Ajaloolane Kalle Kroon.

FOTO: Margus Ansu

Ajaloomagister Kalle Kroon Saksa Õigusajaloo Instituudist kirjutab Postimehe arvamusportaalis palju poleemikat tekitanud keskajakäsitlusest «Eesti ajalugu II» tõukudes, et allikakriitika on ajalooteadusliku meetodi alustala, kuid Eesti ajalookirjanduses viimasel ajal levinud nihilistlik hüperkriitika hävitab tehtud töö viljad sama hukatuslikult kui allikakriitika puudumine.

Ma ei ole keskaja spetsialist, minu reaks ajaloos on varajane uusaeg, kuid värske koguteos Eesti keskajast «Eesti ajalugu II» ja selle avaldamisele järgnenud erinevate eesti ajaloolaste tühisõnalised ja konkretiseerimatud avaldused ajakirjanduses, mis mitte midagi ei ütle, sunnivad paari reaga ja lühidalt siiski ka oma arvamust selles küsimuses avldama.

On õige, et üheses kaasaja etnilises mõistes eestlased end päris ühese etnosena veel ei tunnetanud. Niisamuti olid Eestisse tulnud ristisõdijad westfaallased, rügenlased, jüütlased ja teised. Rootsi jagunes laias laastus kaheks etniliseks piirkonnaks – Götamaaks ja Sveamaaks, kusjuures neid mõisteid kasutatakse teatud juhul tänase päevani. Niisamuti olid muinaseestlased üksipidi võttes sakalased, järvalased, saarlased või virulased. Nad pidasid väidetavalt Raikkülas oma ühiseid nõupidamisi, ja Sakala vanem Lembitu oli see, kes kutsus kokku esimese eesti sõjaväe erinevaid maakondi kokku koondades. Meeles tuleb pidada, et ajaloos ei toimu miski nii nagu ajalooraamatut lehitsedes, ühe sekundi jooksul. Muutusteks kuluvad aastad ja sajandid. Niisamuti oli Jüriöö ülestõus mitte kitsa kildkonna vandenõu, nagu vandenõuteoreetikute mõju all ajaloolased seda üritavad näidata, vaid siiski suuremal või väiksemal määral erinevate maakondade kaupa koordineeritud üritus, isegi kui see kukkus välja nagu ta kukkus. See kõik näitab kokkukuuluvustunde algust etnilisel pinnal. On väidetud, et eestlased ise kutsusid end mitte eestlasteks, vaid maarahvaks. Seegi on õige. Üldse on iseloomulik, et rahvastele on antud nimed kusagilt väljastpoolt, kellegi teise poolt, kes nendega on tutvunud ja vastava nime all seda rahvast teistele tutvustanud on. Nii on ka Läti Henrik oma kroonikas rääkinud eestlastest, lätlastest ja liivlastest. Ma ei tea täpselt, kui palju me võime rääkida eestlastest kui etnosest keskajal, kuid ma tean, mida sellest arvati Rootsi aja lõpul, kui rahvast ehk nationi defineeriti niihästi etnilises kui geograafilis-päritolulises mõttes. Kirjutades 1701. a. läti talupoegadest sõduritest, rääkis Liivimaa kindralkuberner Erik Dahlbergh neist kui natsioonist, seega etnilises tähenduses. Kui Narva komandant Henning Rudolf Horn kirjutas 1703. a. Eestimaa jalaväerügementidest, kus sõduritena teenisid eranditult eesti talupojad, siis rääkis ta neist kui «rahvusrügementidest» (national-regementen). Siin ei saa olla kaksipidimõistmist – siin on mõeldud üksnes rahvust etnilisel pinnal. Seega tollases kontekstis olid sisemaiselt komplekteeritud eesti rahvusrügemendid Eesti pinnal olemas. Huvitav on aga see, et Tartu Ülikoolis on leidunud professoreid, kes kuulutavad, et seda kõike polegi olemas! Allikakriitika on ajalooteadusliku meetodi alustala, kuid Eesti ajalookirjanduses viimasel ajal levinud nihilistlik hüperkriitika hävitab tehtud töö viljad sama hukatuslikult kui allikakriitika puudumine.

Mulle eestlased isiklikult eriti ei meeldi ja mina nendele samuti mitte. Tänast Eesti Vabariiki ma otse põlgan, sest ma ei tea ühtegi teist Euroopa riiki, mis tegeleks aastast-aastasse üknes iseenda ja oma rahva ning selle kultuuri hävitamisega. Iga loovisiksus põlgaks sellist riiki. Mulle kui etniliselt küllalt eemalseisvale inimesele on üldse jäänud arusaamatuks eesti ajaloolaste enesetunnetus. See kõigub ühest äärmusest teise. See meenutab mulle pimedas koridoris ekslevat tegelast, kellel on plekkämber peas ja kes kord üht kord teist seina põrgates koledat ämbrikolinat teeb. Kord ollakse marurahvuslased, kord rahvuslikud nihilistid. Ajaloolist tõde, nii palju kui teda leida annab, saab vähegi objektiivselt leida siiski ajalooallikaid erapooletult hinnates.

Eemaltvaataja erapooletu pilgu läbi aga arvan, et võib – olla tuleks senise asemel kirjutada uus Eesti Rahva Ajalugu?