Ahto Lobjakas

FOTO: Postimees

David Cameronile ei saadud pihta. Briti peaministri möödunud nädala Euroopa-kõnele järgnes kontinentaalne välkkommentaaride tulevärk. Lõviosas nähti kõnes seda, mida näha taheti (ja osati): Cameron ei tea, mida tahab, ei tunne Euroopat, vaatab minevikku. Tõde ei peitu antud juhul üksikasjades. Kõnest aru saamiseks on vaja mõista kaht asja: see tehti sundseisus ning sellele on kindlustatud järelmid.

Esiteks, Cameronil ei olnud valikut. Euroskeptikute tiib on peaministri enda partei viinud mässu äärele. Ühtlasi kasvab briti avalikkuse skepsis ning Iseseisvuspartei (UKIP) nimeline erakond sööb tooride jalgealust. Väljaspool nihkub Euroopa Liit enda stabiliseerimiseks üha enam ettevõtmiste suunas, milleks Londonil on üha vähem mandaati. Teiseks, kuidas ka referendum briti sisepoliitikas mängima ei hakka, tähendab see Euroopa jaoks suuri strateegilisi muutusi – millega ülejäänud riikidel tuleb tahes-tahtmata arvestada.

Vastavalt tuleb analüüsida reaktsioone. Prantsusmaa ja Itaalia koos Lõuna-Euroopaga hõõrusid käsi, lootes instinktiivselt survelangust, Põhja-Euroopa nõrgenemist. Vähem kindla asukohaga riikide reaktsioonid on olnud ratsionaalsemad (ja Eesti jaoks huvitavamad). Poola välisminister Radek Sikorski ütles reedel, et kui brittidel on vabadus ja võimalus taganeda «oma saarele», siis Poola huvides on «põlistada oma osalus Ladina tsivilisatsioonis» – katoliiklik ELi määratlus, mis osutab, et ehk mitte alati ei ole Poola suurriik, mis Eestist parimini aru saab. Rootsi, mille mured on enam majanduslikud, tunneb end samuti löögi all olevat. Ühes Suurbritanniaga ei kuuluta euroalasse (80 protsenti elanikest on vastu), koos huvitutakse pangandussektori iseseisvusest. Valik on sama: kas loobuda huvidest või jääda ELi perifeeriasse.

Ka ülejäänud Põhjala jaoks ei tõota ELi kõige majandusliberaalsema liikme irdumine head. Lisaks kaoks väikeriikide jaoks oluline vastukaal Saksamaale ja Prantsusmaale. Saksamaagi on Londoni suhtes viimastel kuudel üles näidanud märkimisväärset mõistmist, kuid on lõppkokkuvõttes teisel kursil, pühendudes loosungile «Enam Euroopat» – lahtiseletatult majandus-rahanduslikule lõimumisele ja poliitilisele unioonile.

Suurbritannia enda jaoks ei pruugi valikud olla kaugelt nii melanhoolsed kui alguses paistis. Financial Timesis osutas Wolfgang Münchau esmaspäeval, et võimalik USA ja ELi jagatud ühisturg annaks selles automaatselt koha ka Suurbritanniale. Lahkumine EList (või selle südamest) räägitaks läbi jõupositsioonilt. Londoni mõttekoja Euroopa Reformikeskus (CER) juht Charles Grant arvab sama: ideaalis võib Suurbritannia reformida ELi enda, halvemal juhul on tal veto ülejäänud ELi uute lepete suhtes. Kui viimaseid kiirelt ei tule (nagu Berliin nüüd paistab nõustuvat), siis võib juhtuda, et britid lahkuvad uppuvalt laevalt – kuna eurotsooni stabiliseerimine nõuab põhjapanevaid muutusi.

Mark Leonard (on kuulutanud XXI sajandi «Euroopa aastasajaks») kardab, et Cameron summutas Suurbritannia hääle Euroopa olulistes projektides, milleks peale euro ja ühisturu on Euroopa naabruse stabiliseerimine (Venemaa!) ja ELi globaalne positsioon. Viimase kahe osas on olukord tegelikult vastupidine: Suurbritannial on ELis suurimad kaitsekulutused, ta on ÜRO Julgeolekunõukogu vetoliige, tal on tuumarelv. Asi on kaugel Suurbritannia võimalikust «uhkest üksindusest» – ELi välispoliitika sans London saaks ühelt poolt olla senise veel haledam vari ning teiselt poolt väga tõsise mure allikas äärepealsetele riikidele nagu Eesti.
Cameroni ümber tõusnud furoor, kus meiegi esindajad kiirelt sõna võtsid, näitab, et Eesti huvides on esmajoones tasakaal ELis. Hiljutine kursi võtmine Saksamaale ei tohi saada ühe orientatsiooni väljaviskamiseks teise kasuks. EL ilma Suurbritanniata võib meile olla üsna ebamugav koht.