, küüditamise sketš kolm aastat tagasi või anonüümsed netikommentaatorid eelmisel aastavahetusel, annab võimaluse suunata pettumus ja pahameel eneseirooniasse, mis on igal tasandil pettumisest ja kirumisest tervislikuma mõjuga.

«Tujurikkuja» on läinud aastatega paremaks ja sotsiaalselt tundlikumaks. Viis aastat tagasi üsna lihtsakoelise naljasaatena alustanud, annab see nüüd värske vaate nii poliitskandaalidele kui kultuurile endale – kõik inimesed ei viitsi vaadata «Püha Tõnu kiusamist» ega mõista «Õnne 13» populaarsust ETVs. Ning sellele, kui igav oleks elu, kui kõik inimesed vaataksid ühesuguse vaimustusega ühte ja sedasama, «Tujurikkuja» viitabki.

Kõrgkultuur on alati tähelepanu- ja uudisväärtuslik. Ent selle juures ei tohiks unustada ka onu Heinot.