Heino Elleri mõistatuslik element

Eller viiuliga. Foto: F-Seitse

Dorian Supini tehtud filmidest on kahtlemata kõige tuntumad need, kus ta fokuseerib kaamera Arvo Pärdile. Ta on saanud seal astuda mitu sammu ligemale kui teised, kuid samas püsinud niisugusel tagasihoidlikul autoripositsioonil, et pole kippunud kirjeldama kirjeldamatut ega kujutama kujuteldamatut.

Äsja välja tulnud «Heino Eller. Quinta Essentia» kuulub mõtteliselt Supini Pärdi-filmide sarja. Sest Eller oli Pärdi kompositsiooniõpetaja konservatooriumipäevil ning kunagine õpilane ilmub filmis ka mitu korda ekraanile. Ainuüksi see on põhjus, miks võiksid ka välismaalased klammerduda silmadega ekraani külge.

Väljaspool-maalased on kõik need, kes ei kuulu Eesti kultuuriruumi. Neid ei toida vaim ja kombed, mis selles kultuuris on mõeldud hoidma elavana ühe väikesevõitu rahvakillu enesetunnetust. Neid ei pruugi kõnetada sõnad, mis meis tekitavad ülevat erutust, ning meie pulssi kiirendavad helid võivad nende kõrvus kõlada tühjana.

Aga kunst ja looming on üks kummaline nähtus, kus joonlaud ei ole kunagi täpselt paigas. Ning kui mõte pilvedesse ja sealt läbigi sööstab, võib selguda, et teosel on korruseid, kus keele- ja kultuuribarjäärid muutuvad olematuks. Siis kõneldakse juba kõigiga ja paljud saavad aru.

Just muusikakunst on aastakümneid olnud kui Eesti visiitkaart maailmas. Midagi olulist, mis loeb.

Heino Elleril on sellega otsene seos. Ta komponeeris ise ja õpetas teisi, tema tegevusest kujunes koolkond, millest omakorda võrsus lokaalset tunnetust ületavat muusikat, mille üle meil on põhjust uhkust tunda. Mitte üks või kaks inimest, vaid grupp, kes seda vaimu edasi on kandnud, paljundanud ja levitanud.

Dorian Supin vihjab sellele, kuid ei näita näpuga. Tema film jutustab Heino Elleri lugu. Õigupoolest on see suures osas Ellu Elleri mälestustel põhinev jutustus, mida illustreerib hulk fotosid ja vähesed filmikaadrid, ainsad, mis säilinud.

Ellu oli Heino Elleri esimese abikaasa Anna klaveriõpilane. Kui Saksa sõdurid juudi päritolu naise ära viisid ja ta koonduslaagris hukati, jäi praktilistes asjades eluvõõras mees abitult üksi. Õpilane tuli teda abistama ja lõpuks jäigi kaaslasena tema kõrvale kuni elu lõpuni.

Tänu päevikut pidanud Ellule teame nüüd Elleri mõttemaailmast ja tema inimlikest külgedest hoopis rohkem kui muidu. Eller ei olnud jutukas, tema sõpruskond oli kitsas ning avalikkuse ette tulemine talle ei meeldinud. Näis, et tema elu möödus suletud uste taga muusikas. Ka oma õpilaste muusikas, mida ta aitas õppejõuna lihvida.

Kuidas ta seda tegi? Milliste liigutuste või sõnadega andis teistele edasi muusika kultuuri? Mis ikkagi päriselt puudutas ja milline osa nähtamatust jättis lõpuks jälje? Milline oli tema enda vaimulaeng?

See on saladus, mille üle imestavad filmis ka kaamera ees rääkivad ja möödunut meenutavad Elleri õpilased – praegu juba eakad inimesed, kes elus juba nii mõndagi on kogenud ja peaksid oskama kogetut ka üldistada. Jah, muu kohta küll, aga mitte seda.

Eller jääb ikka veel müsteeriumiks. Nagu päikesetäpp, millele sõrme peale ei saa. Ja nagu päikesekiire valguslaiguke, on ka mälestus sellest inimesest, muusikust ja õpetajast soe ning valgustav.

Film tekitab helge sõbraliku tunde. Valu ja kammitsev äng – liigagi paljude eestimaiste lugude ja filmide pärisosa – jäävad tagaplaanile, sest üks teine tunne on püsivam, ulatub ajas kaugemale ja suudab korda saata rohkem.

Ekraaniteose autor on rääkinud, et tahtis seda filmi teha kui peegeldust kunagi öeldud sõnadest, tegudest ja muusikast. Et ekraanil toimuv oleks kui katse püüda aja, sündmuste ja inimeste «lõhna».

«Quinta Essentia» tutvustuses on Dorian Supin kasutanud Arvo Pärdi sõnu oma õpetaja kohta, et «... tänu temale omandas muusika Eestis kultuurilise ja professionaalse väärikuse». See on suur üldistus, lihtne, aga väga tabav. Kuid pigem tõdemus kui selgitus, rohkem usu küsimus kui tõestatud fakt.

Sest Elleri elu, loomingu ja tegevuse mõtestamine ning üldistamine on ikka veel n-ö ripakil. Mõned temast ilmunud raamatud on fotode ja mälestusekildude kollaažid, mitte aga mõtet koondavad analüüsid.

Seega, kui keegi tahab Supiniga vaielda, miks ta üht Eesti muusikakultuuri legendi oma filmis just sellisena kujutas ja kuidas ta tohtis ühest või teisest olulisest punktist üle hüpata, siis ei olegi oponeerijal õieti millelegi toetuda. Elleri väärtus ja tähendus kultuuriloos on justkui veel fikseerimata.

Ja vähe sellest – kogu 20. sajandi teise poole Eesti muusikalugu on liiga hõredalt käsitletud, et saaks rääkida ühe kultuuriprotsessi ja selle sõlmpunktide loogilisse tervikusse liitmisest. Ei olegi tähtis, kas põhjuseks on julguse, usu või oskuse puudumine, seda ajalugu kaante vahel lihtsalt pole.

Filmi lõpuminutitel on Elleri Laulasmaa suvekodu ees kaadris Pärt, kes Ellerist rääkides ütleb: «See on tugev, see on puhas, see on püha meie jaoks. Tähendab, see ei kao. Seal on midagi niisugust. Meie kaome küll, aga see asi jääb alles.»

Ning sama mõte kajab ka filmi raamistavas Jossif Brodski 1960ndate luuletuses, kus juttu «põlvkonna teatepulgast» ja usust neisse, kes mäletavad, õigemini «haistavad» seda hõngu.

Siit edasi on asi vaid igaühe tunnetuses. Kas on see madal tare, kõrge unelmate loss või paljukorruseline tulevikuhoone.

Tähendab, et hea film on. Suure sooja tunde jätab. Ulatub kaugele.
 

Dokumentaalfilm

«Heino Eller. Quinta Essentia»

Stsenarist ja režissöör Dorian Supin. Operaatorid Arvo Vilu ja Dorian Supin

F-Seitse 2013

Esilinastus 22. jaanuaril Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis