Saarts tõi välja, et 200 liikmega saab ka Lätis erakonda asutada. «Lätis on aga täna organisatoorselt ühed nõrgemad erakonnad kogu Ida-Euroopa ruumis. Väide, et väiksem organisatsioon on demokraatlikum, peab paika, kuid tugevast sisedemokraatiast on vähe abi, kui partei jääb väikeseks ja marginaalseks moodustiseks.»
Ei pane poliitikuid usaldama
Sarnaselt Saartsile on 200-liikmelise lävendi vastu Tallinna Tehnikaülikooli professor Rainer Kattel. «Ma ei usu, et Eesti poliitikas ei oleks piisavalt erinevaid arvamusi, küsimus on täna pigem selles, et arvamuste paljusus ei leia reaalses poliitikaprotsessis kajastamist (parlamentaalsel opositsioonil ei ole palju võimalusi),» leidis ta.
Kattel nentis, et kui oleks rohkem parteisid parlamendis, siis see tõstaks kindlasti erinevate koalitsioonide võimalusi, mis paneks valitsuse rohkem opositsiooni arvamust arvestama. «Samas on see peamiselt ikkagi läbi populismi ja tagatoapoliitika võimu muutmine ja vaevalt, et see kuigi hästi rahva usaldust poliitika vastu tõstab,» rääkis Kattel.
Tema sõnul oleks olulisem parteide sisedemokraatia arendamine või viimase kasvõi läbi seaduse nõudmine (näiteks nõue, et parteisisestel valimistel peab osalema teatud protsent liikmetest).
Saartsile ja Kattelile vastandus omakorda E-riigi akadeemia e-demokraatia programmi direktor Liia Hänni, kes pooldab parteide asutamislati 200 liikmele langetamist. Ta meenutas, et tehtud ettepanek tähendab tagasipöördumist 20 aasta tagusesse aega, kui erakonna registreerimiseks piisas 200 liikmest.
Praegune tuhande liikme piir kehtestati alates kaheksanda riigikogu valimistest aastal 1995. «Siis tundus, et tol ajal tegutsenud ligi 30 erakonda suudavad katta kõikvõimalikud poliitilised nišid ja uue erakonna juriidiliseks tunnustamiseks peab sellel olema ühiskonnas arvestatav kandepind tuhande liikme näol,» rääkis ühtlasi Eesti põhiseaduse sünni juures viibinud Hänni.