Viivi Luik

FOTO: Erakogu

asub Brooklynis, NYs, ja on täis punast sametit, pruuni puud, lampe, mille hind lööb ninast vere välja, kuid kõik need kardinad ja lambid on ainult lavakujundus, taust.

Sellel taustal, sellel näitelaval istub Ryan Matthew Cohn, endine Ralph Laureni kullassepa õpipoiss, praegune antikvaar, või kui otsesemalt öelda, siis kolpade koguja ja luukerede parandaja, silmanähtavalt kallis pintsak seljas, jalg üle põlve, umbes kolmkümmend aastat vana, hoolitsetud naha ja sobiva soenguga, täpne tüüp.

Otsekui B. E. Ellise «Ameerika psühhopaadi» vahelt välja kukkunud.

Tema söögituba kaunistavad riiulitäied siseelunditega täidetud klaaspurke. Tema kabinetis töölaual on töö pooleli. Pealuu, mida klient soovib täiendada mustade teemantidega. Kõik vabad pinnad on kaetud kas kolpade, skelettide või muidu niisama reie- ja sääreluudega.

Kondid on läinud moodi. Moodi on nad viinud seesama Matthew Cohn.

Miks ma räägin siin mingist Matthew Cohnist, ja mitte kirjandusest? Aga sellepärast, et Matthew Cohni kui nähtust ei ole veel inimeste teadvuses olemas. Teda ei ole veel sõnade abil ellu äratatud ega inimeseks muudetud. Kuigi ta on füüsiliselt olemas, on ta seni paljas õhk, kuni tema olemust pole sõnastatud. On küll teada, et igal ajastul on oma inimtüüp ja elutunnetus, kuid kunagi  pole teada, kuidas seda ära tunda ja sõnastada.

Igal uuel ajastul peab ilmuma piltlikult öeldes oma Baudelaire, kes ajastu tüübi ja elutunnetuse formuleerib. Alles siis märgatakse seda ja saadakse uue tüübiga tuttavaks, ning ta muutub inimeseks kõigi oma inimlike omadustega. Kuni uut inimtüüpi pole sõnastatud, pole ta inimene, vaid  pigem kummitus, kellega elavatel on vähe ühist.

Näib, et ähmaselt, kuid siiski võtab kuju uue aastatuhande lugu ja loo peategelane.

Kui eelmise sajandi lugu paistab tagantjärele suure kirjandusena  ja selle tegelased on sõnastanud mõni Saul Bellow või mõni J. D. Salinger, siis praegune, veel sõnastamata lugu tundub olevat kitšist välja kasvanud muinasjutt, mida eelmise sajandi lugudega harjunud inimene esialgu põlglikult kõrvale lükkab, ja koos sellega lükkab kõrvale ka uue ning võõra inimtüübi. Ei tunne ära.

Muinasjutus teatavasti võitlevad hea ja kuri oma vana võitlust. Kusjuures hea võidab. Ryan Matthew Cohn on muinasjututegelane täpselt samuti nagu Lisbeth Salander. Kuigi üks on füüsilisest isikust ettevõtja ja teine on tegelane ­Stieg Larssoni bestsellerist. Mõlemad on muinasjututegelased, mõlemad tunduvad vana aja vaatevinklist vaadatuna lapsikute väljamõeldistena, nii nagu veel hiljuti tundus muinasjutuna see, et inimesed tahavad lugeda raamatuid hea ja kurja võitlusest ja ootavad, et hea võidaks. Sellest siis see suur rahulolematus niinimetatud kaasaegse kunstiga.

Tahaks siiski teada, miks Ryan Matthew Cohn on tekkinud ja mida ta kavatseb, sest kuni me seda ei tea, ei tea me ka, kas meie maailm ei ole muutumas Matthew Cohni korteriks ja kes meist kuulub muinasjutu valgele ja kes mustale poolele.