Raamat Italo Calvino «Kui rändaja talvisel ööl» Tõlkinud Eva Ingerpuu-Rümmel Sari «Ajavaim» Kirjastus Koolibri

FOTO: Repro

Nimi Italo Calvino on neljas ja viies sõna itaalia kirjaniku, kirjandusteadlase ja semiootiku Umberto Eco mõjukas kirjandusteoreetilises teoses «Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades». Juba esimeses lõigus räägib Eco Calvino romaanist «Kui rändaja talvisel ööl» (Eco teose tõlkinud Ene-Reet Sooviku variandis «Aga kui ühel talveööl üks rändur», originaalis «Se una notte d’inverno un viaggiatore», inglise keeles «If on a winter’s night a traveler» – ma arvan, et Eva Ingerpuu-Rümmeli tõlkes sai ta hea pealkirja), ning Eco jätkab jalutuskäikudel Calvinoga paljuski.

«Kui rändaja talvisel ööl» toob romaani sisse lugeja ja näiliselt kaotab sealt autori. Narratiiv hakitakse aga vigade, nihete ja katkestustega nii segi, et lugeja ei tea enam, millises raamatus ta viibib, mis on alustekst, kus algab mäng ja kus lõpeb lugu, ja mis üldse on lugu. Lõppu rutates – sõlmed saavad seotud ka sel kujul, nii ei tohiks lugeja ehmuda, kui Calvino romaani puhul on tegu lihtsalt natuke teistsuguse looga, millesarnaseid isegi nüüd, 34 aastat hiljem, raamatutes tihti ei kohta, võib-olla isegi kohtab üha vähem, sest postmodernism on lõppenud ja inimesed tahavad jälle lihtsat lugu – pärast kõiki raputusi ja hulle katsetusi narratiiviga vaatavad ja loevad inimesed ikkagi toredaid muinasjutte superkangelastest.

Itaalia moodne klassik, neorealist ja postmodernist Calvino (1923–1985) kirjutas «Kui rändaja talvisel ööl» 70ndate lõpus, postmodernismi hiilgeajal. Tervikud tuli lahutada, idealism oli kadunud, valitses intertekstuaalsus. Uute teenäitajate Eco, Marqueze ja Borgese kõrval kubises kirjandus ka tühjadest efektitsejatest. Calvino teos, kirjaniku eelviimane romaan, sai märgiliseks, läks oma ideedes radikaalselt lõpuni ja jäi ometi kõiges pooleli, seades näiliselt küsimuse alla «romaani» mõiste, õigupoolest aga avardades seda.

Algul kirjeldab mudelautor (esialgu on see Calvino) lugejat sedasama romaani «Kui rändaja talvisel ööl» ostmas, kohtumas teise lugejaga. Trükikoja eksituse tõttu on aga kaks romaani segatud, hiljem selgub, et kumbki neist pole see, mis kaanel kirjas.

Ümbervahetatud eksemplar avab omakorda mitu lugu, mille jälgi ajades lugejad avastavad romaanide ja pettuste rägastiku, mis kasvab kirjanduslikuks põnevuslooks, kus mängus kirjastused, autorid, kirjandusmaailma telgitagused kuni salaorganisatsioonideni, kes romaanidega manipuleerivad.

Vahepeal saab tõeline lugeja (mina, teie) lugeda katkeid romaanidest, mis öeldaksegi olevat lõpetamata või mille lõpp on kadunud või mis markeerivad mõnda romaani näiteks sihilikult vale tõlke (näiteks plagiaadi) kaudu. Romaanid esinevad nendena, mis nad ei ole. Romaanid seejuures vahelduvad, teatud tegelased aga korduvad. Meid ja raamatu peategelast on viidud kirjanduslikku labürinti, või metsa, kus tegelasteks on raamatud, mida pole olemas – mis on topeltfiktsioonid. Et aga tegemist on neorealismiga, siis on tõeluse illusioon kirjutatud pealetungivalt mõjuvaks. Eeldatavalt peaks kõik paistma läbi ning teosesisesed lugejad tahavad romaane tervikuteks siduda.

See on võimatu, sest igast raamatust hargneb mitu teed. Ilmneb, et tähtis on minek, kirjanduslik jalutamine, pole oluline, kuhu välja jõuda. See illustreerib hüperboolselt Eco ülaltoodud teoses tsiteeritud Jorge Luis Borgese metafoori kirjandusest kui metsast ehk hargnevate teede aiast – kuigi Borgese järgi tähendas lause alustamine kohe mõttes järgmise raja valikut, enne kui jutustaja selleni jõuab.

Calvino läheb kaugemale ja loob mitu tasandit. Raamatud on muutunud siinse romaani miniromaanide välistele tegelastele eluküsimuseks. Raamlugu kujuneb eksistentsialistlikuks spiooniromaaniks.

«Kui rändaja talvisel ööl» tekitas omal ajal muidugi ka negatiivset kriitikat. Romaani mõnitamine, segane lugu jne. Vale. Calvino ennustas küll arvutite-eelsel ajal järgnevate kümnendite süvenevat katkestuste narratiivi: arvutis peab olema kümme asja korraga lahti, veel parem, kui sul on neli ekraani korraga ees, jääb mulje, et sa oled igas suhtes ja loos korraga, sa ei jää millestki ilma. Lõpuks tekib oht kaotada igasugune pide ja jääda kõigest ilma. Aga nagu Calvino romaangi viimaks osutab, inimene peab selles rägastikus leidma oma tee ja millelegi kindlaks jääma.

Näiliselt purustab Calvino romaanižanri hakklihamasinaga, tegelikult aga õilistab ta suurt kunstiliiki ning demonstreerib meile selle kirevust: iga Calvino «miniromaan» kannab ääretult erinevat žanrit. Romaanid on romaanis «Kui rändaja talvisel ööl» üliolulised, nende nimel elatakse ja surrakse. Selles mõttes on tegemist idealistliku, isegi heas mõttes konservatiivse romaaniga.

Raamat

Italo Calvino

«Kui rändaja talvisel ööl»

Tõlkinud

Eva Ingerpuu-Rümmel

Sari «Ajavaim»

Kirjastus Koolibri