Süvitsiminev teatrivirvendus

Raamat Kalju Haan ja Urmas Ott «Eesti teater. Nõudmiseni» Koostaja Simmo Priks, toimetaja Hedi Rosma Kirjastus SE&JS, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 2012 Foto: Repro

Kui kuulsin, et teatriloolaselt Kalju Haanilt on oodata mõne aja pärast raamatut, teadmata veel, et sellesse on «tugevalt segatud» ka Urmas Ott, ei suutnudki ma enda jaoks esimese hooga välja mõelda, milline ja millest see raamat olema peaks.

Iseenesestmõistetavalt teatrist, kuid vanema põlve teatriloolaste, juba lahkunud Karin Kase ja Reet Neimari ning Lea Tormise, Lilian Velleranna, Ivika Sillari, Vilma Paalma, Inna Taarna jt ühte ritta kuuluv Haan on oma vestlustega siinkirjutajaga jätnud mulje, et – pisut utreerides – pole ajastut või inimest eesti teatris, mille või kelle kohta Haan kommentaariga hätta jääks.

Teab eesti teatrist justkui kõike – teab sellest, mida on näinud publik, ning sellest, mida ei tea teatriloolasedki. Millest-kellest siis kirjutada, kui kõigest ei ole võimalik, aga võiks ja peaks?

See, et tegemist on Kalju Haani ja Urmas Oti vestlustega (tehtud 2007. aastal), on ühtpidi üllatav ja teisalt hea või lausa ainuvõimalk viis või vorm tsementeerida kuidagigi seda (ja loomulikult mitte täielikult), mille või kelle kohta Haan tahab või suudab vihjeid justkui varukast loopida. Õigemini – tunnistusi anda.

Kuigi raamat peaks esile tõstma (ja mõningase ringiga tõstab ka) juba 50 aastat teatri sees ja ümber kulgenud Kalju Haani, ei ole see n-ö pikaleveninud intervjuu eraasjadest. See on vihjeline lugu, õigemini karkass, eelkõige inimestest eesti teatris ning jutustades teistest, jutustab teatriloolane möödapääsmatult ja vaikimisi ka endast. Ehk siis – ja ärgu siin tunnetatagu paatost – see, millest Haan räägib, ongi suuresti tema elu ja lugu. Mitte ainult töö ja kutsumus. «Maapoisi imetlus loomingu ja loojate suhtes, kultuurinauding», nagu saatesõnas kirjas.

Selle vihjelise ja «kirjudest kildudest» koosneva eesti teatri sissevaate saatesõnas kirjutas draamateatri kirjandustoimetaja Ene Paaver, et raamatus vahelduvad «muljed faktidega». «Taustal aimub küll suurem ja sidusam pilt, mida rääkijad vaikimisi arvestavad ning mille tõttu jutuks võetud üksikasjadest just tähenduslikud ongi, ent – nagu suulise vestluse formaadis paratamatu – esile seda enamasti ei tooda.» Seega sissejuhatuseks eesti teatrisse oleks see raamat vahest liigagi kirev.

Küll on aga see põnev ja edasi uurima ärgitav kirjandus teatriteadlikumale lugejale, kes pisutki kursis meie teatri suuremate väiksemate nimedega. Haare on lai – näiteks saab Haan toetuda isiklikele kogemustele, kui mainib nii üle-eelmise sajandi teises pooles sündinud Estonia näitlejat Betty Kuuskemaad kui ka praegu toimetavat keskmise põlve esimesse poolde kuuluvat teatrikriitikut Madis Kolki.

Raamatule lisab kaalukust ja lausa leksikonilaadsust koostaja suur töö – raamatu pea seitsesada joonealust viidet, selgitust või kommentaari ei tee küll lugemist lihtsamaks, kuid sellevõrra on rohkem aega ja võimalust eneseharimiseks.

Kui nüüd mõnda lugejat eesti teater absoluutselt ei huvita, küll aga on ta suur Urmas Oti talendi austaja, siis võib ta üsna rahumeeli lugeda raamatu peategelaseks ka Otti, sest Oti kodutöö oli korralikult tehtud ning ta oli ja on Haanile väärikas ja silmatorkavalt as­jasse pühendunud vestluspartner.

Pealegi on raamatus püütud säilitada nii küsijale kui vastajale omast väljenduslaadi ning eessõnas loodetakse, et «see tekitab kohati huvitava tunde, nagu kuuleksime neid rääkimas». Tekitas tõesti ja kui lugedes tekkinud ettekujutus ruumist, kus juttu aeti, võiks kuidagi raamatu suhtes olla hinnangulis-illustreeriv, siis see ruum ei ole ei hämar ja tõsine kamber kuskil teatrimuuseumis ega ka noobel ja läikiv suurte akendega hotellirestoran. See ruum on ühe soliidsema-poolse teatri kohvik, kust publik on juba lahkunud ja ruum hommikuni vaba.

Raamat

Kalju Haan ja Urmas Ott

«Eesti teater. Nõudmiseni»

Koostaja Simmo Priks,

toimetaja Hedi Rosma

Kirjastus SE&JS,

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 2012