Tartus esitleti Eesti keskaja üldkäsitlust, raamatu koostas Tartu Ülikooli keskaja professor Anti Selart.

FOTO: Sille Annuk

Ajaloolist keelesituatsiooni Baltikumis ning baltisaksa keelt pikka aega uurinud ja sel teemal 2009. aastal doktoritöö kaitsnud ning nüüd Tartu Ülikoolis germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituudis lektorina töötav ja baltisaksa sõnaraamatu töörühma juhtiv Reet Bender kirjutab Postimehe arvamusportaalis innustust saanuna Marika Mägi hiljutisest artiklist «Eesti ajalugu II» ilmumise teemal ajaloost vahelduse mõttes peaasjalikult keelelisest vaatevinklist.

Pildil Reet Bender.

FOTO: Martin Pau

Olles jõudumööda jälginud raamatule «Eesti ajalugu II» osaks saanud tõepoolest üsnagi kirglist vastuvõttu, korjusid Marika Mägi arvamusloost «Kas eestlastel on Eesti ajaloos mingi roll» välja mõned asjad, mille kohta võiks üht-teist arvata. Peamiselt on selleks keel − ehk siis täpsemalt öeldes ajalooline keelesituatsioon Baltikumis.

Marika Mägi esitatud retoorilise küsimuse peale, kas ja kuivõrd peaksime üldse pidama baltisakslasi endile etniliselt võõraks, meenub üks üsnagi teravmeelne seletus liivlaste saatuse kohta. Nimelt vastus küsimuse peale, mis siis ikkagi sai liivlastest, kõlab järgmiselt: nad asusid 1939. aastal Saksamaale ümber. Sest mida siis ikka teha − kasutades Mägi väljendit − naiste sisseveo puudumise tingimustes, kui kasutada kohalikku ressurssi. Ning senise eliidi ümbermunsterdamine uueks eliidiks oli seesama kohaliku ressursi tarvitamine ning üsna tavapärane, pragmaatiline ja mõistlik praktika keskaegse (igat liiki) koloniseerimistegevuse raames, sest kaasatoodud ressurss oli ju üsna piiratud. Puudusid veel transpordilennukid, millega võib lisaks sõjatehnikale toimetada Afganistani kohale mida ja keda iganes − lemmik-hommikuhelvestest kompuutertomograafi ja tänapäeva minnesingeriteni välja.  

Eesti ja läti keele püsimajäämine, tingituna just nende staatusest koduse keelena tulnukate ja kohalike omavahelises suhtluses, on huvitav idee − seda just kolonisatsioonile/võimuvahetusele/vallutusele järgnenud esimeste sajandite keelesituatsiooni rekonstrueerimisel. Sest tegelikult me ei tea ega ilmselt saagi kunagi teada, mis keeles nad lisaks kehakeelele omavahel tegelikult suhtlesid, seda saab vaid arvata. Pealegi oli ka saabujate seltskond saksa erinevaid dialekte silmas pidades keeleliselt üsna kirju; unustada ei maksa ka ladina keele tähtsust. Kahtlematult oli Vana-Liivimaal kohalike keelte roll oluline − nagu seda on näidanud Paul Johansen, ilmselt suurim asjatundja sel alal. Suurema osa keskaegsete Balti linnade elanikkonnast, just töisest elanikkonnast moodustasid nii keskajal kui ka hiljem siiski ju kohalikud. Arvata võib, et konkreetsetes suhtlussituatsioonides kasutati omalaadset segakeelt, igal keelel oli oma funktsioon − kes kellega ja millest räägib. Samamoodi nagu tänapäevalgi, kus näiteks teadusgrantide taotlemise keeleks on inglise keel, tühja sest, et nii taotlejad kui ka lugejad on kõik eestlased, kes inglise keelt ühtviisi halvasti mõistavad. Ja nii nagu praegugi, kasutati ka siis tõlkide abi − sõna tolk on ju üsna vana. Siiski on alamsaksa ja hilisemate baltisaksa keelelis-kultuuriliste laenude osakaal eesti keeles (ja selle murretes, sest nö. kirjakeel allutati hiljem ju keeleuuendusele ja -normimisele) niivõrd suur, et tuleb tunnistada kohalike keelte vastuvõtjarolli siinses keelesituatsioonis. Alamsaksa sõnad kodunesid eesti keeles ning jäid kohalikku saksa keelde − baltisaksa keelde − alles ka hilisemal ülemsaksa perioodil, mis tasapisi, 16.−17. sajandi jooksul alamsaksa keele välja sõi. Nii riputasid eestlased oma rõivad nagisse, baltisakslastel oli selleks Knagge, peenem rahvas pani padjale püüri ümber − kui oldi aga nii peen, et seda tehti saksa keeles, siis oli selleks Bür, Bühre või Büre − ja riigisakslased ei saanud kummastki aru. Osad eesti keeles kodunenud alamsaksa sõnad laenati hiljem baltisaksa keelde tagasi ja nii võis Petri (sarnaselt Hupelile) kurta siinsete sakslaste kirju keelepruugi üle, tuues näiteks, kuidas daamid ja härrad ütlevad, asutades end teatud asutusse minema: «Ich muß auf den Peltik.»1 Selle asutuse veidi viisakam nimetus eesti keeles tuleb samuti alamsaksa keelest, olles muuhulgas säilitanud ka alamsaksa diminutiivsufiksi: nii tähendas kemmerken seda kõige väiksemat kambrikest. Kes laenude vastu huvi tunneb, leiab mullu ilmunud etümoloogiasõnaraamatus hulganisti huvitavat lugemist.

Oli selle algusaegade keelesuhtega kuidas oli, kuid üsna pea kujunes siiski välja teada-tuntud keelekasutuse hierarhilisus − mida kõrgem positsioon ühiskonnas, seda kultiveeritum keelekasutus skaalal eesti (läti) − saksa keel. Sama süsteem kehtis ja kehtib ka valdavalt ühekeelsetes ühiskondades − keelekasutus ja eneseväljendusoskus on klassikuuluvuse märgiks, nii nagu Eesti Wabariigi aegu peeti arenenud käekirja haritud inimese tunnuseks. Balti ühiskonna puhul siis − mida kõrgem positsioon ühiskonnas, seda saksakeelsem see oli: lisaeraldusjoon sotsiaalsete klasside vahel jooksis keelelist ja rahvuslikku veelahet mööda. Kes talupojaseisusest kõrgemale tõusis, see vahetas keelt ja väga pikka aega saksastusid kõik eestlased ja lätlased, kes talupojaseisusest välja pääsesid. Haritlaskonna keeleks oli mõistagi saksa keel ja Eesti Üliõpilaste Seltsi algusaastate koosolekuidki peeti saksa keeles − eesti keel oli toona pigem selliseks huvitavaks harrastusobjektiks. Mõistagi tuleb siinkohal meeles pidada, et rahvuse teema tõusis päevakorda alles 19. sajandil. Seni oli talupoeg ikka talupoeg, oli ta seda siis Saksamaal, Balti provintsides või mujal Saksa diasporaas. Kusjuures Galiitsias oli trendiks hoopis saksa talupoegade poolastumine − sest kohalikud ülemkihid olid poolakeelsed  ning prestiižseks keeleks poola keel. Keelevahetuses mängib olulist rolli keele prestiiž − vähemprestiižsema keele kõnelejad võtavad pigem siiski omaks prestiižsema keele. Käepärane näide tänapäevast oleks soome-ugri rahvaste üleminek vene keelele, või siis meie kohaliku noorsoo inglise keele lembus. Tihtilugu võtavad kohalikud üle tulnukate keele, milles säilib kohalike keele elemente – nt. Kalamaja saksakeelne nimi Fischermay.2 Eriti mitmeastmelise mõju näitena tuleb kõne alla liivi substraat baltisaksa kohanimedes ja sealtkaudu läti kohanimedes − Riia külje all asuva Jugla järve lätikeelsesse nimesse Juglas ezers on bs. Jägelsee kaudu üle kandunud liivikeelne jõgi  jo’g3.

Kujunemisjärgus eesti (ja läti) keele säilimise tagaski ehk pigem see, et siin puudus saksakeelne talupoegkond − erinevalt Ida-Preisimaast, kuhu koos ristiusu toojatega saabusid ka talupoegadest kolonistid ning preislased saksastusid aja jooksul. Meil võis täheldada pigem vastupidist tendentsi, nagu prof. Tiit Rosenberg on sedastanud: näiteks 19. sajandil ja 20. sajandi alguses tehtud katsed siia värbamise korras saksa talupoegi tuua ei osutunud edukaks eksperimendiks.4 Esiteks ei olnud saksa talupojad eriti palju efektiivsemad, küll aga nõudlikumad. Pealegi kolisid nad hoopistükkis ära linnadesse või siis − maale jäädes − eestistusid ja lätistusid üsna väledalt.

Samuti ei olnud saksa keele mõju siinkandis ühtviisi järjepidev vaid pigem fragmenteeritud − alamsaksa keele vahetas välja ülemsaksa keel, oma panuse andsid rootsi ja vene keel, oma mõju avaldas prantsuse keele võidutsemine üle Euroopa. Samuti polnud talupoegkonna saksastamine prenatsionaalses ühiskonnas omaette eesmärgiks.

Seisustevahelises suhtluses oli mõistagi teise poole keele oskus oluline. Ja siinkohal oskasid pigem baltisakslased mingil määral eesti või läti keelt, et vajalik suhtlus maha pidada. Vastassuunaline oskus eksisteeris mõistagi ka, kuid selle tase oli nii ja naa. Kõrvaltvaataja pilku võimaldab nobelist Hermann Hesse ema Marie Hesse. Hesse vanaisa, 1799 sündinud Carl Hermann Hesse oli aastakümneid Paide linnaarst. Kui tulevase nobelisti Saksamaale kolinud isa koos oma noore, mitte-baltisakslasest naisega Eestimaale isale külla tuli, kirjutas viimane oma päevaraamatus eestlaste saksa keele oskuse kohta, et «...es ist zum Kranklachen» − «naera või puruks».5 Ning baltisaksa naiskirjaniku Theophile von Bodisco romaanis «Das Kirchspiel von St. Lucas», mille tegevus toimub Krimmi sõja aegu Harju-Madise kihelkonnas, tunneb baltisakslasest mõisnik, viibides õhtusöögil naabermõisa austerlannast omaniku juures, ebamugavust. Ebamugavust, kuna välismaalasest naabri teenijad on sakslased. Ja saavad härraste jutust aru.6

Ülemate seisuste eesti ja läti keele oskus baseerus suuresti lapsepõlves omandatul − millest räägib ka Mägi viidatud Hupel oma märkuses baltisakslaste kummalise, eesti tsitaatsõnadega pikitud segakeele kohta («…  er fuhr mit einem Wanker in den Kasik, um Marjad zu sammeln»)7. 18. sajandist peale on üsna tavapärane erinevate autorite (Hupel, Petri, Snell, Krüger, Kohl, Hoheisel etc.)  kaebus baltisakslaste kehva saksa keele aadressil. Ühest küljest on see tingitud sellest, et saksa keel alles 18. sajandil tasapisi mingil määral normeeritud kultuurkeele staatusesse tõusma hakkas − kirjutas ju Voltaire Friedrich Suure õukonna kohta Potsdamis, et saksa keelt kõnelevad seal ainult soldatid ja hobused. Teisest küljest käis aga keele kultiveerimine rahvusliku ärkamise juurde, mis baltisakslastel, eestlastel ja lätlastel üsna samal ajal toimus. Viletsa keele põhjuseks peeti levinud arvamuse kohaselt igapäevast eri keelte mõjuväljas viibimist, aga ka esimese keelena eesti või läti keele omandamist − ammed, lapsehoidjad ja teenijad, kelle keskel esimesed eluaastad möödusid, oli ju eestlased või lätlased. Seda niinimetatud balti ammekeelt on käsitlenud Riias sündinud saksa germanist Alfred Schönfeldt.

Taolise lapseea  muukeelsuse näol polnud aga mõistagi tegu vaid mingisuguse balti eripäraga − paralleeli võib tuua Soome riigimehe Mannerheimiga, kes soomerootslasena oskas mitmesuguseid keeli, kuid mitte eriti soome keelt. See oleks talle revolutsioonijärgses Petrogradis saatuslikuks saanud, kui ta üritas rongiga Soome pääseda ja üritas umbkeelsele ingerlasest tunnimehele selgeks teha, et ta on lihtne soome mees ja tahab koju saada. Viimases hädas suutis ta meenutada üksikuid soomekeelseid sõnu ja väljendeid − sest ta lapsehoidja oli soomlanna olnud.   

Umbes viiendast eluaastast muutus balti ülemkihtide laste keskkond saksakeelsemaks, tulid koduõpetajad ja võõrkeeled ja noorele põlvkonnale püüti väga teadlikult korralikku saksa keelt õpetada. Baltisaksa kirjanik Otto von Taube on oma mälestustes meenutanud, kuidas nende pere laste saksa keelt kultiveeriti järjepidevalt vendade Grimmide muinasjuttude ümberjutustamisega, sealjuures ei tohtinud nad eesti keele mõjutusel nimisõnadelt artikleid ära jätta, ja tuli hoiduda baltisaksapärasest hääldusest (nt. mitte «Feujer» vaid «Feuer» − ’tuli’; mitte «Eijer», vaid «Eier» − ’munad’).8

Kui baltisakslased, kes enda arvates rääkisid head saksa keelt, Saksamaale reisisid, siis oli esimene emotsioon mõistagi ülimalt positiivne − mõelda vaid, voorimees ja hotelli toatüdruk räägivad kõik puha saksa keelt (mis sest, et tihti oli tegu mõne murdega). Aga pettumus oli suur, kui ilmnes, et voorimees jäi ikka voorimeheks, ükskõik mis keeles ta siis ka rääkis. Literaadil ja voorimehel oli ühisest keelest hoolimata ühise keele leidmine keeruline. Veel suurem oli pettumus, kui ilmnes, et baltisakslasi Saksamaal Vene riigi alamatena järjekindlalt … venelasteks peeti. Ja et nad oma balti häälduse (ning ka leksikaalsete iseärasuste) järgi nii äratuntavad olid. Üsna kujukalt on seda piltlikustanud Walter von Wistinghausen (ta oli muide Theophile von Bodisco noorem vend) oma poolsaksakeelses humoristlikus luulekogumikus «Verwalter Pirk. Sein Hausboesie» − kirjeldades (ilmselt üsna eesti päritolu) mõisavalitseja Pirgi kogemusi Saksamaal. Pirgi poolt Nosilschtschik’uks nimetatud riigisakslasest pakikandjale jääb arusaamatuks, kui tal kästakse võtta sumadan (bs. Tschumadan), ja rongis pole mitte kupee (bs. Coupe), vaid Abteil ja pileteid kontrollib Kondukter’i asemel Schaffner jne. jne.9

Mõistagi ei maksaks nüüd arvata − lähtudes igale rahvale omasest meie-oleme-ära-valitud-müüdist −, et tegu oli millegi väga eripärasega. Muidugi oli tegu millegi eripärasega, nimelt antud regiooni eripäraga. Terves Kesk-Ida-Euroopas oli tegu väga eripäraste keelesituatsioonidega ning igas saksa diasporaapiirkonnas räägiti just sellele piirkonnale omast, kohalike mõjudega läbikasvanud saksa keelt. Vahva sõduri Švejki juhtumised näiteks tõlgiti saksa keelde just toonast nn. Prager Deutsch’i ehk Tšehhimaal kõneldud saksa keelt eeskujuks võttes.

Ning Baltikumile iseloomulik olnud saksa keel − esialgu keskalamsaksa ja hiljem nn. baltisaksa keel on eesti uurijate poolt (erinevalt (balti)saksa ja läti omadest) seniajani üsna vähest käsitlemist leidnud. Lisavaatenurga üldisele ajalookäsitlusele annaks ajaloolise keelesituatsiooni uurimine aga kindlasti. Seda just maiskondlikust printsiibist lähtuvast ühise kultuurivälja teooriast, millisest laiemast käsitlusviisist on lähtunud ka «Eesti ajalugu II» koostajad ja mis ei kapseldu kitsalt rahvuslikku lähenemisse. Üheks abivahendiks saab kindlasti olema baltisaksa sõnaraamat, mis baseerub Alfred Schönfeldti poolt kokku pandud mahukal baltisaksa keele alasel sõnaraamatuarhiivil, mille põhjal ja mida täiendades praegu Tartu Ülikooli saksa filoloogid saksa, eesti ja läti vastetega baltisaksa sõnaraamatut koostavad.

------

1 E.k. «Ma pean … minema.» Petri, Johann Christoph: Ehstland und die Ehsten, oder die historisch-geographisch-statistisches Gemälde von Ehstland. Bd. 2. Gotha 1802. Lk. 79.

2 Johansen, Paul, Mühlen, Heinz von zur: Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval. Köln-Wien 1973. Lk. 381j.

3 Laur, Wolfgang: Deutsche Orts-, Landes- und Gewässernamen in den baltischen Ländern. (=Hamburger Beiträge zur Geschichte der Deutschen im europäischen Osten 8). Lüneburg 2001. Lk. 53.

4 Rosenberg, Tiit: Saksa kolonistid Baltikumis 18.−20. sajandil. In: Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat 2006. Tartu 2008. Lk. 247−251.

5 Tsiteeritud väljaande järgi: Hermann Hesses Großvater. Die Lebenserinnerungen von Hermann Hesses baltischem Großvater. Hg. von Fritz Widmer. Frankfurt am Main/Leipzig 2006. Lk. 26.

6 Bodisco, Theophile von: Das Kirchspiel von St.Lucas. Berlin 1915. Lk. 57.

7 Hupel, August Wilhelm: Idioticon der deutschen Sprache in Lief- und Ehstland. Nebst eingestreuten Winken für Liebhaber. Riga 1795. Lk. XVI−XVII.

8 Taube, Otto von: Im alten Estland. Stuttgart 1944. Lk. 163−164.

9 Wistinghausen, Walter von: Kleine Indermetzo. Reise in Ausland. In: Verwalter Pirk. Sein Hausboesie. Gereimtes Allerlei in estländischem Halbdeutsch. Hannover-Döhren 1954. Lk. 31, 28.