Kriitika sai osaks ka praegusele hea tahte koostöökokkuleppele. Tervishoiutöötajate viis organisatsiooni andsid teada, et nemad leppele alla kirjutada ei kavatse, sest sellega raha tervishoiule juurde ei tule.
Koostööleppes välja toodud ideed on head ja õiged ning arutamist, läbi vaatamist ja tegemist vajavad asjad on selged ja konkreetsed. Kui me elaksime ideaalses maailmas, siis nii just süsteemseid poliitilisi otsuseid tegema peakski: kõigi asjassepuutuvatega arutades ja nende arvamusega arvestades. Paraku me elame maailmas, kus peame arvestama ka paljude muude tingimustega, ja piiratud hulgal raha on üks neist. Just raha piiratusest tuleneb ka tervishoiusüsteemi eri osade ootuste kokkusobimatus. Allkirja leppele oodatakse kõigilt, samas on ilmselt paratamatu, et kui juba õdede liidu ja arstide liidu soovid ei kattu, siis on selge, et näiteks eratervishoiuasutuste liidul ja arstide liidul ei ole kõigis aspektides kattuvad huvid.
Piltlikult on meil tegu ühe üsna kitsa tekiga, mis peab katma kõigi tervishoiusüsteemi osaliste külmetavaid varbaid. Mis tahes suunas tekki nihutada, on alati keegi, kellele külm seetõttu kergemini ligi pääseb.
Näide sellest, kuidas väike tekk võib tüli majja tuua, on ka käimasolev kiirabireform, mis on toonud kaasa selle, et kellegi huvi sai riivatud. Kiirabiliidu juht võib ju reformi kiita, kuid väikesed teenuseosutajad on hirmust rahaliselt kaotada sellele selgelt vastu. Kui rahalised huvid on mängus, on suurt pilti sageli raske näha.