Irina Tokareva: ühes paadis?

Irina Tokareva Foto: Mihkel Maripuu

Laupäeval otsustasid Narva energeetikud, et nad hakkavad streikima, kui Eesti Energia juhtkond ei täida nende nõudmisi kanda uude kollektiivlepingusse sisse punkt, mis näeb ette 15 protsenti palgatõusu sel ja veel kümme protsenti järgmisel aastal.

Otsus on tõsine, mis võib tekitada kahju kõigile, sh energeetikuile endile – kui nad ei saavuta oma tahtmist, võivad nad kollektiivlepingust üldse ilma jääda ja kaotada koos sellega kõik praegused soodustused. Näiteks mitte sugugi kõik ettevõtted ei maksa oma töötajatele kuupalga suurust aastapreemiat. Ja ülepea võib öelda, et energeetikud ei ole sugugi väga kehvas seisus, elektrijaamade töötajate keskmine brutopalk on Ida-Viru maakonna keskmisest palgast suurem.

Narva Elektrijaamade juht Tõnu Aas, kes kutsus energeetikuid enne lõpliku otsuse vastuvõtmist kõiki aspekte hästi läbi kaaluma, ütles, et kõik on samas paadis ja seda ei tasu liiga tugevalt kõigutama hakata.

Siinkohal meenus vene kirjaniku ja humoristi Arkadi Avertšenko 1919. aastal kirjutatud jutustus «Draama merel»: kalalaev läks põhja, paadiga pääsesid kuus madrust ja nende ülemus. Ülemus on välja arvutanud, et kui ööpäev läbi sõuda ning toitu ja vett säästlikult tarvitada, jõutakse kuue päevaga kaldale. Kuid madrused olid otsustanud paadis ametiühingu moodustada. Ametiühingu liikmed hakkasid ülemuselt nõudma suuremaid toiduportse, 8-tunnist tööpäeva, puhkepäevi ja vaba päeva riigipüha puhul ... Sõnaga, paat läks põhja ja madrused langesid haidele saagiks.

Kuid kui selles jutustuses oleks ülemus korraldanud mugava elu ainult endale ja käskinud madrustel süüa vähem ja töötada paremini, poleks «sõudjate ametiühingu» nõudmised tundunud enam nii kentsakad.

Naastes Narva Elektrijaamade juurde, on juhtkonna üleskutse selge: streik või oluline palgatõus võivad muuta ettevõtte vähem konkurentsivõimeliseks, ja sellest kaotaksid kõik. Kuid energeetikute argumentidega on raske vastu vaielda. Neile räägitakse tihti, et nad töötavad hästi ja palju, kuid nende elatustase langeb pidevalt. Summa, mille osas ei ole suudetud tööandjaga kokkuleppele jõuda, on umbes miljon eurot aastas, mis ei ole võrreldav kontserni iga-aastase kopsaka kasumiga. Ei ole see võrreldav ka kontserni 60-miljoniliste investeeringutega Jordaanias ja USAs, mille otstarbekusest on rahvale vähe räägitud.

Läbirääkimistel palgatõusu üle tuletatakse pidevalt meelde, et on vaja kokku hoida (rahalises mõttes), samal ajal laiutab Sandor Liive ja reatöötaja palga vahel kuristik, mis on kohane ehk vaid banaanivabariigile. Kui vööd koomale tõmmata, siis kõigil korraga, muidu ei tekita jutud ühisest paadist kuigi suurt usaldust.