Pagulasväitluse reklaam.

FOTO: Postimees

Reformierakondlasest eurosaadik Kristiina Ojuland kaitseb täna Postimehe arvamusportaali online-väitluses seisukohta, et Eesti ei peaks pakkuma pagulastele paremaid elamistingimusi. Talle oponeerib Eesti väitlusseltsi võistkond koosseisus Marleen Pedjasaar ja Sten Andreas Ehrlich.

Kristiina Ojuland

FOTO: Peeter Langovits

Väitlus kestab täna terve päeva. Allpool saab lugeda mõlema poole avakõnesid ja lõpus jaatajate kiiret vasturepliiki Ojulandile. Kell 11.30 algab debati põnevaim osa ehk ristküsitlus. Paremad käesoleva loo kommentaariumisse esitatud lugejate küsimused esitatakse ristküsitluse lõpus mõlemale osapoolele. Väitluse võtavad kolmanda osana kuskil kella 14 paiku kokku mõlema poole lõppsõnad ja kohtuniku hinnang.

EESTI VÄITLUSSELTSI VÕISTKONNA AVAKÕNE
Eesti peab pakkuma pagulastele paremaid elamistingimusi

Täpsustame kohe alguses, et pagulast defineeritakse kui isikut, kes on olnud sunnitud oma kodumaalt lahkuma, sest teda kiusatakse taga. Pagulane erineb immigrandist, kelle elu ning õigused pole tema kodumaal ohus.

Milline on pagulaste olukord Eestis?

2012. aastal andis Eesti pagulasstaatuse 55 inimesele. Varjupaiga taotlemise perioodil paigutatakse inimesed üldjuhul elama Ida-Virumaal asuvasse Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskusesse. Olgugi et pagulasi on vähe, on nende kohtlemine Eestis puudulik. 2011 koostatud uuring tõi peamise probleemina välja infopuuduse – intervjueeritud pagulastest polnud ükski saanud teavet tervishoiuteenuste või oma õiguste ning kohustuste kohta. 2010 läbi viidud kontrollkäigu raport märgib, et varjupaiga asukoht ning vähenev eelarve raskendavad erinevate teenuste pakkumist. Isoleeritus tekitab pagulastes lisastressi.

Pagulaste halvale olukorrale on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler Indrek Teder. Oma märgukirjas sotsiaalministrile märkis Teder, et riik pole suutnud täita endale seadusega pandud kohustust korraldada pagulaste elamaasumine kohalikesse omavalitsusüksustesse. Lisaks ei pakuta põgenikele eluliselt vajalikke teenuseid, näiteks piisaval tasemel arstiabi ning keeleõpet.

Milliseid tingimusi peaksime pagulastele pakkuma?

Pagulasseisundi konventsioon ning ÜRO Inimõiguste Nõukogu, millega Eesti on liitunud, sätestavad kohustused pagulaste õiguste kaitsel. Põgenikel tuleb aidata lõimuda Eesti ühiskonda, pakkudes neile igakülgset tuge. Pagulastele tuleks võimaldada korralikud majutustingimused, arstiabi ning intensiivne keeleõpe.

Eesti peaks pakkuma põgenikele kõiki Pagulasseisundi konventsioonis nimetatud õigusi. Selgelt me seda täna ei tee. Konventsiooni ning ÜRO Inimõiguste Komiteega liitumine tundub olevat mainekujunduslik trikk, mitte tegelik soov pagulaste õiguseid austada. Eesti ühiskonnas ja poliitikas on suhtumine pagulastesse valdavalt ükskõikne või negatiivne.

Miks peaksime pagulaste õigusi austama?

Usume, et kõikidel inimestel on võrdsed põhiõigused. Inimesi ei tohi diskrimineerida rassi, soo, tõekspidamiste või päritolu alusel. Suhteliselt jõukasse ning vabasse lääneriiki sündimine on kui loteriivõit, mis ühtlasi on pannud meile moraalse kohustuse sünniloto kaotanuid aidata.
Samuti on Eesti võtnud endale varem nimetatud dokumentidega kohustuse pagulaste õigusi tagada. Väikeriigina on just meie huvides rahvusvaheliste kohustuste täpne järgimine. Ka paljud eestlased olid II maailmasõja ajal sunnitud põgenikena abi paluma. Kui me oma kohustusi ei täida, ei ole ka meil õigust häda korral abi oodata.

Lõpuks on põgenike õiguste tagamine ka praktiline. Pagulastele keeleõppe pakkumine, arstiabi tagamine ning töökoha leidmine on meie huvides, sest tagab kiirema integratsiooni ning ühiskonna ühtsuse.

KRISTIINA OJULANDI AVAKÕNE
Eesti ei pea pakkuma pagulastele paremaid elamistingimusi

Leian, et Eesti on pagulastega seotud kohustusi täitnud mõistlikus ulatuses, heas usus ning vastavalt oma võimekusele. Vastaspool on oma seisukohas keskendunud peamiselt kolmele argumendile: inimeste põhiõigustele, rahvusvaheliste kohustuste täitmisele ning pagulaste integratsiooni praktilisusele.

Loomulikult peavad kõikidel inimestel olema võrdsed põhiõigused. Eesti põhiseaduses on teiste põhiõiguste seas tagatud õigus riigiabile puuduse korral. Olukorras, kus Eestis elab absoluutses vaesuses pea iga viies laps ehk üle 45 000 lapse, peab valitsus pagulastega seotud probleemide lahendamise seadma konteksti, lähtudes eeskätt Eesti rahva huvidest.

Rääkides rahvusvahelistest kohustustest, siis olen seisukohal, et Eesti on nende järgimisel olnud igati eeskujulik, tegutsenud heas usus ning oma võimaluste piires. Vastaspoole vihjatud kitsaskohti rahvusvahelise kaitse saanud isikutele elamispinnaga kindlustamises ei saa pidada märkimisväärseteks puudujääkideks võetud kohustuste täitmisel. Riik peab eeskätt seisma oma kodanike eest ning alles seejärel tegelema teistega.

Lükkan siinkohal ümber argumendi, mis väidab, et Eesti inimesed peaksid kartma võimalust jääda häda korral ilma rahvusvahelisest toetusest ja potentsiaalsest asüülivõimalusest. Selleks, et Eesti kodanikud ei peaks asüüli enam kunagi taotlema, oleme ühinenud mitmete organisatsioonidega nagu näiteks NATO, kus koostöö teiste riikidega on väga hästi arenenud ning kus Eesti on omale võetud kohustusi eeskujulikult täitnud.

Integratsioon on Eesti jaoks ülimalt oluline teema. Riigis, kus muukeelne elanikkond moodustab ligi 30 protsenti, tuleb integratsioonile väga palju panustada. Seda on riik ka teinud. Pagulaste pakutakse tasuta keeleõpet ning noortele pakutakse lisaks eesti keelele ka tasuta täiendava keeleõppe võimalust keelelaagrites ja eestikeelsetes peredes. Koolidevahelise koostöö tegevusena saavad nad koos Eesti kodakondsusega noortega külastada eesti kultuuri ja ajalooga seotud kohti ning saada teadmisi Eesti riigi, ühiskonna, kultuuri ja ajaloo kohta. Arstiabi tagamine, sealhulgas hambaravi, on pagulastele samuti võimaldatud ning kellegi õigusi tervise kaitsele kindlasti ei piirata.

Lõpetuseks tahan öelda, et Eesti pakub hetkel pagulastele piisavalt häid elamistingimusi, et neil oleks võimalik alustada siin uut elu ilma mingisuguse tagakiusamiseta. Alati võib millegi üle nuriseda, kuid üksikprobleemide asemel tuleks näha üldpilti.

Eestis on palju olulisemaid probleeme ning on palju prioriteetsemaid kohti, kuhu raha paigutada. Samuti on pagulaste elamistingimuste tõstmisega seotud suured ohud, mis lääneriikides on tänaseks juba realiseerunud. Kui Eestil oleksid sotsiaalsed tagatised sama kõrged kui Soomes ja Rootsis, siis oleks siingi sadade asüülitaotlejate asemel kümned tuhanded, enamus nende hulgas õnneotsijad.

Perekondade taasühendamise kaudu tõuseksid need numbrid veelgi ja mitte 2-3 kordselt, vaid pigem 5-6 kordselt. Selle Pandora laeka avamise tulemusi on näha kõikjal nendes riikides, kus on asüülitaotlejaid liiga kergekäeliselt vastu võetud. Eesti asüülipoliitika praktika on väga heal tasemel, kus õiguse varjupaika saavad ka tegelikult need inimesed, kes seda vajavad. Ma ei toeta poliitikat, kus asüüli sildi all lubatakse riiki tuhandete kaupa hõlptuluotsijaid – võime vaid ette kujutada, millised tagajärjed sellel oleksid nii Eesti tööturule kui laiemalt kogu julgeolekule.

VÄITLUSSELTSI KIIRE VASTUREPLIIK OJULANDILE (lisatud kell 11.05!)

Tuletame meelde, et põgenikud pole hõlptulu otsijad, vaid inimesed, kelle elu on nende kodumaal ohus. Suurim hulk põgenikke on pärit Afganistanist ning on pagenud kodusõja eest.

Pagulaste arv Eestis on väga väike ning võib eeldada, et oluliselt ei kasva ka siis, kui nende elutingimusi parandame. Soome ja Rootsi jäävad ilmselt pagulaste poolt eelistatuks.

NATO liikmeks olemine ei kindlusta meile riigina igavest rahu ega välista olukorda, kus Eesti kodanikel võib tekkida vajadus kaitset paluda. Isegi asjaolu, et meil ei pruugi enam kunagi abi vaja minna, ei õigusta võetud kohustuste täitmata jätmist.

Vastaspool märkis, et pagulased saavad keeleõpet. Kuigi seaduses on see tõesti ette nähtud, praktikas see ei toimi, nagu selgub juba viidatud raportist. Samast raportist selgub, et ligipääs arstiabile on puudulik.

Avakõnedele ja vasturepliigile järgneb nüüd kell 11.30 ristküsitlus.

Pagulasteemalised väitlused saavad teoks Postimehe, Eesti Väitlusseltsi, Eesti Inimõiguskeskuse, siseministeeriumi ja Euroopa Pagulasfondi koostöös.